ja kurnatust tundes vajate? Energiat. Ja kust energiat saada? Toidust! Suure kalorisisaldusega toit võib meie ajus omakorda vallandada premeerimise ja nautimisega seotud ahelad.9 Seetõttu pole vist eriti keegi meist „lohutavast salatist” kuulnud.
Aga kui aju ja keha on teatud kalorikoguse tarbimisega ära harjunud, võib seda olla ikka väga raske vähendada. Olete näinud jooksu lõpu järel kokku varisenud ja õhku ahmivaid maratonijooksjaid või sprintereid? Olete kunagi mõelnud, et tegemist on hapnikuõgarditega? Mitte keegi ei lähe neile ütlema, et võtku ennast kokku ja nad on lihtsalt laisad või ahned. Tegemist on söömisega sarnase (ehkki vähem tervisliku) efektiga; nimelt hakkab keha suuremat toidutarbimist eeldama ja niisiis on sellest raskem loobuda. Täpseid põhjuseid, miks inimene sööb rohkem kui peaks ning sellega ära harjub, pole võimalik välja tuua, kuna võimalusi on väga palju, aga samas võib väita, et see on möödapääsmatu, kui pakkuda lõputuid toidukoguseid liigile, mis on arengu käigus harjunud tarbima igasugust toitu, mil iganes selleks võimalus tekib.
Kui vajate täiendavaid tõendeid selle kohta, et aju söömist kontrollib, mõelge erinevatele söömishäiretele, näiteks anoreksiale või buliimiale. Aju suudab keha veenda, et keha väljanägemine on toidust olulisem ja seega ei olegi kehal toitu tarvis! Sama hästi võiks te autot veenda, et see ei vaja liikumiseks bensiini. See pole ei loogiline ega ohutu ja siiski tuleb seda hirmutavalt sageli ette. Seetõttu, et aju protsessi sekkub, on liikumine ja söömine, kaks põhifunktsiooni, meie jaoks tarbetult keeruliseks muudetud. Samas on söömine üks suurimatest naudingutest, mida elu meile pakub, ja kui me suhtuksime sellesse nagu söe katlaahju kühveldamisse, pole võimatu, et meie elu oleks oluliselt nukram. Ehk aju siiski teab, mida see teeb.
Magamine tähendab sõna otseses mõttes mitte millegi tegemist, lamamist ja mitte teadvusel olemist. Kui keeruline see ikka olla saab?
Väga. Uni, sellega seotud protsessid, mida see endast kujutab ja mis selle ajal toimub, on teemad, mille peale inimesed tegelikult eriti sageli ei mõtle. Loogiliselt võttes on une kogu „mitte teadvusel olemisega” kaasnevat arvestades selle peale magamise ajal väga raske mõelda. Sellest on kahju, kuna unega seonduv on paljudes teadlastes hämmastust tekitanud ja kui rohkem inimesi nende küsimustega tegeleks, siis ehk leiaksime neile ka kiiremini vastused.
Asja selgitamiseks: me ei tea tänase päevani, mis eesmärki uni teenib! Uneseisundit on täheldatud (kui määratlusele võrdlemisi vabalt läheneda) sisuliselt kõigi loomade, isegi kõige algelisemate nematoodide ehk mullas elavate algeliste ümarusside puhul.10 Mõned loomad, näiteks meduusid ja käsnad, ei tundu magavat, kuid neil pole ka aju, niisiis pole loota, et nad üldse eriti midagi teeksid. Aga uneseisundit või siis vähemasti teatud korrapäraselt esinevat tegevusetuse perioodi täheldatakse väga paljude ja väga erinevate liikide puhul. Ilmselgelt on see oluline ja lisaks tugeva evolutsioonilise taustaga. Vees elavad imetajad on välja töötanud meetodid, mis lubavad neil magada poole ajuga korraga, sest kogu aju unne suikudes lõpetaksid nad ujumise, vajuksid põhja ja upuksid. Uni on niivõrd oluline, et asetub „mitte uppumisest” kõrgemale, ja me ei tea sellegipoolest, miks.
Selle kohta on palju teooriaid, näiteks tervenemine. Rottide puhul, kel magada ei lastud, märgati haavade aeglasemat paranemist ja lisaks ei elanud nad kaugeltki nii pikalt, nagu piisavalt magada saanud liigikaaslased.11 Alternatiivse teooria kohaselt alandab uni nõrkade neuroloogiliste ühenduste signaali tugevust ning muudab nendest vabanemise lihtsamaks.12 Samuti arvatakse, et uni aitab negatiivseid emotsioone summutada.13
Ühe natuke veidrama teooria kohaselt kujunes uni välja meile kiskjate eest kaitset pakkuva vahendina.14 Paljud röövloomad on aktiivsed öösiti ja inimesed ei vaja enda äratoitmiseks 24 tunni pikkust aktiivsusperioodi, niisiis pakub uni pikemaid perioode, mille ajal inimesed on põhimõtteliselt inertsed ega anna ühtki elumärki ega vihjeid, mille alusel öise eluviisiga röövloomad neid leida võiksid.
Mõned meist võivad tänapäevaste teadlaste juhmuse peale lihtsalt pead vangutada. Uni on mõeldud puhkamiseks, andes meie kehale ja ajule aega päevastest ponnistustest taastuda ning end taas laadida. Ja tõepoolest, kui oleme tegelenud millegi äärmiselt väsitavaga, aitab pikaajaline tegevusetus meie süsteemidel vajadusel taastuda ja/või uut energiat hankida.
Aga kui uni on seotud üksnes puhkamisega, siis miks on meie magamisaeg peaaegu alati ühepikkune, olenemata sellest, kas veetsime päeva telliseid tassides või pidžaama väel multikaid vahtides? Ei saa ju olla, et mõlemast tegevusest taastumiseks läheb vaja ühepikkust ajavahemikku. Ja lisaks langeb kehas toimuvate ainevahetusprotsesside kiirus magamise ajal üksnes viie protsendi võrra, kümnele protsendile. See on vaid kergelt „lõõgastav” – autoga sõites selle kiiruse alandamine 50 kilomeetrilt tunnis 45 kilomeetrile, sest auto mootor suitseb, ei ole just eriti suurel määral abiks.
Meie unemustreid ei dikteeri kurnatus ja just seetõttu ei juhtu kuigi sageli, et inimesed maratoni joostes magama jääksid. Pigem sõltub magamise ajastamine ja une kestus meie keha ööpäevasest rütmist, mille panevad paika kindlad sisemised mehhanismid. Ajus on käbinääre, mis meie unemustreid reguleerib, eritades meid lõdvestunuks ja uniseks muutvat hormooni nimega melatoniin. Käbinääre reageerib valgustugevusele. Silmade võrkkest tuvastab valgust ning saadab käbinäärmele signaale; mida enam signaale käbinääre saab, seda vähem nääre melatoniini eritab (kuigi selle tootmine siiski jätkub, ehkki madalamal tasemel). Meie keha melatoniinitase tõuseb päeva jooksul vähehaaval ning see protsess kiireneb päikese loojudes, niisiis on meie keha ööpäevane rütm seotud valguspäeva pikkusega; sellest tingituna oleme harilikult hommikul erksad ja öösel väsinud.
See mehhanism peidab end ka ajavaheväsimuse taga. Teise ajavööndisse reisimine tähendab üleminekut täiesti teistsugusele valguspäevale, niisiis võib juhtuda, et valgusintensiivsus on selline nagu kell 11 hommikul, kuigi aju väidab, et kell on parasjagu kaheksa õhtul. Meie unetsüklid on väga täpselt välja timmitud ja melatoniinitaseme segipaiskamine lõhub tsüklit. Ja „une täis magamine” on raskem, kui te arvata oskate; meie aju ja keha on seotud väljakujunenud ööpäevase rütmiga ja väga raske (kuigi mitte võimatu) on sundida end magama ajal, kui keha selleks valmis ei ole. Mõned uues valgusrežiimis veedetud päevad aitavad rütmi jälle paika saada.
Ehk tekib teil nüüd küsimus, miks tehisvalgus erilist mõju ei avalda, kui meie unetsükkel on valguspäeva suhtes nii tundlik? Avaldab ikka. Inimeste unemustrid on mõnel viimasel sajandil, pärast tehisvalgustuse kasutuselevõtmist, tohutult muutunud ning unemustrid on eri kultuuride lõikes erinevad.15 Kultuuridel, mil on piiratud juurdepääs tehisvalgusele või teistsuguse pikkusega valguspäev (nt kõrgematel laiuskraadidel), on välja kujunenud just nende oludele vastavad unemustrid.
2.
Millest on tehtud mälestused (vajab montaaži)
Tänapäeval kasutatakse sõna „mälu” sageli, aga tehnoloogilises tähenduses. Arvuti „mälul” on kõigile arusaadav sisu – see on ruum info säilitamiseks. Telefonimälu, iPodi mälu, isegi USB välkmälu nimetatakse „mälupulgaks”. Pulgast midagi lihtsamat oleks raske ette kujutada. Niisiis on andestatav, et inimesed arvuti- ja inimmälu toimimist laias laastus sarnaselt näevad. Informatsioon jõuab kohale, aju salvestab selle ja vajadusel saame selle jälle kätte. Kas on nii?
Ei ole. Arvutimällu salvestatud andmed ja teave jäävad hetkeni, mil neid jälle tarvis läheb, sinna salvestamise hetkega võrreldes muutmatul kujul, kui just mingi tehniline rike kõike pea peale ei pööra. Siiani on kõik täitsa loogiline.
Aga nüüd kujutage endale ette arvutit, mis leiab mingi mällu salvestatud informatsiooni ülejäänust olulisema