subtitle>Kõigile, keda on iial tabanud nõrkusehetk
Andrew
ÜKS
Kui ma paar kuud tagasi haiglavoodis lamasin, ei arvanud ma, et olen täna elus, et ma saan varsti isaks ning olen kihlatud ropusuise ingliga. Aga siin ma olen. Siin me oleme, Camryn ja mina, vallutame maailma… teisiti. Asjad ei läinud päris nii, nagu me olime kavatsenud, aga samas nii see ju tavaliselt ongi. Ja kumbki meist ei muudaks midagi, isegi, kui see meie võimuses oleks.
Ma armastan seda tooli. See oli mu isa lemmiktool ja ainus temast maha jäänud asi, mida ma tahtsin. Muidugi sain päranduseks kopsaka tšeki, mis tagab mulle ja Camrynile mõneks ajaks äraelamise, ja loomulikult jäi mulle Chevelle, aga toolil oli minu jaoks samasugune sentimentaalne väärtus. Camryn vihkab seda, aga ei ütle seda valjusti välja, sest see oli mu isa tool. Ma ei saa seda Camrynile pahaks panna; tool on vana, haiseb ja polstris on auk ajast, mil isa veel suitsetas. Lubasin Camrynile, et kutsun kellegi vähemalt tooli puhastama. Ja seda ma ka teen. Kohe, kui Camryn otsustab, kas me jääme Galvestoni või kolime Põhja-Carolinasse. Mulle sobivad mõlemad variandid, aga miski ütleb, et Camryn hoiab end minu pärast tagasi.
Kuulen, kuidas vesi vannitoas kinni keeratakse ja mõne hetke pärast kostab teiselt poolt seina vali mütsatus. Hüppan püsti, telekapult kukub põrandale, kui ma vannituppa torman. Diivanilaua serv lõikab mu sääremarja terava kriimu, kui ma sellest möödun.
Löön vannitoa ukse lahti. „Mis juhtus?”
Camryn raputab pead, naeratab ja kummardub, et võtta vetsupoti kõrvalt põrandalt sinna kukkunud föön.
Hingan kergendunult.
„Sa oled veel paranoilisem kui mina,” naerab Camryn.
Ta vaatab mu jalga, mida ma sõrmeotstega masseerin. Ta asetab fööni kapile, tuleb minu juurde ja suudleb mu suunurka. „Ma pole vist ainus, kes siin õnnetusi ligi tõmbab.” Ta naeratab.
Panen peopesad tema õlgadele ja tõmban ta ligemale, ühe käe libistan tema väikesele ümarale kõhule. Ma saan vaevu aru, et ta on rase. Arvasin, et neljandal kuul näeb ta välja vähemalt nagu väike jõehobu, aga mida mina ka tean?
„Võib-olla küll,” ütlen ja püüan oma õhetavat nägu peita. „Ilmselt tegid seda meelega, et näha, kui ruttu ma siia jõuan.”
Ta suudleb mu teist suunurka ja asub siis otserünnakule, suudleb mind sügavalt suule ning surub oma märja palja keha minu vastu. Oigan ja põimin käsivarred tema ümber.
Ent siis tõmbun eemale, enne kui tema salakavalasse lõksu langen. „Pagan, naine, sa ei tohi nii teha.”
Camryn muigab. „Sa tahad tõesti, et ma lõpetaksin?” küsib ta üleannetult naeratades.
Seda nähes ehmatan ennast kangeks. Pärast üht sellise naeratuse saatel peetud vestlust ei seksinud ta minuga tervelt kolm päeva. Mu elu kolm kõige hullemat päeva.
„Noh, ei,” ütlen närviliselt. „Ma mõtlesin lihtsalt, et praegu. Me peame täpselt poole tunni pärast arsti juures olema.”
Ma loodan ainult, et ta on terve raseduse aja nii kiimas. Olen kuulnud õudusjutte naistest, kes tahavad seda kogu aeg, kuni nad päris suureks paisuvad, ja kui neid siis puudutada, muutuvad nad tuldpurskavateks mardusteks.
Pool tundi. Pagan. Ma võiksin ta kähku kapi kohale painutada…
Camryn naeratab armsalt, võtab rätiku ja asub end kuivatama. „Ma olen kümne minuti pärast valmis,” ütleb ta mind viipega välja saates. „Ära unusta Georgiat kasta. Kas sa leidsid oma telefoni üles?”
„Veel mitte,” ütlen ja hakkan ukse poole minema, aga peatun ja lisan seksika muigega: „Hmm, me võiksime…”
Ta paneb ukse mu nina ees kinni. Kõnnin naerdes minema.
Torman korteris ringi, otsin patjade alt ja kummalistest kohtadest oma võtmeid ja leian need lõpuks köögiletilt rämpsposti virna alt. Peatun korraks ja võtan ühe ümbriku näpu vahele. Camryn ei luba mul seda ära visata, sest sellelt ümbrikult otsis ta mu aadressi hommikul, kui mul krambihoog oli ja ta kiirabi kutsus. Küllap on tal tunne, et see paberitükk aitas päästa mu elu, aga tegelikult aitas see temal lõpuks aru saada, mis minuga lahti oli. Krambihoog oli ohutu. Neid on mul olnud mitu. Põrgusse, mul oli siis ka hoog, kui me New Orleansis hotellis peatusime, enne kui hakkasime tuba jagama. Kui ma talle sellest lõpuks rääkisin, oli ütlematagi selge, et ta ei olnud minuga rahul.
Ta muretseb kogu aeg, et kasvaja tuleb tagasi. Ta vist muretseb selle pärast rohkem kui mina.
Kui tuleb, siis tuleb. Me saame sellest koos üle. Me saame alati kõigest koos üle.
„Aeg minna, kullake!” hüüan elutoast.
Ta tuleb meie toast, jalas paar üsna kitsaid teksad ja seljas sama kitsas T-särk. Ja kõrge kontsaga kingad. Päriselt? Kontsaga kingad?
„Sa pressid tüdruku väikese pea nendes teksades kokku,” ütlen ma.
„Ei, ma ei pressi ei tüdruku ega poisi pead,” annab ta vastu, haarab diivanilt käekoti ja heidab õlale. „Sa oled endas nii kindel, aga eks me näe.” Ta võtab mul käest kinni, me läheme uksest välja ja ma keeran selle enda järel lukku.
„Ma tean, et see on tüdruk,” ütlen veendunult.
„Tahad kihla vedada?” Ta vaatab minu poole ja muigab.
Astume pehmesse novembripäeva, ma teen autoukse tema jaoks lahti ja viipan talle, et ta sisse istuks. „Mille peale?” küsin ma. „Sa tead, et ma pooldan kihlvedusid.”
Camryn istub oma kohale, mina sörgin ümber auto ja istun samuti sisse. Panen käed roolile, vaatan tema poole ja ootan.
Ta naeratab ja näksib korraks mõttesse vajunult alumist huult. Tema pikad heledad juuksed langevad õlgadele ja sinised silmad säravad põnevusest.
„Sina oled see, kes paistab nii kindel olevat,” lausub Camryn lõpuks. „Nii et ütle sina, mille peale, ja mina ütlen, kas olen nõus.” Korraga jääb ta vait ja osutab sõrmega minu poole. „Aga ei midagi seksuaalset. Ma usun, et see teema on sul üsna hästi kaetud. Mõtle midagi…” – ta keerutab kätt enda ees – „ma ei tea, midagi… hulljulget või tähendusrikast.”
Hm. Nüüd olen plindris. Pistan võtme süütelukku, aga ootan, enne kui võtit keeran.
„Hea küll, kui see on tüdruk, siis võin mina talle nime panna,” ütlen leebe uhke naeratusega.
Camryni kulmud kerkivad korraks ja ta kallutab pead minu poole.
„Mulle ei meeldi see kihlvedu. See on midagi, mida me peaksime koos tegema, või mis sina arvad?”
„Nojah, aga kas sa ei usalda mind?”
Ta kõhkleb. „Jah… ma usaldan sind, aga…”
„… aga mitte lapsele nime panema.” Kergitan küsivalt kulmu, aga tegelikult ajan talle lihtsalt kärbseid pähe.
Ta ei suuda mulle enam otsa vaadata ja näib kohmetust tundvat.
„Noh?” nõuan ma.
Camryn paneb käed rinnale risti ja küsib: „Mis nimi sul siis mõttes oli?”
„Miks sa arvad, et mul on nimi juba välja valitud?” Keeran võtit ja Chevelle ärkab nurrudes ellu.
Camryn irvitab ja kallutab pea viltu. „Ah, ole nüüd. Loomulikult on sul nimi juba valmis mõeldud, muidu ei oleks sa nii kindel, et laps on tüdruk, ja sa ei sõlmiks siin enne ultraheli minuga kihlvedusid.”
Pööran pilgu kõrvale, muigan ja panen tagumise käigu sisse.
„Lily,” ütlen ja püüan vilksti Camryni pilgu, kui me parkimiskohalt välja tagurdame. „Lily Marybeth Parrish.”
Tema suunurkades tuksleb naeratus.
„Mulle see tegelikult meeldib,” ütleb ta, tema naeratus venib laiemaks. „Ma tunnistan, et olin veidike mures – miks Lily?”
„Pole mingit erilist põhjust. See lihtsalt meeldib mulle.”
Camryn ei paista seda uskuvat. Ta tõmbab silmad vallatult kissi.
„Ma