siis ei ole ma nii kaua, kui ma mäletan, kordagi naernud. Isegi naeratanud ei ole. Ei teistele ega omaette.
Kuid mitte alati ei suutnud ma seda vaikset üksindust lõpuni kaitsta. Juhtus vahel, et see kõrge müür, mille ma enda arvates oma ümber ehitanud olin, varises kolinal kokku. Seda ei juhtunud just väga tihti, aga vahetevahel siiski. Müür pragunes märkamatult ja mina jäin ihualasti ja katmata maailmale vaadata. Neil juhtudel sattusin segadusse. Kohe hirmsasse segadusse. Kõigele lisaks oli ju veel see ettekuulutus. Ettekuulutus püsis alati mu kõrval nagu must vesi.
Ettekuulutus püsib alati mu kõrval nagu saladuslik must vesi.
Tavaliselt on ta kusagil teadmata kohas vaikselt peidus. Kus, ma ei tea. Kuid kui aeg käes, voogab ta sealt hääletult välja, imbub külma voona sinu igasse rakku, sa vajud selle halastamatu veetulva sisse, ahmid õhku. Sa klammerdud laealuse ventilatsiooniluugi külge ja nõutad ahnelt värsket välisõhku. Kuid õhk, mida sa sealt sisse hingad, on tuhkkuiv ja põletab kibedalt su kurku. Vesi ja janu, külmus ja kuumus – elemendid, mis ometi peaksid vastandlikud olema – liidavad oma jõud ja kargavad sulle üheskoos kallale.
Ilmas on ometi nii palju ruumi, aga ruumi, mis sinu vastu võtaks (ja aitaks ju õige vähesest), ei torka kusagil silma. Sa ihaled kuulda hääli, kuid seal on vaid sügav vaikus. Ja kui sa ihaled vaikust, kõlab hoopis talumatu ettekuulutuse hääl. See hääl vajutab justkui kuhugi sinu aju sügavustesse peidetud salanupule.
Su süda on nagu pika vihma järel üle kallaste tõusnud suur jõgi. Kaldapealse märgid on viimne kui üks veevoolu peitunud ning arvatavasti juba kuhugi pimedusse ära uhutud. Ning raevukas vihmasadu peksab jõepinda edasi. Kui sa mõnd sellist üleujutusepilti uudistes või kusagil mujal näed, mõtled sa nii. Jah, just nii, see on minu süda.
Enne kodust põgenemist pesen vannitoas seebiga käed ära. Pesen ka näo. Lõikan küüned, puhastan kõrvad ja pesen hambad. Teen oma keha nii puhtaks kui võimalik, hoolega ja aegamisi. Vahel on puhtus tähtsam kui miski muu. Pööran siis end kraanikausi peegli poole ja silmitsen hoolikalt oma nägu. Seal on nägu, mille ma olen oma isalt ja emalt (ehkki ma ema nägu üldse ei mäleta) geneetiliselt pärinud. Kui palju ma ka ei püüaks oma näole kerkivaid emotsioone tappa, oma silmade sädelust tuhmistada, oma kehale muskleid kasvatada, oma näo väljanägemist ma muuta ei suuda. Kuidas ma ka ei sooviks, ei ole neid kahte isalt päritud pikka ja paksu kulmu ning nendevahelist sügavat kurdu võimalik välja kitkuda. Kui tahaksin, võiksin oma isa tappa (arvestades mu praegust füüsist ei oleks see kuigi raske). Ka ema on võimalik oma mälestustest täielikult välja juurida. Kuid ma ei suuda kunagi lahti saada nendelt pärit geenidest minu sees. Nendest lahtisaamiseks peaksin ka iseennast enda seest välja kupatama.
Peale selle on veel ettekuulutus. Ta on nagu viitsütikuga pomm mu sisse maetud.
Ta on nagu viitsütikuga pomm su sisse maetud.
Kustutan tule ja väljun vannitoast.
Majas heljub niiskusest raske vaikus. See on olematute inimeste sosin, elutute inimeste hingus. Vaatan ringi, peatun ja hingan sügavalt sisse. Kellaosutid näitavad kolme pärastlõunal. Need kaks kellaosutit näivad väga kalgid. Nad teesklevad neutraalsust, kuid tegelikult ei ole nad minu poolel. On saabumas aeg see koht selja taha jätta. Võtan oma kerge seljakoti kätte ja vinnan õlale. Olin seda mitu korda prooviks endale selga vinnanud, kuid praegu tundub see palju raskem kui kunagi varem.
Otsustasin Shikoku saarele minna. Ei ole mingit põhjust, miks see peaks just Shikoku olema. Kuid atlast silmitsedes paistis miskipärast, et just Shikoku on see koht, kuhu ma pean suunduma. Mitu korda ma ka ei vaataks, või õigupoolest, mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem see koht mind paelus. Tokyost jääb see kõvasti lõuna poole, peasaarest on ta merega eraldatud, ka kliima on pehme. Ma ei ole veel kunagi Shikokul käinud, mul ei ole seal ei ühtegi tuttavat ega ühtegi sugulast. Nii et kui peaks ka juhtuma, et keegi hakkab mu jälgi ajama (aga vaevalt, et selline inimene leidub), siis ei ole tõenäoline, et nad Shikokult otsima hakkavad.
Võtan kassast broneeritud pileti ja ronin ööbussi. See on odavaim viis Takamatsusse jõudmiseks. Kümme tuhat jeeni ja natuke peale. Mitte keegi ei pööra mulle tähelepanu. Keegi ei küsi mu vanust. Keegi isegi ei piidle mu nägu. Ka reisiteenindaja kontrollib vaid kohustuslikus korras pileteid.
Ainult üks kolmandik bussi istmetest on täis. Enamik reisijatest reisib üksinda, nagu minagi, ning buss on peaaegu ebaloomulikult vaikne. Reis Takamatsuni on küllalt pikk. Reisiplaani järgi peaks sõit kestma kuskil kümme tundi ning kohale peaksime jõudma homme varahommikul. Aga reisi pikkus mind ei morjenda. Mis ajasse puutub, siis just seda on mul praegu küllaga. Kui buss pärast kella kaheksat reisiterminalist stardib, lasen istme seljatoe alla ja jään kohe magama. Niipea, kui mu keha istme sügavusse vajub, hämardub ka mu teadvus, just nagu oleks patareid tühjaks saanud.
Veidi enne keskööd hakkab äkitselt tugevasti sadama. Ärkan aegajalt üles ning vaatan odavate kardinate vahelt öist kiirteemaastikku. Vihmapiisad peksavad kõva põrinaga vastu aknaklaasi ning ähmastavad teeserval rivis seisvate laternapostide valgust. Täpselt ühesuguste vahedega seisvad laternapostid jätkuvad lõpmatuseni nagu maakera peale tõmmatud mõõdulint. Uus valgus hiivab end ligemale, kuid juba järgmisel hetkel muutub ta vanaks tuleks ning kaob selja taha. Märkamatult on kell liikunud üle südaöö. Ja automaatselt, just nagu oleks keegi ta ette lükanud, saabub minu viieteistkümnes sünnipäev.
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks.
„Aitäh,” ütlen mina.
Kuid ettekuulutus on endiselt varjuna minuga kaasas. Kontrollin üle, ega müür, mille ma enese ümber ehitanud olen, kusagilt sisse varisenud ei ole. Tõmban aknakardinad ette ja jään uuesti magama.
teine peatükk
Käesolev dokument on Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi poolt liigitatud „äärmiselt salajaseks” ning on lähtudes Avaliku Teabe Seadusest avalikkusele ligipääsetav alates 1986. aastast. Antud hetkel saab sellega tutvuda Ameerika Ühendriikide Rahvusarhiivis (NARA), Washington D.C. – s.
Käesolevas dokumendis kirjeldatud juurdlus viidi läbi armee luureosakonna majori James P. Warreni juhendamisel 1946. aasta märtsist aprillini. Nooremleitnant Robert O’Connell ja vanemseersant Harold Katayama tegelesid otsese juurdlusega sündmuskohal Yamanashi prefektuuri [***] omavalitsuses. Kõik küsimused esitas nooremleitnant Robert O’Connell. Jaapani keelest tõlkis vanemseersant Katayama ning dokumendi koostas reamees William Corn.
Ülekuulamised toimusid 12 tunni jooksul Yamanashi prefektuuri [***] linna linnavalitsuse vastuvõturuumides. Nooremleitnant O’Connelli küsimustele vastasid ükshaaval [***] omavalitsuse [***] linna avaliku algkooli õpetajanna, samas regioonis töötanud arst, piirkondlikus politseijaoskonnas töötanud kaks politseinikku ning kuus last.
Lisatud sündmuspaiga kaardid mõõtkavas 1:10 000 ja 1: 2000 on koostatud Siseministeeriumi Geograafiauuringute osakonna poolt.
USA Armee Luureosakonna (MIS) raport
Koostatud: 12.05.1946
Pealkiri: RICE BOWL HILL INCIDENT, 1944: REPORT
Dokumendi number: PTYX-722-8936745-42213-WWN
Alljärgnev on intsidendi ajal [***] omavalitsuse [***] linna avaliku algkooli neljanda klassi klassijuhatajana töötanud Okamochi Setsuko (26) ülekuulamise protokoll. Ülekuulamist lindistati. Käesoleva ülekuulamise lisamaterjalide katalooginumbrid on PTYX-722-SQ-118 kuni 122.
Ülekuulamist teostanud nooremleitnant Robert O’Connelli kommentaar:
<Okamochi Setsuko on meeldiva välimusega väheldane naine. Intelligentne, kõrge vastutustundega, küsimustele vastab adekvaatselt ja siiralt. Siiski on antud intsident põhjustanud temas mitte just väikese šoki, mille järellainetusi võib praegugi veel täheldada. Võib tunda, et mälestustes tuhnides tekib temas vahel tugev vaimne pinge. Vastavalt sellele muutub ka kõne aeglasemaks.>
Oletan,