align="center">
VIIS
Ma ei tahtnud, et tema nägu niimoodi süngeks muutuks. Lükkan kausi eest ja tõmban ta enda poole, ta libiseb üle leti. Panen käed tema paljastele reitele ja vaatan talle oma kõige siirama naeratusega otsa.
„Kullake, mul pole selle vastu tõesti mitte midagi.”
„Oled kindel?”
„Jah. Täiesti.” Kummardun, suudlen tema vasakut, siis paremat reit. „Me läheme nädalavahetusel titepeole, siis tuleme tagasi siia ja hakkame pakkima.”
Ta haarab mu käed. „Aga kui me ära kolime, siis peame veebruaris kindlasti tagasi tulema, su ema korraldab ju pidu.”
Mu naeratus venib laiemaks. „Kõlab nagu plaan,” ütlen ma, ega ole kaugeltki üllatunud, et ta mu tunnetega arvestab. „See on siis otsustatud. Raleigh’st saab meie uus kodu. Vähemalt seni, kuni me sellest tüdineme.”
Camryn, kes on nüüd rõõmsam kui siis, mil ta mulle uksele vastu tuli, sirutab käe ja haarab mul kaelast kinni. Tõusen, võtan ta uuesti sülle, tema kena tagumik on mu kätel.
„Palun hommikusöögihelveste pärast vabandust,” ütleb ta.
„Mh?”
Ta lööb pilgu häbenedes maha. „Vean kihla, et kui sa abielust unistasid, nägid vaimusilmas, kuidas su naine valmistab mehiseid eineid, mille peale isegi Gordon Ramsayl varbad krussi tõmbuksid.”
Viskan pea kuklasse ja puhken naerma.
„Ei, ma ei ole selliste asjade peale tegelikult kunagi mõelnud,” ütlen ma ja meie nägude vahel on ainult paar tolli. „Aga mis varvaste krussi tõmbumisse puutub, siis selles osas on sul õigus.”
Ta surub reied ümber mu piha, tema nägu muutub üha punasemaks. Suudlen teda ninale ja vaatan tema imeilusatesse sinisilmadesse. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas tema soe piparmündilõhnaline hingeõhk mulle lähemale tuleb. Tema keel puudutab õrnalt mu alumist huult, meelitab mu suud avanema. Alistun nii lihtsalt, puudutan keelega tema keeleotsa, enne kui teda jõuliselt suudlen ja ta keha oma käte vahele surun. Viin ta meie magamistuppa, suudlust kordagi katkestamata, ja tegutsen tema kallal omatahtsi järgmised tund aega, kuni Houstonisse esinema läheme.
Jõuame reede keskpäeval Põhja-Carolina lennujaama ja juba näen ma sädet Camryni silmades. Ta on nelja kuu jooksul alles teist korda kodus. Võtame oma kotid ja läheme välja päikese kätte, kus Natalie ja Blake meid ootavad. Ja nagu esimesel korral, kui ma temaga kohtusin, võtan end kokku, et Camryni hüäänist parima sõbraga kohtuda.
„Cam! Ma igatsesin nii väga su järele!” Natalie haarab ta embusse.
Blake – võib-olla hakkan teda lihtsalt kiusu pärast Blondiks kutsuma – kõrgub Natalie selja taga, käed sügavale taskusse surutud, õlad kühmus ja päevitunud näol lai totakas naeratus. See on selge, kes neist kahest peremees on. See mees on täielik tuhvlialune. Naeran selle üle endamisi. Tubli mees. Põrgusse, mina ei tohiks sel teemal sõna võtta…
„Andrew!” Nüüd tuleb Natalie minu poole ja ma aktiveerin oma nähtamatu hulluvastase kaitsekilbi, kui ma tema siirale embusele vastan.
Hea küll, tõtt-öelda ei meeldi Natalie mulle eriti. Ma ei vihka teda, aga ta on selline tüdruk, kellega ma isegi ei räägiks, kui Camrynit mängus ei oleks. Ja see, mida ta Camrynile tegi, enne kui Camryn selle bussi peale istus, jättis mulle kuradi halva maigu suhu. Ma toetan igati andeksandmist, aga juba see, et Natalie võis üldse midagi sellist teha, on piisav põhjus tema seltsis kogu aeg ette vaadata. Mul oli raske kaks nädalat tagasi end talle helistama sundida ning Camryni ultraheli kuupäevast ja sellest kõigest rääkida. Aga ma tegin seda Camryni pärast ja see on ainus, millel minu jaoks tähtsust on.
„Tore sind jälle näha, Blake,” ütleb Camryn meest sõbralikult emmates.
Ma tean ka Blake’i kohta kõike, kuidas algul oli ta Camrynist huvitatud ja alles pärast Nataliega käima hakkas. Ja ehkki ta oli Camrynist sisse võetud, enne kui me kohtusime, ei ole mul talle midagi ette heita.
Surume Blake’iga kätt.
„Oh jumal, laske ma vaatan!” ütleb Natalie. Ta tõstab Camryni särgi üles, paneb mõlemad käed ettevaatlikult tema kõhule ja naeratab laialt. Natalie kurgust tuleb tilluke kiljatuse moodi häälitsus ja ma taban end mõttelt, kuidas inimkeha üldse on võimeline sellist heli kuuldavale tooma.
„Ma võin olla tädi Natalie või ristiema Natalie?”
Hm, äkki ikka ei või?
Camryn noogutab naeruse näoga ruttu ja mina hoolitsen selle eest, et ta minust õhkuvale võimalikule negatiivsele energiale jälile ei saaks. Viimane, mida tahan, on rikkuda kojutulekut tema jaoks teadmisega, et talun tema parimat sõpra ainult tema pärast.
Camryn
KUUS
Ema ja Natalie korraldatud titepidu oli suurepärane. Sain uhiuue lapsevoodi, kõnnitooli, kiige, söögitooli, kaks titevanni – roosa ja sinise, igaks juhus – umbes 984 mähet – noh, neid tundus ikka väga palju olevat – hulga beebišampooni ja talki ja midagi, mille nimi oli Ahvipepu ravim ja Pepukreem, mis on väga kummalised, ja… Ma ei mäleta, mis seal kõik veel oli ja mingite asjade suhtes puudus mul igasugune ettekujutus, milleks need mõeldud olid.
Kui olen mõne aja rahvast täis toas istunud, tunnen end täiesti kurnatuna ning otsustan peole käega lüüa ja tükk aega kuumas vannis liguneda.
Möödub veel kaks tundi ja kõik peale Natalie on ära läinud. Tema mind vahuvannist leiabki.
„Cam?” kuulen Natalie häält vannitoa ukse tagant. Ta koputab paar korda vaikselt.
„Tule sisse,” ütlen.
Uks läheb lahti ja Natalie tuleb vannituppa. See poleks esimene kord, kui ta mind paljalt näeb.
Ta istub WC-poti kaanele.
„Nüüd on see ametlik,” ütleb ta naeratades, „rasedus teebki tissid suuremaks.”
Ta liialdab, nagu alati.
Tõstan käe veest ja nipsan piisku tema poole.
„Kuidas su enesetunne on?” küsib ta naljatamist jättes. „Sa paistad rampväsinud.”
„Ma olen rase,” ütlen kõlatult.
„Tõsi, Cam, aga sa näed jube vilets välja.”
„Aitäh.” Sirutan käe ja sätin klambrit, millega ma juuksed üles panin, et need märjaks ei saaks, ja toetan käsivarred vanniservale.
„Noh, kas sa ei peaks särama? Rasedad pidid ju särama.”
Kehitan õlgu ja raputan vanni vastu toetatud pead.
Tunnen alaseljas tuima valu, õnneks möödub see ruttu. Krimpsutan nägu ja sätin end mugavamalt istuma.
„Oled kindel, et kõik on korras?” Ta näib palju murelikum, kui peaks.
„Valud ja vaevad. Pole vaja muretseda. Edaspidi lähevad asjad ainult hullemaks, ma arvan. Tähendab valud ja vaevad.” Ma ei tea, miks ma tundsin vajadust seda viimast selgitada, aga ma tahtsin kindel olla, et ta seda kuidagi teisiti ei võta.
„Hommikuti ei aja ikka veel iiveldama?” küsib ta. „Ma eelistaks iga kell kerget seljavalu öökimisele.”
„Ei,” ütlen. „Aga ärme sõnu ära, Nat.”
Ma tunnistan, et kui saaksin valida, valiksin ka mina oksendamise asemel valu. Ja seni tundub, et nii see lähebki. Ilmselt olen üks neist õnnelikest, kellest hommikune iiveldamine mööda läheb. Ja mul pole ka mingeid veidraid isusid. Nii et ma olen kas ebard või on kogu see jutt hapukurkidest ja jäätisest üks suur jama.
Tulen vannist välja, tõmban vannilina ümber ja emban Natalied hüvastijätuks.
Siis laman põiki oma voodis ja meenutan, kui mugav see oli. Aga ma ei