Surnu vees. Ann Granger

käed laual. Tema nägu oli roheka varjundiga ja pärlendas higist. Kuigi kõhetu ja prillidega, olnuks ta tavaolukorras nägus mees. Tema nägu tundus kuidagi tuttav.

      Naine tuli tagasi ja asetas Jessi ette kohvikruusi. „Minu nimi on Beth,” tutvustas ta ennast. „Minu abikaasa on Neil.” Nainegi oli veetlev, isegi täna hommikul sellise pinge all. Tema pikad pruunikasblondid juuksed olid siidsalliga kokku seotud, paljastades korrapärased näojooned. Ta oli peaaegu meikimata. Kuigi ta polnud vateeritud jakki seljast võtnud, oskas ta siiski mingil moel linliku mulje jätta.

      Mees, kellel oli ikka veel seljas poriplekiline polsterdatud vest, nägi rohkem maamehe moodi välja. Rohkem, aga mitte päriselt. Kumbki ei sobinud ümbrusega. Kuidas nad üldse siia elama sattusid?

      Neil Stewart. Jess oli seda nime varem kuulnud. Rahulolevalt naeratades sai ta siis aru, kellega on tegemist. Ta oli näinud mehe fotot kohalikus ajalehes ja tema raamatute kaaneümbristel.

      „Te olete kirjanik,” ütles Jess mehele.

      Neil tõstis pilgu puutumata kohvilt enda ees ja vaatas Jessile otsa. „Jah,” ütles ta. Näksas siis alahuult ja lisas pingutusega: „Palun vabandust, ma … see viis mu endast välja, kui ma ta leidsin – selle tüdruku.”

      „Wayne leidis ta,” parandas Beth.

      Üle Neili näo libises ärritusevari. „Jah, ma tean, et Wayne leidis ta. Ma tahan öelda, et kui ma teda nägin … Ma ei usu, et ta varem kedagi leidnud on. Igatahes pole see midagi sellist, mis võiks juhtuda iga päev!” Mehe ärritus murdis tardumuse, mille küüsis ta oli olnud.

      „Rääkige mulle sellest,” tegi Jess ettepaneku, lootes, et rääkimisest võiks abi olla.

      Nad vahetasid pilke. „Pole siin midagi rääkida. Wayne Garley tõi meile puid. Beth ütles, et ta paneks need kuuri.”

      Neil võttis kohvikruusi ja pani selle kohe jälle käest, loksutades kohvi lauale. „Me ju ei teadnud, et ta leidis surnukeha, hoidku küll!”

      „Mida te tegite, kui Garley kohale jõudis?” küsis Jess Neililt.

      „Mitte midagi, noh, ei midagi erilist. Ma olin aias, riisusin lehti kokku.” Ta vaikis korraks, ja tundes siis, et sellest vastusest ei piisa, lisas veel: „Olin hommikul varem raamatu kallal töötanud ja mul oli vaja paus teha. Läksin välja ja mässasin lehtedega, et pead klaarida.” Ta vaatas enda ette. Võib-olla ilmus talle vaimusilmas pilt uppunud tüdrukust ja ta püüdis sellest vabaneda. Aga läheb hulk aega, enne kui tema või ta naine selle ükskord unustavad.

      „Teie ei läinud jõe äärde? Kas te nägite seda sealt, kus te lehti riisusite?”

      Neil raputas pead. „Ma ei läinud kalda lähedale – ega sinna, kus kallas oli enne seda, kui nii palju vihma alla kallas. Ma ei näinud seda ka, sest põõsad on ees – sellised, nagu need seal.” Ta osutas sinna, kus seisis kuur ja paistis tume loorberipõõsastik. „Victoria-aegsed taimed, nüüd kõvasti ülekasvanud. Kogu see aed tahab puhastamist ja uuendamist. Isegi kui ma oleksin jõe äärde läinud, poleks ma näinud vees midagi, kui ma poleks lausa veepiiril seisnud. Seal all on nagu Grimpeni soo. Nägite ju isegi! Siis tuli Beth välja ja kutsus mind appi kaunistusi üles panema.”

      „Meile tuleb jõuluks külalisi, pereliikmeid,” selgitas Beth. „Me rääkisimegi parajasti sellest, kui Wayne halgudega kohale jõudis. Ma ütlesin, et ta viiks puud kuuri, ja ta sõitis sinna – Neil ja mina tulime tuppa. Hakkasime kaunistusi üles panema ja mõtlesime just kohvipausi teha, kui kuulsime, et Wayne hüüab meid köögist. Ta tuli ütlema, et jões on midagi vana maabumissilla külge kinni jäänud. Ta tahtis tegelikult, et ainult Neil temaga kaasa läheks – säästis mu tundeid.” Beth krimpsutas nägu. „Aga ma järgnesin neile. Oleksime muidugi pidanud politsei kutsuma. Aga polnud aegagi, enne kui te tulite.”

      Neil lisas: „Me ei teadnud, et te olete juba siin lähedal ja jõuate nii ruttu kohale, isegi kui me ei helista. Kuulsin teie autosid väravast sisse sõitmas ja mõtlesin, kes pagan see küll on.”

      „Üks tunnistaja teatas, et nägi hommikul siit poole miili jagu ülesvoolu vees surnukeha, nii me siis tulimegi seda otsima.” Jess rüüpas kohvi, aga kumbki Stewart ei puudutanud enda oma ikka veel.

      „See tüdruk – ta siis lihtsalt kukkus vette ja uppus?” Seda küsis Beth.

      „Me ei tea. Peame lahkamistulemused ära ootama. Kas te palusite härra Garleyl minna maabumissilla juurde vaatama?”

      „Ei. Wayne’il endal tuli pähe sinna minna,” ütles Beth.

      „Vihma tõttu on siin palju üleujutusi olnud. Ma arvan, et Wayne läks vaatama, kuidas lood on.”

      „Kas teie olete ka kirjanik?” küsis Jess Bethilt.

      Bethi õnnetule näole ilmus korraks kerge naeratus. „Ei, ei ole. Ma töötasin finantsalal, kui me Londonis elasime. Firma, kus ma töötasin, sattus raskustesse ja mina olin üks neist, kellel „lasti minna”.”

      Beth ei täpsustanud. Jess tajus, et tal on raske sellest võõraga rääkida. Õuest kostis rataste sahinat kruusal.

      Beth küsis vaikselt, lootusekübe hääles: „Kas nad viivad ta ära?”

      „Lõpuks muidugi,” selgitas Jess. „Kõigepealt on vaja ümbruskond hoolikalt läbi otsida, pildistada ja muud sellist. Tuleb järgida kindlaid reegleid. See kes tuli, võib olla arst.”

      „Arst?” Neil liigutas ennast nii äkitselt, et Jess võpatas. Neil hüppas toolilt korraks püsti ja lõi kätega vastu lauda. „Mille pagana pärast teil arsti vaja läheb? Tüdrukut ta ju enam päästa ei saa.”

      Beth asetas käe rahustavalt abikaasa õlale ja Neil vajus toolile tagasi.

      „See on formaalsus,” selgitas Jess. „Arst peab surma tõendama.”

      Neil Stewart tõusis sõnagi lausumata püsti ja kõndis köögist välja.

      „Palun tema pärast vabandust.” Beth vaatas Jessile silma. „Saage aru, Neil elab – ta elab oma peas. Ta saab kõigega hakkama, kui see on seotud tema raamatu süžeega.” Beth viipas jõe poole. „Tõeliste hädaolukordadega ta väga hästi toime ei tule.”

      Jess naeratas talle julgustavalt. „Katsume võimalikult vähe kära teha. Palun kõige selle pärast vabandust, selle segaduse pärast ja sellepärast, et peame teid küsitlema.”

      Beth vahtis põrandaplaate. „Sellest pole ju tegelikult midagi. Natuke pori köögipõrandal, mõned autojäljed aias … Ühe naise surmaga võrreldes on see tühiasi.”