Ajuvaba aju. Mis teie peas tegelikult toimub. Dean Burnett

Hiljem kontrolliti neile ette antud informatsiooni omandamist kas sama- või teistsuguses olukorras. Need, kelle õppimis- ja kontrollikeskkond oli samasugune, said oluliselt paremaid tulemusi kui need, kes õppisid ja läbisid testi erinevas keskkonnas. Vee all õppinud ja hiljem seal testi teinud rühma liikmed saavutasid oluliselt parema tulemuse kui need, kes õppisid vee all, kuid tegid testi tavalises ruumis.

      Vee all viibimine ei olnud õpitava informatsiooniga kuidagi seotud, kuid toimis informatsiooni omandamise kontekstina ja sellest on mälu kasutamise seisukohast palju abi. Informatsiooni omandamisel ja mällu jäämisel on kontekstil kanda väga suur roll, niisiis toimib inimese samasse konteksti paigutamine põhimõtteliselt mälu „aktiveerijana”, muutes meenutamise lihtsamaks; seda võib võrrelda mitme tähe avamisega nn poomismängus.

      Siinkohal on oluline rõhutada, et mälestused meiega aset leidnud sündmustest ei oli ainus mälestuste liik. Neid nimetatakse episoodilisteks ehk „autobiograafilisteks” mälestusteks ja juba selle nimetusega peaks kõik öeldud olema. Aga lisaks on meil ka „semantilised” mälestused, mis talletavad peamiselt kontekstita informatsiooni: te mäletate, et valgus liigub kiiremini kui heli, aga mitte konkreetset füüsikatundi, kus te selle ära õppisite. Kui mäletate, et Prantsusmaa pealinn on Pariis, on tegemist semantilise mälestusega, aga kui teile tuleb meelde, kuidas te Eiffeli tornist alla oksendasite, siis see on episoodiline mälestus.

      Eespool loetletud tegevused ja sündmused on seotud teadvustatud pikaajaliste mälestustega. Lisaks on massiliselt pikaajalisi mälestusi, millest me ei pea teadlikud olema, näiteks võimed, mis on meil nendele mõtlemata olemas, nagu näiteks auto juhtimine või jalgrattaga sõitmine. Neid kutsutakse „protseduurilisteks” mälestusteks ning me ei tegele nendega praegu pikemalt, kuna siis te hakkate nende peale mõtlema ja see võib nende kasutamise raskemaks muuta.

      Kokkuvõtteks, lühiajaline mälu on kiire, manipuleeriv ja põgus, sellal kui pikaajaline mälu on järjepidev, vastupidav ja mahukas. Just seepärast mäletate te koolis aset leidnud naljakat sündmust kogu elu, sellal kui teise tuppa minnes ei ole teil kohale jõudes enam meeles, miks te seda tegite, eriti juhul, kui miski vahepeal teie tähelepanu kõrvale juhib.

Kuule, see oled ju … sina! Sellelt … noh, seal … tookord(Mehhanismid, millest tingituna jäävad meile näod lihtsamini meelde kui nimed)

      „Mäletad seda tüdrukut, kes sinuga samas koolis käis?”

      „Äkki saaks natuke täpsemalt?”

      „Tead küll, see pikka kasvu tüdruk. Tumeblondid juuksed, aga omavahel öeldes ma kahtlustan, et ta värvis neid. Ta elas enne, kui ta vanemad lahutasid ja ta ema kolis korterisse, kus Joneside pere enne Austraaliasse kolimist elas, kõrvaltänavas. Tema õde sõbrustas enne, kui ta sellest linnapoisist rasedaks jäi, sinu nõoga, oli see alles paras skandaal. Ta kandis alati punast mantlit, kuigi tegelikult see ei sobinud talle. Saad aru, kellest ma räägin?”

      „Mis ta nimi on?”

      „Pole aimugi.”

      Olen oma ema, vanaema või mõne teise pereliikmega äraarvamata palju selliseid vestluseid pidanud. Muidugi ei ole nende mälu või üksikasjadest arusaamise võimega midagi lahti; nad suudavad anda inimeste kohta isiklikku infot mahus, mis Vikipeedias kadedust tekitaks. Sellele vaatamata on tohutult palju inimesi, kes nimede väljaütlemisega ka siis hätta jäävad, kui inimesele, kelle nime nad meenutada üritavad, otse silma sisse vaatavad. Olen seda isegi teinud. Paaripanekutseremoonia muudab selline olukord väga kummaliseks.

      Miks see nii on? Miks me tunneme ära inimese näo, kuid nime meenutada ei suuda? Mõlemad on ju samavõrra sobivad viisid isiku tuvastamiseks. Selleks, et mõista, millest on selline olukord tingitud, peame pisut sügavamalt inimese mällu süvenema.

      Esiteks on näod väga informatiivsed. Näoilme, silmside, suu liikumine – kõik need on inimestevahelise suhtluse põhielemendid.23 Ühtlasi ütlevad näojooned inimese kohta väga palju: silmade värv, juuste värv, luustiku struktuur, hammaste asetus; kõiki neid elemente saab kasutada inimese äratundmiseks. Koguni sel määral, et inimese aju näib olevat välja arendanud mitu funktsiooni, mis nägude äratundmise ja töötlemise oskust toetavad ja võimendavad, näiteks mustrite eristamine ning üldine soodumus juhuslike kujutiste seast nägusid välja sorteerida, nagu 5. peatükis näeme.

      Mida on inimese nimel selle kõigega võrreldes pakkuda? Ehk mõnda vihjet nende tausta või kultuurilise päritolu kohta, aga üldiselt on siiski tegemist pelgalt paari sõna, juhuslike silpide jada, lühikese helilõiguga, mis väidetavalt mingi kindla näoga seostuma peaksid. No ja siis?

      Nagu nägime, on juhusliku teadliku infokillu jõudmiseks lühiajalisest mälust pikaajalisse vaja seda korrata ja harjutada. Mõnikord võite selle etapi siiski vahele jätta, ennekõike siis, kui informatsioon on seotud millegi sügavalt olulise või stimuleerivaga, mis tähendab, et see salvestatakse episoodilise mälestusena. Kui kohtute kellegagi ja tegemist on kõige kaunima olendiga, keda te iial näinud olete, ning sellele järgneb silmapilkne armumine, sosistate nädalate kaupa endamisi oma kiindumuse objekti nime.

      Tavaliselt kedagi kohates (õnneks) nii ei juhtu, niisiis, kui soovite kellegi nime meelde jätta, on ainus kindel meetod selle kordamine ajal, mil see jätkuvalt teie lühiajalises mälus asub. Paraku eeldab selline lähenemine aja- ja vaimsete ressursside kulu. Ja nagu me „Miks ma just siia tulin?” näite puhul nägime, on info, millele te parasjagu mõtlete, võimalik väga lihtsalt üle kirjutada või asendada järgmise infoühikuga, mis teieni jõuab ja töötlemist vajab. Esmakordsel kohtumisel inimesega esineb väga harva olukordi, kus ta ütleb teile vaid oma nime ja sellega kõik piirdubki. Enamasti järgneb vestlus teemal, kust te pärit olete, mis tööd te teete, millised on hobid, miks ta teid vahistas jms. Seltskondliku etiketi nõuete kohaselt vahetame esimesel kohtumisel viisakusväljendeid (ka siis, kui inimene meile tegelikult huvi ei paku), aga iga selline väljend suurendab võimalust, et inimese nimi tõrjutakse lühiajalisest mälust välja enne, kui me selle kodeerimiseni jõuame.

      Enamik inimesi teab kümneid nimesid ja nende meelest ei nõua uue nime meeldejätmine erilisi pingutusi. See on tingitud asjaolust, et teie mälu seostab kuuldud nime inimesega, kellega te parasjagu suhtlete, niisiis tekib te ajus seos inimese ja nime vahel. Suhtlemisprotsessi tihenedes luuakse inimese ja tema nime vahel aina rohkem seoseid, niisiis pole teadlik harjutusprotsess vajalik; tänu pikemale selle isikuga suhtlemise kogemusele toimub see alateadlikumal tasandil.