oskavad tänulikud olla. Mulle nii meeldivad loomad!
Sama ei saa aga öelda kutsumata külalise kohta, kes mu köögisahtlis kahvlite-nugade peal mõnusalt jalgu sirutab. Tarakan! Suur jäle punakaspruun prussakas! Avan sahtli ja see elukas hakkab suurest ehmatusest kiiresti minu käe poole tulema. Appi! Päästke! Lükkan sahtli kiiresti kinni ning hakkan kiljuma ja ühelt jalalt teisele hüppama. Ma tean nüüd, mida tähendab hüsteeria. Siis aga taipan, et pean ta vist ära tapma – mine tea, äkki hakkab veel paljunema ka. Avan taas vaikselt ja väga ettevaatlikult sahtli, kuid oh õudu: teda pole enam. Vaatan korteris kabuhirmus ringi ja lõpuks leian oma prussaka taas üles. Ta on juba kraanikausis. Hea peidukas sul, vana tarakan, mõtlen ja hakkan teda oma sussiga mööda korterit taga ajama… kuni ta järsku lendu tõuseb. Ka Bimma jookseb tagatoast küünte krabisedes mulle appi seda parasiiti taga ajama. Appi, kas nad oskavad lennata ka? Ta teeb lae all paar tiiru ja ma kaotan ta silmist. Usun, et ta lendas aknast välja, ja mul on hea meel, et ma ei pidanud teda laiaks litsuma. Ma ei tea, kas oleks julgenudki. Ning kujutan ette, kui ebameeldivat krõmpsuvat häält see teeks.
Vladimiros alustab taas tööd baarmenina hotellis, kus ta juba kaks aastat töötanud on. Tal oli pikk pooleaastane puhkus, kuna Eestis pulmade korraldamine ja edasi-tagasi sõitmine nõudis omajagu aega ja energiat. Õnneks oli hotelliomanik selle kõigega nõus.
Mu abikaasa tööl käimine tähendab mulle seda, et veedan oma õhtud üksi kodus. Nii ka täna. On täiesti tavaline neljapäeva õhtu. Olen lõpetanud just kahe masinatäie pesu triikimise ja otsustan veidi puhata. Keeran ukse lukku ja viskan end meie uuele lillelisele diivanile pikali. Tõstan jalad seina najale püsti ning tunnen, kui tänulikud mu jalad selle asendi eest on. Otsustan teha väikese uinaku. Kuulan kõrvaklappidest telefoni tõmmatud vanu Terminaatori ja Smilersi laule, keeran hääle põhja ja sulen silmad. Kahjuks pole mul seda nautimist kauaks. Ärkan võpatades kellegi puudutuse peale õlal. Karjatan täiest kõrist. Olen kindel, et isegi koopaoravad seal kinosaalis ei oska nii kiledat häält teha.
„Härra Giorgos, mis te siin teete, kuidas te sisse saite? Ma oleks südamerabanduse saanud! Heldene aeg!“
„Oi, signomi4, ma tõesti ei tahtnud ehmatada,“ vastab korteriomanik.
Ah et te ei tahtnud ehmatada, mõtlen endamisi. No seega juhtus see vastu teie tahtmist, igatahes ma ehmusin. Ja mitte vähe. Ma hakkan lausa luksuma.
„No vaadake, proua, ma koputasin neli korda ja ootasin ning keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või äkki on teil paha olla, võib-olla peab kiirabi kutsuma või midagi. Ükskord oli nii, et mu hea sõbra Panagiotise üüriline sai südameinfarkti, aga õnneks läks Panagiotis oma võtmega sisse ja päästis ta elu. Mulle tuli kohe see lugu meelde ja siis ma keerasingi ise ukse lukust lahti,“ seletab härra Giorgos innukalt.
Einoh, suur aitäh muretsemast. Kui te veel nii teete, peab tõesti kiirabi kutsuma ja võib-olla isegi kirstuauto, mõtlen endamisi ja palun härra Giorgosel viisakalt lahkuda – kinnitades, et kõik on tõesti korras, ma olen elus ja terve, kodu on kindlates kätes ja mul pole ainsatki kavatsust tema külmkappi ega päevinäinud pesumasinat ära varastada. Giorgos palub veel kord vabandust ja astub selg ees uksest välja. Tänasest alates jätan võtme risti ette. Sedasi oli mu emal kodus kombeks teha.
UUS RIIK, UUED SÕBRAD
„Iga uus sõber on uus seiklus, veel rohkemate mälestuste algus.“ (Patrick Lindsay)
Meil ei ole kodus veel internetti. Käisime täna uurimas, kui palju see maksma võib minna, ning saime teada, et kõigepealt peame maksma 150 eurot tagatisraha, kuna oleme mõlemad välismaalased. Ka selleks, et vee- ja elektriarveid oma nimele vormistada, peame umbes sama palju välja käima. Päris kopsakas summa tuleb kokku. Õnneks lubab härra Giorgos vee- ja elektriarve tema nimele jätta ning seda me ka loomulikult teeme. Interneti muretseme siis, kui Vladimiros esimese palga saab. Senikaua pean kodustele helistamiseks käima mere ääres asuvas ülerahvastatud, enamjaolt india ja bangladeshi poisse täis olevas internetikohvikus.
Õhtu on märkamatult kätte jõudnud ja Vladimiros juba tööle läinud. Joon rõdul Eestist kaasa toodud piparmünditeed ja tunnen end esimest korda elus üksi. Tahaksin nii väga kas või korraks oma kodulinna Jõgevale meie elutuppa armsale diivanile pikali heita ja oma ema, isa, õe ja vennaga „Aktuaalset kaamerat“ vaadata. Kas või spordiuudiseid või „Prillitoosi“. Mida tahes, aga ma tean, et tahan lihtsalt koju oma armsa pere juurde.
Samuti igatsen ma praegu rohkem kui kunagi varem oma vanu sõpru. Ma tahaks kõvasti kallistada Marist, Margitit, Mallet, Sirlit, Evet, Lilit, Priitu. Mulle tundub, et ma pole neid juba tuhat aastat näinud. Või vähemalt sada. Vaatan vanu fotosid ja mul jooksevad silme eest läbi koos veedetud hetked. Mulle meenuvad hubased õhtud Margiti juures Põlvas, kuhu kõik sõbrad kokku tulid, ning see, kuidas me peale Marise gümnaasiumilõpetamist Haapsalu lossivaremete juures fotoseanssi tegime. Ja üks vahva õhtu Sirliga beatbox’i õppides. Samuti mu Tartu-aeg, kui me Mallega väikeses Puiestee tänava korteris elades igal õhtul köögilaua taga oma päevast rääkisime. Kõik need pisikesed mälestused teevad mul meele härdaks. Appi, millal ma neid jälle näen?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.