eurot, parim hind linnas,“ ütleb majaomanik, keerutades näppude vahel nööri otsa aetud hõbedasi pärleid, mis on kompoloi ehk murehelmed. Need kivikesed tekitavad omavahel kokku puutudes ebameeldiva kolksu. Ma ei ärritu muidu kergesti, aga kohalike vanemate meeste harjumus nende pärlitega kolistada ajab mind tõesti närvi. No miks nad peavad seda tegema? Hiljem saan teada, et nende helmeste kaasaskandmise ja näppude vahel keerutamise põhjused on väga erinevad. Mõned teevad seda niisama naudingu, lõõgastuse ja ajaveetmise pärast, teised kannavad neid aga kaasas kui amuletti, uskudes, et need peletavad halba õnne. Üllatav fakt oli mulle see, et paljud usuvad, et nende mudimine aitab vähendada soovi suitsetada. Samuti on see märk võimu ja sotsiaalse prestiiži kohta. See kehtib eriti sel juhul, kui murehelmed on valmistatud kallimast materjalist nagu näiteks hõbe või merevaik.
Härra Giorgos ja mu abikaasa Vladimiros räägivad omavahel kreeka keeles ning ma ei saa nende jutust veel midagi aru. Seega uudistan niisama seda valges pintsakus Salvador Dalí laadsete vuntsidega korteriomanikku ning mu pilk jääb peatuma tema parema käe väikese sõrme küüne juures, mis on naiselikult pikk, kuid inetult sooniline ja kollakas. Mulle tundub, et härra Giorgos on selle meelega pikaks kasvatanud.
„See on vana traditsioon, mis näitab, et kandja ei ole lihttööline, kes töötab oma kätega, sest muidu see küüs ju murduks. Tänapäeval jäetakse see pikaks siiski niisama, tahavad lahedad, matšolikud mehed olla,“ sosistab Vladimiros mulle kõrva, märgates ilmselt, millise küsiva näoga ma härra Giorgose kätt jõllitan.
„No lapsed, mis kostate?“ küsib härra Giorgos madalal häälel.
„Me mõtleme veidi ja anname homme hommikul teile teada,“ pakub Vladimiros välja.
„Aga tahtjaid on palju, pidage seda meeles, lapsed,“ hoiatab korteriomanik. See on tõeliselt kentsakas, et ta tõesti siiani usub selle lause mõjuvõimu.
„Kuidas sulle tundub?“ küsib Vladimiros kohe koridoris, kui me korterist väljunud oleme.
„No hind tundub mulle muidugi soolane, kuid jah, ma tean, et siin ongi sellised hinnad. Aga ausalt öeldes mulle täitsa meeldib see korter, kõik eluks hädavajalik on olemas, samuti armas avar valge rõdu, ja meri pole ka kaugel. Ma võiks siia jääda küll,“ lausun ma, kuna tean, et peame nagunii kodu leidma, ning ma ei soovi väga kaua võõraste inimeste juures elada.
„Aga siis ütleme talle kohe ära oma vastuse. Ei pea enam otsima. Tahaks juba kusagile pesa ehitada,“ pakub Vladimiros välja ja koputab uksele.
„Me oleme otsustanud. Võtame selle korteri!“ lausub ta. Härra Giorgos tõstab oma kotist välja üürilepingu ning kirjutab käsitsi meie nimed tühjadesse lahtritesse. Me kirjutame sellele alla, surume kätt ja härra Giorgos lahkub rahulolevalt naeratades.
Kolime õhtul uude korterisse sisse. Õnneks pole see väga suur ettevõtmine, kuna meil on ju ainult kaks kohvritäit asju ja kogu esmane eluks hädavajalik varustus on siin olemas.
Kell on täpselt pool seitse õhtul. Äkitselt kostab kõrvulukustav muusika.
„Appi, seda kinohäält on ju nii hästi kuulda!“ hüüatan, kuna tundub, nagu oleks kinosaal tõesti meie magamistoa kappi ehitatud.
„Oijah, ma ei uskunud, et seda kohe nii kõvasti kuulda on, arvasin, et kui aken kinni on, siis ehk kostab siia vaikne muusika,“ jagab Vladimiros mu hämmingut. Ta avab kinopoolse akna ning hakkab siis äkitselt naerma.
„Kuidas sulle heeliumihäälega lauldud lood meeldivad?“ küsib ta.
Heeliumihäälega? Ruttan akna juurde ja silman hiigelsuurt reklaamplakatit maja küljes rippumas ning avastan õudusega, et kinos on käimas koguperekomöödia „Alvin ja koopaoravad“. Ja täna pole mitte viimane õhtu, kui seda ülipopulaarset filmi lahtiste akendega kinosaalis vahetult meie uue kodu kõrval näidatakse. Tõotab tulla lõbus sügis.
Me teeme suurpuhastuse, paigutame mööblit ümber ja ma toon lähedal asuvast lillepoest paar lopsakat taime. Vladimiros kinnitab seinale kapi taga seisnud vana maali. Need seinad, mis esmapilgul nii kõrged, valged ja tühjad tundusid, ei meenutagi enam haiglapalatit ja ruumid hakkavad hubast ilmet võtma.
Kohe üle tee asub kafeneio ehk kohvik, kus kogunevad ainult vanahärrad, et koos kohvi juua, sigarit teha ja kaarte mängida. Kuna meil ei ole korteris televiisorit, veedan puhkehetked rõdul, joon värskelt pressitud apelsinimahla ja uudistan vaadet, mis siit naabruskonnale avaneb. Vastas asuva kafeneio mururoheliste metalltoolide peal istuvad viisakalt riides härrased tunduvad olevat oma eluga väga rahul. Sügavad kortsud nende näos räägivad, et nad on elu jooksul palju naernud. Isegi praegu kostab mu kõrvu vali katkendlik naer. Mulle meeldib kohalike pensionäride elutahe. Vaatamata sellele, et need meesterahvad näevad välja nagu saja-aastased ja mõnel neist läheb toolilt püsti saamisega päris kaua aega, tulevad nad siiski siia regulaarselt kokku, et teiste omasuguste seltskonda nautida. Nad ei ole jäänud koju üksi seebikaid vaatama ja kurvastama. Ühel neist on ka koerake kaasas. Ta lamab laua kõrval trepiastmel ja naudib karvkatet silitavat lõunapäikest. Ka tema tundub päris vana, võib-olla juba aastaid truult oma peremehega siin kohvikus käinud. Aeg-ajalt tõstab ta oma pea, et möödujaid uudistavalt nuusutada.
Kõrvaltänaval on aga väike kalapoeke, kust varahommikuti värskeid mereande osta saab. Sealt kostab kurvakõlaline buzukimuusika ja tervel tänaval puhub kerge kalalõhnaline tuul.
Samuti on paarisaja meetri kaugusel kodust periptero ehk väike kiosk, mis on 24 tundi avatud ja kus müüakse peaaegu kõike. Kioskiomanikul on pikad vallatud hallid lokid ja hästi hooldatud peenikesed vuntsid ning mulle näib, et ta tunneb kõiki selle rajooni elanikke ja teab nende nimesid.
Tutvusin eile ka meie naabrinaise Stavroullaga. Ta on 36aastane sünkjasmustade juuste ja tõsise olekuga üksik naisterahvas, kelle korteri uks kogu aeg pärani lahti on. Ta istub tavaliselt oma leopardimustrilises siidist hommikumantlis diivanil ja vaatab televiisorist Kreeka seebikaid. Kuna tema korteris ei ole rõdu, kuivatab ta oma riideid pesurestil kitsas koridoris meie mõlema välisukse ees ning ma pean iga kord sealt mööda minnes kõhu korralikult sisse tõmbama, et resti mitte pikali lükata.
Meie korteri all, esimesel korrusel on kasiino, mille sissepääs asub kohe trepikoja kõrval. Silmanähtavalt hea isuga keskealised mehed istuvad päevad läbi maja ees. Ma arvan, et need on omanikud.
„Tere, neiu!“ hüüab üks neist. „Kas sa elad selles majas?“ küsib ta, ilmselt märgates, et ma päeva jooksul mitu korda siit välisuksest sisse ja välja voorin. Ma ei vasta.
„Kas sa tööle ei taha tulla?“ jätkab ta. Ma teen näo, et ei kuulnud ei tema tervitust ega ettepanekut, ning tõmban trepikoja ukse kiiresti enda järel kinni. Käitusin vist veidike ebaviisakalt, aga mul oli hirm. Ma ei teagi, miks. Olen Eestist kaasa võtnud eelarvamuse, et kõik need tõmmud välismaalased – türklased, kreeklased, itaallased ja teised – on veidi ohtlikud ja kahtlased ning nendega ei tohi mitte mingil juhul juttu ajama jääda. Selle kasiinobossiga ei taha ma tõesti lobiseda. Siiski saan sellest valehirmust juba pärast mõned kuud siin elamist üle, mõistes, et nad on tavalised inimesed ja oskavad väga viisakalt ja meeldivalt vestelda.
Siinsamas lähedal on väike lemmikloomakauplus, kus ma iga päev kutsikaid paitamas käin. Igatsen loomi. Maal vanaema juures olid mu lapsepõlves kõikvõimalikud koduloomad ja sada väikest koera, seega on mul vägagi hea meel, et loomapoe omanik härra Kostas mul nende müügis olevate kutsikatega mängida lubab. Üks väike habras värisev koerake on juba liiga kaua siin puuris istunud, samal ajal kui kõik tema õed-vennad on endale juba uue kodu saanud. Ta vaatab mind pruunide kurbade silmadega ja mulle tundub, et ta tahab minuga kaasa tulla.
„Mis tõugu see kutsikas on?“ küsin müüjaonult.
„Ma ei tea, küprose puudel vist,“ vastab ta. Ma tean, et sellist tõugu pole olemas, kuid poepidaja kiire vastus tundub sel hetkel nii vaimukas, ja ma üritan käega oma naerust krampis nägu varjata.
„Seal