kui nende juures käisin, sest minu vanemad olid lahutatud (raske lahutus, palju viha ja kibedust) ja lavale olid ilmunud kõhedust tekitavad uued elukaaslased.
Minu ema majas polnud telefoni kuni 1978. aastani – õnneks oli meil kanalisatsioon ja vesiklosett majas sees – ning ma kirjutasin memmele peaaegu igal pühapäeval oma uudiseid ja tahtsin Michaeliga sama teha, kui ta ülikooli läks.
Ma kirjutasin kõik need kirjad tegelikult iseenda rõõmuks ja lõbuks. Olin pikki aastaid kirjutanud sellest, kui kasulik on vaseliini ninna panna ja seasõnnikut varikatusele määrida, kirjade kirjutamine oli minu pelgupaik kõige selle eest. Michael ei kirjutanud kunagi, ta on e-kirjade ja SMS-ide põlvkonnast, aga ta tegi meile aeg-ajalt mõne joonistuse, lisaks kaardid sünnipäevadeks ja jõuludeks. Me hoidsime need kõik alles.
Me arvasime, et see on Michaeli jaoks väga huvitav ja rõõmus aeg. Tal oli terve elu ees ja ta võis oma kunstiandega teha, mida ise tahtis. Kui aus olla, siis polnud meil õrna aimugi, milline inimene ta on. Me pidasime teda rahulikuks ja enesekindlaks – igatahes nägi ta sedamoodi välja, ta oli nagu noor Kreeka jumal. Oh aegu, mis tal kõik ees seisid.
Michael!
Siit tuleb küllaltki oluline kesknädalane teadaanne! Sinu vanaema (mamma) saatis sulle sünnipäevakaardi ja (nii mulle öeldi) rahakaardi „kopsaka summaga”, et aidata sul „ülikooliharidusse” (mamma väljend, mitte minu) paremini sisse elada. See saadeti meile ja ma saadan selle sulle avamata edasi, sest sinu uus aadress ei ole veel jõudnud kõikide perekonnaliikmete ja sõpradeni, kes võiksid sulle raha anda.
Mul on suur kiusatus ümbrik lahti teha ja vaadata, kui suur see „kopsakas summa” siis on. Kui tegemist oleks sinu teise vanaemaga, siis me räägiksime vast kõige rohkem 50 naelast. Me vedasime siin kihla: Sophie pakkus 200 naela, sinu ema trumpas selle üle 500 naelaga ja mina kardan, et mängus võib olla neljakohaline number. (Adam arvas, et seal on miljon naela, aga selle pakkumise võib kindlalt kohe kõrvale jätta.)
Kui saad, palun helista oma vanaemale kesknädalal kell kuus õhtul ja küsi ääri-veeri, mida ta aias on teinud ja kas ta viimasel ajal Worthingis on käinud. Katsu viimane küsimus esitada tooniga, nagu sind huvitaks, mida ta teeb, ja mitte tooniga, mis annab mõista, et sa tahad, et ta sulle midagi tooks, kui ta järgmisel korral Worthingisse tuleb.
Püüa mitte kogu raha ühekorraga ära kulutada.
Armastusega
isa
X
Raha on algusest peale pidevalt päevakorras olnud. Nagu juba mainitud, oli Michaelil ettevalmistuskursustel käimise ajal osalise ajaga töökoht, ta pesi kohalikus restoranis nõusid. Ta sai majanduslikult enam-vähem ise hakkama. (Hurraa! Sellest unistab kindlasti iga pika meelega lapsevanem, kelle lapsed on teismeeas, kahekümnendates, kolmekümnendates, neljakümnendates…)
Me käisime talle peale, et ta võtaks vastu pakkumise hakata kelneriks – ta oleks saanud rohkem raha, rohkem jootraha –, aga ta eelistas kööki jääda. Tagasi vaadates – ja praegu hakkab see lihtsasti silma – peame tunnistama, et selle põhjuseks oli ilmselt Michaeli vähene enesekindlus.
Kui ta oli Norwichi kolinud, lõpetas Michael peagi igasuguse töötamise ja tegeles ainult oma koolitööga. Ka jalgpall, karate ja teised tegevused jäid soiku. Sõbrad jäid talle kaugeks.
Me toetasime teda rahaga, kuni ta seal elas – see oli meie viis aidata tal parimat haridust saada.
Mis muusse puutus, siis lasime tal endal „asjas selgusele jõuda”. Ehk me ei oleks pidanud seda tegema, ehk oleks kättpidi juuresolek parem olnud. Aga me olime lastega lähedased ja osalesime nende elus aktiivselt, kui nad olid väikesed, me vedasime neid igale poole, korraldasime kokkusaamisi sõpradega, nääklesime nende pärast omavahel, kontrollisime, et kõik oleks korras – nagu paljud lapsevanemad tänapäeval teevad. Me tahtsime, et nad jääksid suureks kasvades iseendaks, langetaksid oma otsused ja valikud ise, olgu need siis õiged või valed. Me tahtsime jääda tahaplaanile, olla kohal, kui meid vajatakse, aga mitte nende ellu sekkuda. Lühidalt öeldes, me hoidsime eemale, ja korralikult.
Kallis Michael!
Meil oli eile õhtul pidev ja üllatavalt pikk järjekord kanaemadest ja väikestest lastest, sekka mõned tavapärased paljaks aetud peaga agressiivsusest pulbitsevaid noored. Ma võtsin enda kanda pisikeste Marsi šokolaadide väljajagamise, et neid vaos hoida. Noogutuste ja mühatuste järgi otsustades olin ma edukas, ükski neist ju silmsidet ei loo ega inimsoole arusaadavaid sõnu kuuldavale ei too. Kella seitsmeks oli kandik tühi ja otsisime viimastele juhuslikele külalistele maiustusi sahtlipõhjast ja kapinurgast. Viimane kommipommija, üks pilbaskõhn teismeline, nägu aknearmidest üles küntud, vaene poiss, pidi läbi ajama peotäie After Eight maiuspaladega. Tema imestunud nägu oli omaette vaatepilt.
Ma rügan kõvasti tööd teha – üks meist peab ju seda tegema – ning mu artikkel ilmub üleriigilises ajalehes järgmisel nädalal (ma arvan, et nad ei ütle sulle kunagi ülemäära täpselt, millal just). Ma salvestan selle sinu jaoks, siis sa saad kunagi tulevikus teeselda, et see huvitab sind. See on suvaline jamps sellest, kuidas oksjonilt kasutatud autot osta. See omakorda tuletab mulle meelde, et pean sulle ütlema, et kontrolliksid auto õli- ja jahutusvedelikutaset ning rehve vähemalt kord nädalas. See võtab ainult ühe minuti ja võib päästa auto seismajäämisest. Kui ema ja mina olime nooremad ja meil polnud kahte müntigi, mida üksteise vastu hõõruda, siis pidin ma kord sõitma Oxfordi kirjastajaga kohtuma. Mootoriõli oli neil päevil enam-vähem luksuskaup ja mootori kepsud „jooksid kokku” (autoabi mehe hinnangul). Tavainimese keeles? Mootor oli omadega õhtal. Tulemus? Meil polnud kuude kaupa autot. Mõtle selle peale.
Ma vaatasin hoolikalt Orlando puhkuse pildid läbi ja panin tähele, et sa oled Universali filmistuudios filmist „Lõuad” pärit hai juures tehtud pildil üsna kiitsakas. Ma tean, et Maitlandid kipuvad olema suure kondiga ja minu kõrval paistavad kõik kõhnadena. Sinu armas ema ei ole muidugi üldse paks, vaid kahtlemata hoopis lühike, ja see võib vahetevahel luua ebasoodsa mulje. Teistel piltidel nägid sa välja, nagu oleks just mõne teise perekonna piltidelt maha astunud. Kui palju sa hetkel kaalud?
Armastusega
isa
Xx
PS! Mina kaalun meie vannitoa kaalu järgi 110 kilo. See on vist rohkem kui 180 naela. 110 kõlab paremini ja kergemalt, kui mu enesetunne tegelikult on, ausalt öeldes.
Kehakaal, veel üks oluline teema, tõstab pead üsna meie loo alguses. Varsti jõuame minu kaaluprobleemide juurde: mul on palutud lõbustusparkides atraktsioonidelt maha minna, isegi Ameerikas, ja lennukites istekohta vahetada siis, kui neil polnud pardal piisavalt kraami, nagu ma kahtlustan.
Mis puutub Michaelisse, siis tema kaaluprobleemid hakkasid vist pihta kuskil 2006. ja 2007. aasta paiku, kui ta läks koolist, kus oli käinud suurema osa oma poisipõlvest, teise kooli, kunstikallakuga lütseumi. Me tahtsime head, see oli parim kool, mille me talle kunsti ja fotograafiaga tegelemiseks leidsime, ning uskusime, et ta on seal õnnelik.
Aga nagu selgus, tegi keegi seal ühel päeval tema välimuse kohta vastiku märkuse ja see lühike mõtlematu kommentaar võiski käivitada tema lõputu allakäigutee. Orlandos tehtud foto on mul praegu neid sõnu kirjutades ees, Michael on sellel sale, mitte „kõhn”, lihtsalt „sale”. Selge see, et see oli kõige järgneva eelmäng – aga tollal ei saanud me sellest aru.
Michael!
Lühike meeldetuletus su armsa ema sünnipäeva kohta. Palun pea meeles, et see on kaheksateistkümnendal. Mul pole mingit tahtmist hakata viimasel minutit ringi sebima (jälle) ja sinu nahka päästma. Sel aastal on see pühapäev ja ma mõistatan siin omaette, kas sa ehk austad meid oma kohaolekuga. Ma lisan kirjale 20 naela, et see teoks saaks. Me oleme kell 13 restoranis Alex. Sinu (üllatus-üllatus) saabumine kell 13.10, kingitus käes (palun), oleks väga teretulnud.
Mis puudutab kaarti ja kingitust, siis palun katsu leida kaart, millele on kirjutatud „Emme” või midagi sellist.