raputas viimast suutäit alla neelates pead ja naeratas täis suule vaatamata vastu. Ah nõnda on lood, mõtles ta; nad olid rõõmsad mitte niivõrd tema kui Jamie pärast. Nad armastasid teda ja olid rõõmsad mitte iseenda, vaid tema pärast.
See arusaamine tõi Briannale pisarad silma. Laoghaire’i süüdistused, ehkki sõgedad, olid teda vapustanud ja talle oli suureks kergenduseks mõista, et kõigile neile inimestele, kes tundsid Jamie Fraserit hästi, ei olnud ta ei valelik ega salakaval mees, vaid tõepoolest see, kelleks Brianna ema teda pidas.
Pidades Brianna tundepuhangut ekslikult millegi kurkutõmbamiseks, kloppis noor Jamie talle abivalmilt seljale, nii et tüdrukule tõepoolest midagi kurku läks.
„Kas sa kirjutasid onu Jamiele, et kavatsed meie juurde tulla?” küsis ta, pööramata tähelepanu Brianna kõõksumisele ja punaseks tõmbunud näole.
„Ei,” kähistas viimane vastuseks. „Ma ei tea, kus ta on.”
Jenny kajakatiivana kaarduvad kulmud kerkisid kõrgemale.
„Ah jah, sa ütlesid, mul oli meelest läinud.”
„Kas te teate, kus ta praegu on? Tema ja ema?”
Brianna sirutas murelikult kaela, pühkides žaboolt leivapurukesi.
Jenny naeratas ja tõusis laua tagant.
„Jaa, tean ikka – enam-vähem. Kui sul on kõht täis, tule õige kaasa, lapsuke. Ma toon sulle ta viimase kirja näha.”
Brianna tõusis ja järgnes Jennyle, kuid ukse lähedal peatus järsult. Ta oli juba enne silmanurgast märganud elutoa seintel rippuvaid pilte, kuid tunnete ja sündmuste virrvarris ei olnud tal aega neid lähemalt silmitseda. Kuid nüüd köitis üks neist tema pilku.
Kaks punakuldse peaga, tõsise ja jäiga hoiakuga poisikest kiltides ja kuubedes, valgete särkide rüüsid helendamas suure musta koera taustal, kes istub kannatlikult nende kõrval ja on igavusest keele pikalt suust välja ajanud.
Vanem poiss on pikk ja kenade näojoontega, istub sirgelt ning uhkelt, pea kuklas, üks käsi puhkamas koera pea peal, teine kaitsvalt väikevenna õlal, kes seisab ta põlvede vahel.
Kuid Brianna vahtis nooremat. Poisi nägu oli ümar ja nöbininaline, põsed õrnad ja punased nagu õunad. Suured kergelt kaldus sinisilmad, mis vaatasid välja ebaloomulikult korralikult soetud küütlevate juuste alt. Poisi poos oli ametlik, 18. sajandi stiilis, kuid tema tahumatus ja jässakas kujus oli midagi, mis pani Brianna naeratama ning sundis teda sõrmeotsaga poisi nägu puudutama.
„Küll sa oled armas,” ütles ta vaikselt.
„Jamie oli armas laps, aga muuseas kangekaelne nagu sikk.” Jenny hääl kõlas nii lähedalt, et Brianna võpatas. „Peksa või riidle, ei mingit vahet; kui ta oli midagi pähe võtnud, siis selle juurde ta ka jäi. Tule, lähme, siin on veel üks pilt, mida sa vist näha tahad.”
Teine portree rippus trepimademe kohal ja vaatas tähelepanelikult aknast välja. Alt nägi Brianna üksnes kullatud raami ja selle peent nikerdust, mis oli veidras vastuolus maja ülejäänud raskepärase ning päevinäinud sisustusega. Maal meenutas talle muuseumieksponaati; näha seda kellegi kodus tundus kuidagi ühitamatu.
Kui ta Jenny sabas mademele jõudis, kadus maali pinnalt aknast langeva valguse läige ja portree seisis ta ees selgelt ning hästinähtavalt.
Brianna ahmis õhku ja tundis, kuidas ihukarvad käsivartel linaste särgikäiste all püsti tõusevad.
„Kas pole imeväärne, mis?” Jenny vaatas kord pilti, kord Briannat ja temagi näojoontes peegeldus midagi uhkuse ning ehmatuse vahepealset.
„Imeväärne!” nõustus Brianna neelatades.
„Saad nüüd aru, miks me su kohe ära tundsime,” jätkas ta tädi, katsudes hellalt nikerdatud puuraami.
„Jaa. Jaa, ma saan aru.”
„See on mu ema, eks ole. Sinu vanaema, Ellen MacKenzie.”
„Jah,” ütles Brianna. „Ma tean.” Nende sammudest lendu tõusnud tolmukübemed keerlesid laisalt aknast langevas pärastlõunases valgusvihus. Briannale tundus, nagu hõljuks ta reaalsuskütkeist vabana koos nendega.
Kahesaja aasta kaugusel käesolevast hetkest oli ta – või see alles tuleb? mõtles ta segaselt – seisnud selle pildi ees Rahvuslikus Portreegaleriis, salates kirglikult pildilt terendavat tõtt.
Ellen MacKenzie vaatas ta peale samamoodi kui siis; ta oli ikka pikakaelaline ja kuninglik, kaldus silmades värelemas huumorisäde, mis ei ulatanud õrna suuni. See ei olnud peegelpilt, kaugel sellest; Elleni otsaesine oli kõrgem ja kitsam kui Brianna oma ja lõug ümar, mitte teravaotsaline, ning nägu tervikuna kuidagi pehmem ja leebemate joontega.
Kuid sarnasus oli ilmne ja piisavalt silmatorkav, et jahmatada; tugevad põsesarnad ja heldelt punased juuksed langesid täpselt kokku. Ja portreteeritava kaelas rippus helmekee, kuldnaastud kevadpäikeses eredalt säramas.
„Kes selle maalis?” küsis Brianna viimaks, ehkki ta poleks tarvitsenud seda teha. Muuseumis oli töö autoriks märgitud „tundmatu”. Kuid olles näinud all kahe poisikese portreed, teadis Brianna juba vastust. See pilt siin oli algajalikum, tehtud varem – kuid need juuksed ja selle naha oli maalinud sama kunstnikukäsi.
„Ema ise,” kostis Jenny nukra uhkusega. „Ta oli joonistamises ja maalimises väga andekas. Sageli olen soovinud, et minulgi seda annet oleks.”
Brianna tundis, kuidas ta sõrmed tahtmatult kõverdusid ja illusioon, nagu hoiaks ta käes pintslit, oli nii selge, et ta võinuks vanduda, et tema pihk tundis sileda puu puudutust.
Siit see siis tuleb, mõtles ta vaikse võdina saatel ja üks pisike mosaiigikild tema minevikust langes peaaegu kuuldava klõksu saatel paika. Siit ma selle siis pärisin.
Frank Randall oli naljatanud, et tema ei oska isegi sirget joont joonistada; Claire ei suutnud midagi enamat. Kuid Brianna võis teha nii jooni kui kaari, kujutada valgust ja varju – ja nüüd teadis ta sedagi, kust see oskus.
Mis veel? mõtles ta äkki. Mida oli temas veel, mis oli kunagi kuulunud naisele pildil või tollele jonnakalt kaldus peaga poisile?
„Ned Gowan tõi selle mulle Leochist,” ütles Jenny aupaklikult pildiraami puudutades. „Ta päästis selle, kui inglased pärast ülestõusu lossi hävitasid.” Ta naeratas kergelt. „See Ned on meie perekonnale palju head teinud. Ta on tasandikumees Edinburghist, oma klanni tal ei ole, aga ta on MacKenzied oma klanniks võtnud – ja seda nüüdki, kui klanni enam ei ole.”
„Ei ole?” pahvatas Brianna. „Kas kõik on siis surnud?” Tema hääles kõlas selline õudus, et Jenny vaatas talle üllatunult otsa.
„Ei-ei. Ma ei mõelnud seda, sõbrake. Aga Leoch on läinud,” lisas ta vaiksemalt. „Ja viimased klannipealikud koos sellega – Colum ja tema vend Dougal… kes surid Stuartite eest.”
Brianna muidugi teadis seda, Claire oli talle rääkinud. Aga oli üllatav see ootamatu leinatunne, kurbus oma äsjaleitud veresugulaste pärast. Pingutusega neelas ta kurku tõusnud klombi alla ja läks Jenny järel trepist üles.
„Kas Leochi loss oli suur?” küsis ta. Tädi peatus, nõjatudes käsipuule.
„Ma ei tea,” vastas ta. Jenny heitis veel korra pilgu Elleni pildile, silmis midagi kahetsusetaolist. „Ma ei näinud seda – ja nüüd seda enam ei ole.”
Teise korruse magamistuppa sisenemine oli nagu veealusesse koopasse minek. Tuba oli väike, nagu kõik toad, madalate, aastate jooksul turbasuitsust mustaks tõmbunud laetaladega, kuid seinad olid puhtad ja valged ning tuba täitis rohekas lainetav valgus, mis voogas sisse kahest suurest aknast läbi õõtsuva kibuvitsakardina.
Siin-seal läigatas või helendas pehmes hämaruses mõni ese nagu kala vetesügavuses: kaminavaibal lebav värvitud nukk, mille oli sinna jätnud lapselaps, punutud korv, mulgustatud münt kaane külge ehteks seotud. Vaskküünlajalg laual, väike värvikirev maal lubivalgel