paistab eredalt,” andis Corcoran vastu. „See võib igasugu silmapetteid tekitada.”
Ta oli ilmast räsitud näoga ja turritavate vuntsidega turske mees. Rääkides tõstis ta käe, et siluda sagriseid karvu ülahuule kohal, ja Jess nägi korraks tema hambaid. Need olid hämmastavalt valged ja väga ühtlased. Kindlasti proteesid.
Dave Nugent oli ka pikk ja turske. Nende vahel seistes tundis Jess teravalt, et oma saleda keha ja lühikeseks lõigatud punaste juustega on ta nagu laps kahe täiskasvanu vahel või – vaatepilt, mida ta nägi küllaltki sageli – alaealine kurjategija kahe politseiniku või vangivalvuri vahel.
Jess avas juba suu ütlemaks, et Lacey vaatas koha binokliga üle ja oli kindel. Aga Corcoran oli nõuks võtnud jääda eitavale seisukohale. „Käi ära ja räägi tunnistajaga veel kord, seersant,” ütles Jess siis hoopis Nugentile, kes hakkas Range Roveri poole pladistama, rusikad mantlitaskutesse surutud.
Jessi mobiiltelefon lasi kuulda oma rõõmsat kutsungit. Ta tõstis telefoni kõrva äärde ja kuulis Ian Carteri häält.
„Leidsite midagi?”
„Esialgu ei midagi. Seersant Corcoran arvab, et tunnistaja eksis. Vees millegi äratundmine on kahtlane värk. Aga mis see ka oli, nüüd on see läinud. Ilmselt peame jõge mööda allapoole minema. Seersant Corcorani meelest võib vool olla objekti – oli see siis surnukeha või prügikott – sellest ajast, kui tunnistaja seda siia takerdunult nägi, juba pool miili allavoolu viinud. Nii palju on sadanud, et vool on väga tugev. Meist on siin igasugu rämpsu mööda ujunud. Täiesti loogiline, et vesi on surnukeha edasi kandnud.”
„Kas allavoolu on kaldad ligipääsetavad?”
„Minu meelest on seal vähemalt üks maja ja pealegi päris suur. Võime peremeest paluda, et ta meid oma kaldaribale lubaks.”
„Vaevalt, et ta sellises olukorras keelduda saab. Meile pole kadunud isikute kohta teateid tulnud. Kas tunnistaja on sinu meelest usaldusväärne?”
„Ma ütleksin, et väga usaldusväärne, ta on kohalik loomaarst. Ta ütles, et nägi pikki juukseid ja talle tundus, et saledat keha. Tema meelest oli ilmselt tegu naisega, kelle riided takerdusid vee alla jäänud pajuokstesse. Dave Nugent räägib praegu tunnistajaga uuesti, lihtsalt et kindel olla. Kahjuks ta – see loomaarst – pidi pärast meile helistamist edasi sõitma, tal oli pakiline väljakutse lähedal asuvasse tallu. Ta tuli tagasi, et meiega kokku saada, aga surnukeha oli läinud, ja teda polnud sel ajal siin, et näha, kas see liikus edasi allavoolu või õngitses keegi ta mingil moel välja. Tugev vool on siiski kõige tõenäolisem seletus.”
„Kui veel keegi surnukeha nägi ja välja sikutas, oleksime sellest kuulnud. Kui te järgmise poole tunni jooksul midagi ei leia, jätke esialgu otsimine pooleli ja tulge tagasi,” ütles Carter.
„Me proovime allpool veel, söör.” Jess pistis telefoni taskusse.
Dave Nugent oli tagasi. Kaks tuukrit olid roninud veest välja oma paati. Corcoran andis neile märku allavoolu liikuda. Ülejäänud olid valmis neile järgnema, välja arvatud tunnistaja, kes sõitis teisele poole.
„Ta peab veel tööd tegema,” selgitas Nugent. „Ma lubasin tal minna. Saame ta alati kätte, kui tarvis on. Ta jääb oma ütluste juurde.”
Neid ootas ees pikk päev.
teine peatükk
„Neil?” Beth pistis pea kabineti ukse vahelt sisse. Tööasjad olid akna all kirjutuslaual laiali ja ekraanil keerlevad mitmevärvilised laigud andsid teada, et mees oli juba mõne aja eest ära läinud. Aga prügikorv oli kortsus paberilehti täis. See oli hommikul tühjaks tehtud, nii et abikaasa oli midagi ikka kirjutanud, kuigi oli selle meeleheitesse või raevu sattunult minema visanud.
„Ilmselt oli asi mõlemas,” pomises Beth.
Beth läks akna juurde ja vaatas välja. Oli selge päikesepaisteline päev ja hiljutisest vihmast jäänud lombid olid murult peaaegu kadunud. Pinnas oli siiski reetlikult pehme. Bethi silm tabas mingi liikumise. Tema mees pühkis kokku sügislehti, mis ikka veel katsid maad paksu tihke kihina. See polnud lihtne ülesanne nüüd, kus need nii vettinud olid. Lehed takerdusid luuaraagudesse ja Neil raputas seda ägedalt, et need lahti tuleksid.
Neil oli pikk ja kõhn. Mitte sellepärast, et ta poleks söönud. Neil sõi kõike, mis talle ette anti, sageli eelnevalt üldse kindlaks tegemata, mis see on. Tema sassis pikad heledad juuksed langesid laubale, nii et tukk ulatus peaaegu prilliraamideni ja ta tegi luuaga aina metsikumaid liigutusi. Bethi suu venis naerule, sest mees nägi võitluses aiaprahiga alla jäädes nii koomiline välja. Aga Neili enda meelest polnud olukorras ilmselt midagi naljakat. Mida suuremaks tema tusk kasvas, seda jõulisemaks muutusid liigutused, otsekui tõrjuks ta luuast relvaga kahevõitluses mingit nähtamatut vaenlast.
Seal, kus maavaldus maanteeni ulatus, kasvasid kohalikust kivist kõrge müüri ääres puud. Mõned neist olid vanemad kui maja ise, näiteks tamm, mis oma vibalikumate naabrite seast esile tõusis. See tamm oli kaitse alla võetud ja seda ei tohtinud langetada. Aga tema ja Neil ei tahtnudki mingil juhul ühtegi neist puudest maha raiuda. Need olid maantee pool tõkkeks ja summutasid mõnevõrra kivimurrust tulevate raskeveokite müra. Külatänav polnud nii rasketele masinatele sugugi sobiv − see oli liiga kitsas ja iga vastutulev auto pidi teepervele või mõnda harva möödasõidukohta tõmbuma. Kuid kuna Neil ja Beth oli ainsad piisavalt hullud inimesed, kes tahtsid liiklusest hoolimata selles majas elada, ja kuna maja lausa karjus remondi järele, oli valdus odav, oma suuruse kohta lihtsalt naeruväärselt odav.
„Müra vastu aitavad topeltklaasid,” oli Neil optimistlikult teatanud. „See on mulle töötamiseks ideaalne koht, miski ei häiri meid.”
Nad müüsid oma Londoni korteri ära nii hea hinnaga, et see peaaegu hirmutas neid, ja tulid siia. Kui veoautodest mitte välja teha ja arvestada, et nädalavahetustel ja tööpäevadel pärast kella viit nad ei sõitnudki, siis jah, nad said elada segamatult. Beth surus oma kahtlused maha. Aga kuu aja jooksul hakkas eraldatus teda piinama.
Neili mitte nii väga, tema rääkis kõigile – neile, kes küsisid, ja neile, kes ei küsinud – et siia kolimine oli parim otsus, mille nad kunagi olid teinud. Õigupoolest püüdis mees väga selgelt näidata, kui õnnelik ta siin on, kui ainult kirjutamine hästi edeneb.
Neil oli ostnud endale Suurbritannia lindude määraja ja vaatas televiisorist loodussaateid. Ta tegi pikki jalutuskäike, märkmik käes, ja pani hoolega kirja kõik, mida nägi või leidis. Vahel pidi ta raamatu tarvis uurimistööd tehes taluma ka rahvahulki. See võis tähendada sõitu Gloucesterisse ja sealt rongiga Londonisse või autosõitu Oxfordi, et käia Bodleiani raamatukogus või ülikooli loodusloomuuseumis. Neil kirjutas romaane fantaasiamaailmast, mis algselt eksisteeris ainult tema peas, aga praegu paistis see eksisteerivat ka paljude andunud lugejate peas. Ta jahtis pidevalt midagi, mida ta ise nimetas inspiratsiooniks, aga mille kohta Beth ütles „veidrused”. Iga kord, kui mees koju tuli, rääkis ta, kui hea on tagasi olla. „London on tänapäeval ikka uskumatult jube, Beth. Ma küll ei suudaks uuesti sinna elama minna. Kõnniteed on rahvast täis, kõigil on kiire. Siia tulla on täielik õndsus.” Neilist oli kiiresti maamees saanud.
„Aga nii ei lähe,” pomises Beth. „Ta ei kuulu siia – meie ei kuulu siia.”
Beth igatses suurlinna siginat-saginat, adrenaliini sellest, et oled keset elu. Ja nad oleksid ju praegugi seal, kui Beth poleks oma tööst ilma jäänud.
Beth kinnitas endale, et pole hea olla surutud kohta, kus kunagi ei juhtu midagi ja kivimurru autode mürin tööpäevadel on lausa teretulnud. Neili raamatute kangelane või kangelanna, kummaga parajasti just juhtus tegemist olema, leidis end sageli veidralt maalt, kus valitsesid võõrad seadused ja kombed. Beth mõtles nüüd, et just nii oli ka tema ja Neiliga. Nad olid jäetud võõrasse elupaika.
Beth kuulas siiani maad inimeste juures, kes võiksid ehk aidata tal leida uut töökohta, midagi sellist, mis võimaldanuks töötada põhiliselt kodus, aga nõuaks Londonis käimist näiteks kaks korda nädalas. Praegustes tingimustes pole seda kerge leida,