on kõik juba valmis mõeldud. Sina pead ainult kohale tulema.” Ta naeratab mulle säravalt ja paneb teekannu ära.
„Aitäh,” ütlen.
Ta paneb meie mõlema ette klaasi ja võtab endale tooli.
Ma igatsen tõesti kodu järele. Aga mulle meeldib siin samuti ja Marna on nagu teine ema. Ma ei ole veel suutnud Andrew’le rääkida, kui väga ma oma ema ja Natalie järele igatsen, kui väga ma igatsen lihtsalt sõbraga rääkida. Võid olla armunud maailma parimasse kutti – ja mina tegelikult olengi –, aga see ei tähenda, et poleks raske, kui teisi sõpru ei olegi. Kohtusin siin ühe omavanuse tüdruku, Alanaga, kes elab oma abikaasaga meie peal, aga ma pole veel suutnud temaga ühelgi teemal ühist keelt leida. Kui ma juba praegu leiutan hädavalesid, et ei peaks temaga kuhugi välja minema, siis ei pruugi ma temaga iial ühist keelt leida.
Aga ma arvan tõesti, et mu salajane kurbus ja koduigatsus ja kõik see tuleb rasedusest. Mu hormoonid on puhta segi. Ja küllap on see suures osas seotud ka muretsemisega. Nüüd muretsen ma kõige pärast. Tähendab, ma muretsesin palju juba enne Andrew’ga kohtumist, aga nüüd, kui ma rase olen, on mu hirmud mitmekordistunud: Kas laps on terve? Kas minust saab hea ema? Kas ma rikkusin oma elu ära, kui ma… jälle teen seda. Kurat. Ma olen kohutav inimene. Iga kord, kui see mõte mulle pähe tuleb, tunnen end nii meeletult süüdi. Armastan meie last ega muudaks midagi, kui ma seda saaksingi, aga ma pean paratamatult mõtlema, et kas ma… kas me rikkusime midagi ära, kui ma nii ruttu rasedaks
jäin.
„Camryn?” Kuulen Andrew häält ja ärkan oma sügavatest mõtetest. „Kas sinuga on kõik korras?”
Sunnin end naeratama. „Jah, kõik on korras. Jäin lihtsalt unistama – tead, mulle meeldib lilla rohkem kui roosa.”
„Mina saan talle nime valida,” ütleb Andrew, „nii et sa võid valida mis iganes värvid tahad.” Ta võtab mul laua all käest kinni. Naeratan juba selle peale, et ta üldse sellistest asjadest hoolib.
Marna võtab klaasi huultelt ja asetab enda ette lauale.
„Oo?” küsib ta huvitatult. „Te olete juba nime välja valinud?”
Andrew noogutab. „Lily Marybeth. Camryni keskmine nimi on Marybeth. Laps peaks oma ema järgi nime saama.”
Issand jumal, ta sulatas just mu südame. Ma ei ole teda väärt.
Marna naeratab mulle, tema nägu on täis õnne ja kõiki teisi emotsioone, mida Andrew-suguse mehe ema võib tunda. Tema poeg sai jagu raskest haigusest ja tuli surma äärelt tagasi, ning kingib nüüd Marnale veel ka lapselapse.
„Noh, see on ilus nimi,” ütleb ta. „Ma arvasin, et Aidan ja Michelle on esimesed, aga elu on täis üllatusi.” Millegipärast tundub tema sõnadel olevat mingi peidetud tähendus ja Andrew märkab seda.
„Kas Aidani ja Michelle’iga on midagi pahasti?” küsib Andrew ruttu teed rüübates.
„See kuulub lihtsalt abielus olemise juurde,” vastab Marna. „Ma pole iial näinud abielu, kus poleks mingeid probleeme, ja nemad on kaua aega koos olnud.”
„Kui kaua?” küsin mina.
„Abielus ainult viis aastat,” ütleb Marna. „Aga ma arvan, et koos on nad olnud umbes üheksa aastat.” Ta jääb mõttesse, kuid noogutab siis, veendunud, et mäletab õigesti.
„Ilmselt on asi lihtsalt Aidanis,” pakub Andrew. „Mina ei tahaks temaga abielus olla.” Ta hakkab naerma.
„Jah, see oleks küll veider,” ütlen nina kirtsutades.
„Noh, Michelle ei saa titepeole tulla,” ütleb Marna. „Ta peab paaril konverentsil osalema ja see lihtsalt ei sobi tema ajakavasse, pealegi ta ju elab ka nii kaugel. Aga arvatavasti saadab ta kõige paremad kingitused.” Ta naeratab mulle armsalt.
Võtan tema sõnad teadmiseks ja rüüpan teed, aga mu mõtted lähevad jälle uitama ja ma ei saa sinna midagi parata. Suudan mõelda ainult sellele, mida ta mõni hetk tagasi ütles, kuidas igas abielus on oma probleemid. Ja ma hakkan jälle muretsema.
„Sinu sünnipäev on kaheksandal detsembril, eks, Camryn?”
Tulen silmi pilgutades tagasi olevikku. „Oi… jah. Tähtis kakskümmend üks.”
„No siis pean ma vist ka sünnipäevapeo korraldama.”
„Oh ei, seda sa küll tegema ei pea.”
Ta lööb mu märkuse peale käega ja Andrew nõjatub lihtsalt tooli seljatoele, totakas naeratus näol.
Annan alla, sest ma tean, et Marnaga ei ole mõtet vaielda.
Kui tunni aja pärast koju hakkame minema, on väljas juba pime. Olen terve päeva ringi jooksmisest ja Lilyga seotud erutusest nii väsinud.
Lily. Ma ei suuda uskuda, et minust saab ema. Kui ma elutuppa astun, levib üle mu näo naeratus. Panen koti diivanilauale ja, kingad jalast lükanud, vajun diivani keskele istuma. Aga varsti sätib Andrew end minu kõrvale ja tema kenal näol on see teadja ilme.
Marna võisin ma ju ära petta, aga Andrew’d juba nii lihtsalt ei lollita.
Andrew
KOLM
Võtan Camryni käte vahele ja tõmban ta endale sülle. Istume siin koos, minu käed tema ümber ja lõug tema kaelalohus. Ma tean, et teda vaevab miski. Ma tunnen seda, aga osa minust kardab küsida.
„Mis on?” küsin siiski ja hoian hinge kinni.
Ta pöördub mulle otsa vaatama ja tema pilgus on mure. „Ma lihtsalt kardan.”
„Mida sa kardad?”
Ta vaikib, tema pilk liigub toas ringi ja lõpuks jääb ta enda ette vahtima. „Kõike,” ütleb ta.
Sirutan käe ja pööran tema lõua enda poole tagasi. „Camryn, sa võid mulle kõigest rääkida. Sa tead seda, eks?”
Tema sinised silmad täituvad pisaratega, aga ta ei luba neil voolata.
„Ma… noh, ma ei taha, et meist saaksid sellised nagu… noh, nagu paljud inimesed.”
Oi, ma tean, mis selle põhjustas. Haaran tal pihast ja pööran ta ringi, nii et ta on kaksiratsi minu süles, näoga minu poole.
„Vaata mulle otsa,” ütlen tal mõlemast käest kinni võttes. „Meie ei muutu sellisteks nagu kõik teised. Tahad teada, kuidas ma seda tean?”
Ta ei vasta, aga ta ei peagi. Ma tean, et ta tahab, et ma edasi räägiksin. Tema ühest silmast voolab pisar ja ma pühin selle pöidlaga ära.
„Meiega ei lähe nii, sest me mõlemad oleme sellest teadlikud,” alustan. „Sest see oli saatus, mis meid seal Kansases bussis kokku viis, ja veel: sest me mõlemad teame, mida me elult tahame. Meil ei pruugi üksikasjad paigas olla – ja seda pole vajagi –, aga me mõlemad teame, millises suunas me minna ei taha.”
Ootan hetke ja ütlen siis: „Me võime ikka maailmas ringi rännata. Me peame seda lihtsalt natuke edasi lükkama. Ja seni elame oma elu nii, nagu meie tahame. Mitte mingit igapäevast rutiinset jama.”
See toob tema näole õrna naeratuse.
„Noh, kuidas täpselt me seda väldime?” küsib ta käsivarsi vaheliti pannes ja muiates.
Siin on see ninatark Camryn, keda ma tunnen ja armastan.
Hõõrun kätega energiliselt tema reisi ja ütlen: „Kui sa tahad tööl käia, võid tööl käia. Mul kama, kui sa tahad burgereid praadida või loomaaias sitta kühveldada, tee, mida iganes tahad. Aga kohe, kui sa tüdined, või tunned, et see hakkab su eluks muutuma, siis kõnni minema. Ja kui sa tahad niisama istuda ja jõude olla, siis võid ka seda teha, ma olen seda sulle varemgi öelnud. Sa tead, et ma hoolitsen sinu eest igal juhul.”
Ma tean, mis nüüd tuleb, nii et panen end valmis. Ja loomulikult ründab Camryn mind ja vaidleb: „Mitte mingil paganama