see on meil ikka veel üsna hästi meeles, nii et ole hea ja katsu ka seda vältida.
Igatahes, oleks tore sind kaheksateistkümnendal natuke pärast kella 13 näha. Palun lepi Sophie ja Adamiga kokku, et te kõik samu asju ei ostaks, või panete hoopis raha kokku ja ostate midagi üheskoos?
Armastusega
sinu kaua kannatanud isa
Xx
PS! Kui kõik muu liiva jookseb, too lilli, aga mitte väikeseid „matuselilli”. See tuletab emale taati meelde. Ja bensiinijaama lilli ka mitte. Kaubanduskeskuste omad kõlbavad.
Tracey ja mina oleme õnnelikul kombel alati loomuldasa teineteisega nõustunud selles, kuidas lapsi kasvatada. Mul ei tule meelde ühtegi sõnavahetust ega arusaamatust kõigi nende aastate jooksul, ning kõik paistis ise paika loksuvat, kui nad väikesed olid. Tegime kõike vaistlikult, aga see paistis toimivat.
Ma ei ütleks, et meil oli laste kodunt lahkumise üle hea meel, aga mõte sellest ei ajanud meid ka hulluks. Tegelikult ajasid ajalehtedest loetud lood „tühja pesa sündroomist” meid hoopis südamest naerma. Me pidasime seda, et kõigepealt lahkub Michael, seejärel Sophie ja lõpuks Adam, asjade loomulikuks käiguks. (Loomulikult, just siis, kui arvate, et ometi kord on maja teie päralt, tulevad nad kõik tagasi, aga see on juba hoopis teine lugu mõneks teiseks korraks.)
Kui Michael oli kodust lahkunud, pidasime tihedalt ja pidevalt sidet. Ta oli ju kõigest autosõidu kaugusel Norfolkis. Nad rääkisid Traceyga telefonis, meie, vanainimeste jaoks tähendas see tollal lauatelefoni, sellele järgnes mobiiltelefon ja viimaks e-kirjad. Kolm last pidasid ka omavahel sidet kohutava hulga tekstsõnumite ja naerunäoga emotikonide abil, mis meie jaoks olid lihtsalt „awsm lol2”.
Kallis Michael!
Aitäh sulle, et sa kohale tulid, ma ei olnud kindel, kas sa annad näole, aga mul oli väga hea meel, et sa tulid. Sinu valitud kaart ja kingitus tabasid kümnesse. Tubli töö. Su armas ema rõõmustas ja on veel praegugi seitsmendas taevas. Mina võtan viimast sellest mõnepäevasest mõnusast meeleolust, et sel ajal läbi seedida erinevaid halbu uudiseid, mida ma sellisteks aegadeks kõrvale olen pannud.
Panin tähele, et su juuksed on jälle värvi muutnud. Ma olen kogu südamest kunstiüliõpilase „loomingulise” väljanägemise poolt, aga tahan sind hoiatada juuste ülemäärase pleegitamise ja kemikaalide kasutamise eest. Sa ei tea, millist mõju kemikaalid sinu kehale avaldavad. Su peanahk on nagu käsn ja kõik need kemikaalid võivad läbi naha vereringesse imbuda ja levida üle kogu keha, enne kui arvatagi oskad.
Sinu isapoolne vanavanaisa suri hambapõletiku kätte. Mäda kandus suust vereringesse ja ta oli viiekümne kuue aastaselt kutu. Ükski Maitlandi mees pole kunagi üle kuuekümne aasta elanud, nii et ära tee midagi, mis asjalugu veelgi kiirendaks. Palun mõtle selle peale.
Tore oli näha sinu isetehtud sünnipäevakaarti. See oli väga fantaasiarikas. Äkki proovid paar kaarti maha müüa, et natuke lisaraha teenida? Praegu on soodne aeg jõulukaartide tegemiseks. Ehk saaksid neid eBays müüa? Räägi sellest Sophiega? Minu meelest on ta seal päris mitu soovimatut kingitust maha müünud.
Armastusega
isa
PS! On sul ehk mõni jõulukingisoov, palun? Mulle ei meeldi raha kinkida, nii et seda ära küsi. Sa võid saada ühe suure ja mõned väikesed kingitused või siis palju väikeseid. Me püüame sel aastal natuke raha kokku hoida, nii et ära looda, et jõuluvana toob sulle kõik, mis su kinginimekirjas on. Sa võid teha nagu mina ja kasutada tärnisüsteemi. Viis tärni tähendab „selle pean kindlasti saama”, neli tähendab „seda tahaksin väga saada” ja nii edasi. Ära pane kõigile viit tärni.
Sel ajal tundus kõik korras olevat, ja me ei osanud kahtlustadagi, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla. Me kõik paistsime olevat õnnelikud ja kui keegi oleks meilt küsinud, oleksime öelnud, et peame ennast tavaliseks perekonnaks.
Mitte et me oleks ennast teistest paremaks pidanud – kuigi, olgem ausad, maailmas liigub ikka igasuguseid ajast ja arust kujusid ringi –, aga me olime kõik eluga rahul ja asjad liikusid just nii, nagu me lootsime.
Michaeli kehakaalule ei pööranud me veel mõnda aega mingit tähelepanu – ta oli „sale”, nagu mäletate, mitte „kõhn”. Me saime regulaarselt kokku ühisteks söömaaegadeks – pere kolm sünnipäeva viiest on oktoobris ja novembris, ning kõik paistis olevat nii nagu alati.
Michaeli välimus – tema juuksed – muutus pidevalt ja nii oli see olnud juba kaks või kolm aastat. Me pidasime seda „ealiseks iseärasuseks” ega teinud sellest probleemi.
Varem oli see meile natuke närvidele käinud – pleegitusvahend käterätikutel, põrandal ja igal pool mujal –, aga enamasti see lõbustas meid. Mitte küll sel päeval, kui Michaeli juuksed läksid oranžiks ja ma pidin tormama poodi, et osta pruuni juuksevärvi ja juuksed üle värvida (ning seista vastamisi leti taga seisva naise põlgliku pilguga, kes ilmselt arvas, et „soe kastanpruun” on keskeakriisi esimene märk). Me ei pidanud kogu seda värki kunagi kuidagi ebanormaalseks. Lapsed, eks ole?
Kallis Michael!
Me tegeleme õnneliku perekonna etendamisega ja käime kogu kambaga igal pühapäeval viimaseid kassahitte vaatamas. Vaatasime „Kuldset kompassi”, mis oli täitsa hea, aga ma jäin umbes poole peal magama ja kaotasin järje.
Adam on sukeldunud mineviku ja tulevaste filmipealkirjade uurimisse internetis ning proovib neid pereliikmetega kokku sobitada. Tema on „Ma olen legend”. Sophie on „Käed eemale kirvest” (kes oleks osanud arvata?). Sina oled kokku pandud filmiga „Minu laps oskab ka niimoodi joonistada”.
Kas Niamh elab Norfolki pimedamas otsas vallikraaviga ümbritsetud majas? Ma ei kahtlegi, et sinu jaoks on see seltskondlikul redelil sammuke ülespoole – sellist tüdrukut ei saagi viia Wimpy Bari burgerit sööma, kingituseks pruun nokamüts. Aga panen sulle südamele, et oleksid ettevaatlik.
Võin omast kogemusest öelda, et maahõngulised perekonnad on enamasti silmini võlgades. Sa võid küll ihata mõisniku kohta üle võtta, ent lõpetad enamasti hoopis sõnnikuhunnikus. Sa ei saa lihtsalt istuda ja oodata, et raha ise sinu juurde tuleks – sa pead selle nimel tööd tegema.
Adam käis kooliga väljasõidul. Ma ütlesin talle, et ta saadaks mulle SMS-i, kui buss bensiinijaamast välja sõidab. Siis saan remondi pooleli jätta (koridor, trepp, ja esik kreemjaks), ennast pesta ja olen kohal, kui nad koolimajja tagasi jõuavad. SMS saabus nagu kokku lepitud: oleme 10 minuti pärast kohal. Jube paanika ja värviplekilistes riietes kooli poole sõites kiirus 130 km/tunnis. Kui ringteelt maha sõitsin ja kooli poole keerasin, saabus uus sõnum: nüüd oleme bensiinijaamas. Keerasin auto suusanõlval ringi ja kordasin seda kõike uuesti tund aega hiljem. Oi, kuidas me naersime. „Ma olen legend”? Rohkem nagu „Loll ja veel lollim”.
Armastusega
isa
X
PS! Kui külastad vallikraaviga maja, kontrolli, kas kraav on vett täis lastud ja enam-vähem puhas. Kui vallikraav on kinni kasvanud ning jalgrattajuppe ja varurehve täis kuhjatud, siis neil ei ole üldse raha. Mõtle selle peale.
Ja nii lõpetasimegi aasta koos Niamhiga. Ta kolis 2007. aastal Norwichisse Michaeli juurde elama ja muutus kiiresti tema elu kõige olulisemaks inimeseks.
Tracey oli mõni aasta enne seda käinud selgeltnägija juures ja mees oli talle öelnud, et meie – Tracey ja mina – oleme „nagu kaks luike, kes jäävad kokku kogu eluks”. Peagi veendusime, et Michael ja Niamh olid paljuski samasugused.
Me arvasime, et paarisuhe mõjub Michaelile hästi. Seltsis on segasem, nagu me ütlesime. Ja Niamh oli kunstiinimene, enesekindel ja seltskondlik, nii et nad sobisid hästi ja tasakaalustasid teineteist. 2008. aasta saabudes paistis kõik hästi olevat. Elu oli ausalt öeldes õnnelikum kui kunagi varem. Meil oli kõik olemas.
2008
Kui