Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski

kavatse tagasi tormata.

      Selle asemel, et õhtul Natalie ja Blake’iga välja minna, otsustan koju jääda ja varakult voodisse minna. Tunnen tohutut väsimust, nagu voolaks energia mu kehast välja kiiremini kui tavaliselt ja seljavalu pole tegelikult sugugi järele andnud. See on paar viimast tundi kord tulnud, kord läinud.

      Andrew poeb koos minuga voodisse ja lamab külili, pea sõrmenukkidele toetatud. „Mul on tunne, nagu teeksin midagi keelatut, kui sinuga siin sinu lapsepõlvetoas olen.” Ta muigab.

      Naeratan nõrgalt ja poen sügavamale tekkide alla. Väljas pole veel kaugeltki jahe, aga mul on meeletult külm. Tirin teki lõuani ja surun sõrmed kõvasti karvase teki sisse.

      „Kui isa siin oleks,” ütlen turtsudes, „magaksid sa Cole’i toas.”

      Ta nihkub lähemale ja paneb käe ümber mu piha. Esialgu tundub, et ta kavatseb seda ära kasutada, et me lõpuks kahekesi oleme, aga tema ilme muutub tõsisemaks, ta võtab käe mu pihalt ja tõmbab sõrmedega läbi mu juuste.

      „Hea küll, nüüd ma hakkan muretsema,” ütleb ta. „Sa oled kummaliselt käitunud sellest ajast saati, kui ma Blake’iga siia tulin. Mis lahti?”

      Surun end talle lähemale ja ütlen: „Sina ja Natalie mõlemad, no ausalt.” Vaatan talle otsa, meie nägude vahel on mõni toll ruumi.

      „Nii et ka tema märkas seda?” küsib ta.

      Noogutan. „Lihtsalt kerge valu ja sitt enesetunne, aga teie kaks paistate minu seisundi unustavat.”

      Ta vaevu naeratab. „Võib-olla peaksid arsti juurde minema ja laskma end läbi vaadata.”

      Raputan kergelt pead. „Minust ei saa sellist paranoilist inimest, kes iga väikse asja pärast haiglasse jookseb. Käisin alles eelmisel nädalal arsti juures. Kõik oli korras. Isegi arst ütles seda.” Kummardun, suudlen teda kergelt huultele ja naeratan veidi laiemalt, lootes teda rahustada.

      Andrew naeratab vastu ja tõstab tekki, et saaks minu kõrvale pugeda. Keeran seljaga tema poole, ta surub oma sooja keha minu vastu ja paneb käe mulle ümber. Ta on nii soe, et sulan tema sisse, tean, et jään juba paari minutiga sügavalt magama. Tunnen tema hingeõhku kaelal, kui ta mind sinna suudleb. Panen silmad kinni ja tajun teda, tema loomulikku lõhna, mida ma alati igatsen, tema käte ja jalgade tugevust, tema nahast õhkuvat soojust. Ma tõesti kahtlen, kas suudaksin veel kunagi magama jääda, kui tema minu kõrval ei lama.

      „Kui sul halvemaks läheb,” ütleb ta vaikselt mu selja tagant, „siis parem ütle mulle. Ma ei taha, et sa oleksid selline kangekaelne inimene, kes ei lase end läbi vaadata, kuigi teab, et midagi võib halvasti olla.”

      Pööran pea kergelt tema poole, see teeb mulle nalja.

      „Oi, sa mõtled mõnda sellist inimest, kes keeldus kaheksa kuud arsti juurde minemast, sest oli kindel, et tema ajukasvajat ei saa opereerida?”

      Andrew ohkab ja ma tunnen õlal tema kuuma hingeõhku. Ma tahtsin teda naerma ajada, aga tema meelest ei ole see vist naljakas.

      „Lihtsalt luba mulle,” ütleb ta ja surub käsivarre tugevamini minu ümber. „Kui sul veel valutab või enesetunne kummaliseks muutub, siis ütled mulle ja me läheme haiglasse.”

      Annan alla, mitte sellepärast, et talle meele järele olla, vaid sellepärast, et tal on õigus. Ma pole kunagi varem rase olnud, nii et ma tean sellest, mis on normaalne ja mis mitte, sama palju nagu iga teine esimest last ootav ema.