meestest võttis kaelaehte küljest suure kihva ja kinkis piduliku Tseremoonia saatel mulle, öeldes, et selle järgi tunneb Karu-vaim mind ära ja sel viisil kaitseb Kihv mind häda eest. Võtsin Anni Surmtõsiselt vastu ja seejärel oli mul kohustus talle tükk Meekärge vastu kinkida, et kõik oleks tehtud sündsal viisil.
Meekärje tõi Claire ja kuna tal on selliste Asjade peale alati silma, märkas ta, et üks meestest on Haige, silmad hallid, köhib ja on uimase Näoga. Claire ütles ka, et tal on Palavik, ehkki seda pole alati pealt näha. Kuna mees oli Kaaslastega koos lahkumiseks liiga haige, panime ta aita välivoodile.
Emis võttis kätte ja Poegis sahvris Ohjeldamatult. Ta sai kaksteist põrsast, kõik on terved ja kõigil on väga Hea Isu, Jumal tänatud. Meie enda Söögiisu jääb aga praegu natuke rahuldamata, sest Emis ründab raevukalt igaüht, kes sahvri ukse lahti teeb, ruigab ja Kiristab vihaselt Hambaid. Mulle anti õhtusöögiks üks muna ja teatati, et rohkem ei saa senikaua, kuni olen mõelnud välja Lahenduse sellele Probleemile.
Laupäev, 1. oktoober
Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist…
„On ikka metsik paik.”
Brianna tõstis võpatades pilgu. Jenny osutas peanoogutusega kirjale, silmad Briannal.
„Metslased ja karud ja okassead ja kes kõik. See on üks väike hütt, kus nad kõik elavad, kirjutas Jamie. Ja täitsa üksi kaugel mägedes. See peab üks metsik paik olema küll.” Ta vaatas Briannat veidi murelikult. „Aga sa ikkagi tahad ju minna?”
Brianna taipas äkki, et Jenny kardab, et ta ei lähe; et mõte teekonna pikkusele ja sihtkoha metsikusele hirmutab ta ära. Too hütt mägedes oli paberil seisvate varesejalgade kaudu tema jaoks äkki tegelikuks muutunud – kuid kaugeltki mitte nii tegelikuks kui mees, kes need kirjutas.
„Ma lähen,” kinnitas ta oma tädile. „Esimesel võimalusel.”
Jenny nägu rahunes.
„Oh, väga hea,” ütles ta. Ta sirutas käe välja ja näitas Briannale väikest nahktaskut, mida kaunistas mustadest ja erinevates varjundites punastest okasseaokastest tehtud ornament, millesse oli kontrastiks jäetud ka mõni loomulikku halli värvi okas.
„See oli see kink, mis ta mulle saatis.”
Brianna võttis tasku ja imetles keerukat mustrit ning hirvenaha pehmust.
„See on väga ilus.”
„Ilus neh.” Jenny pööras selja ja tegi, nagu oleks tal tarvis korrastada raamaturiiulil seisvaid nipsasju. Brianna jõudis just uuesti lugemist alustada, kui Jenny teda ootamatult kõnetas.
„Kas sa jääd natukeseks siia?”
Brianna tõstis ehmunult pilgu.
„Jään siia?”
„Kasvõi päevaks-paariks,” ütles Jenny ja pööras ringi, nii et selja tagant aknast langev valgus ta ümber helenduse tekitas ja näo tumedaks varjutas.
„Ma tean, et sa kibeled minema,” ütles ta, „aga ma tahaksin sinuga enne natuke rääkida.”
Brianna vaatas talle segaduses otsa, aga ei osanud neist kahvatutest ja korrapärastest näojoontest ning nii väga ta enda omi meenutavatest kaldus silmadest midagi välja lugeda.
„Jaa,” vastas ta aeglaselt. „Muidugi jään.”
Jenny suunurk muigas. Ta juuksed olid süsimustad valgete triipudega nagu harakal.
„Väga hea,” ütles ta tasakesi. Ta vaatas oma vennatütart ja naeratus ta suul venis laiemaks. „Heldene jumal, küll sa oled mu venna moodi!”
Jäänud üksi, võttis Brianna taas kirja, luges algusosa uuesti üle ja lasi vaiksel toal enda ümbert hajuda, sedamööda kuidas Jamie Fraser ta sõrmede vahel aina elavamaks muutus ja tema hääl Brianna vaimukõrvas juba nii selgelt kõlas, nagu seisnuks ta otse tema ees, aknast voogav päikesevalgus punaseid juukseid kuldamas.
Laupäev, 1. oktoober
Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist Cross Creekist. Ma usun, et sulle tuleb meelde, kuidas ma rääkisin Lord John Greyst, kellega tutvusin Ardsmuiris. Aga ma pole sulle Rääkinud, et olen teda kohanud ka pärast seda, see oli Jamaical, kus ta oli Kuberner.
Ta on vist küll viimane Inimene, keda võiks oodata selles Kauges Kolkas, mis on nii Kaugel igasugusest Tsivilisatsioonist, rääkimata siis kõigist neist Luksuslikest Kabinettidest ja uhkest Pudi-padist, millega ta on Harjunud. Muidugi mõista olime meie tema ilmumisest oma ukse taha Üliväga Hämmastunud, kuigi võtsime ta otsekohe väga Südamlikult vastu.
Pean kurvastusega ütlema, et Sündmus, mis ta siia tõi, on Kahetsusväärne. Tema naine, kes asus Inglismaalt teele koos pojaga, jäi teel Haigeks ja Suri, kui nad olid Ookeanil. Kartes, et Troopilised Aurud on Poisile sama Ohtlikud kui Emale, otsustas lord John, et poiss peab minema Virginiasse, kus lord Johni perekonnal on Märkimisväärseid Maavaldusi, ja otsustas ka, et viib Poisi isiklikult sinna, kuna ta nägi, et laps on Ema kaotusest sügavas Masenduses.
Ma Väljendasin oma Üllatust ja ühtlasi Tänulikkust, et nad võtsid vaevaks teha oma Teekonnal nii suur haak siia meie Kaugesse Majakesse, kuid tema Lordlik Kõrgus lõi käega ja ütles, et ta tahtiski Poisile näidata neid Kolooniaid lähemalt, et too mõistaks, kui Rikas ja Eripalgeline on see maa. Poiss põleb Soovist kohtuda Punanahkadega – meenutades mulle selles suhtes, milline oli Ian mitte kaua aega tagasi.
Ta on nägus poiss, pikk ja oma Vanuse kohta, mis peaks olema kaheteistkümne aasta ligi, tubli Kehaehitusega. Ta on ema surmast endiselt mõnevõrra Löödud, kuid Vestluses väga Meeldiv ja Hästi Kasvatatud, sest lõpuks on ta Krahv (lord John on minu teada ta kasuisa; päris isa oli Ellesmere’i Krahv). Tema nimi on William.
Brianna keeras lehte, oodates järge, kuid lõik lõppeski järsult selle lausega. Siis oli mitmepäevane vahe, kuni kirja 4. oktoobril jätkati.
Teisipäev, 4. oktoober
Meie aidas lamanud Indiaanlane suri täna varahommikul hoolimata Claire’i jõupingutustest teda päästa. Tema nägu, keha ja liikmed olid üleni kaetud kohutava Lööbega, mis andis talle Hirmsa ja Laigulise Välimuse.
Claire’i arvates olid tal Leetrid, mis teeb teda väga Murelikuks, sest see on Kuri Tõbi, hakkab kergelt külge ja Levib kiiresti. Claire ei lubanud kedagi Surnu lähedale minna, peale iseenda – ta ütleb, et tema külge see haigus tänu mingile imeväele ei hakka –, aga me Kogunesime ikkagi Lõunaajal kokku ja ma lugesin Pühakirjast mõned asjakohased Salmid ning me ütlesime lahkunu hinge eest mõned Palved – sest ma usun, et isegi Ristimata Metslased võivad Issanda Armust osa saada.
Me ei suuda siin hästi otsustada, mida selle vaese hinge Maiste Jäänustega teha. Mina saadaksin oma peaga Iani surnu Sõpru kutsuma, et nad Mataksid ta nii, nagu indiaanlastel kombeks.
Aga Claire ütleb, et seda ei tohi teha, sest Surnukeha ise võib tema rahva seas Haigust laiali levitada, missugust Õnnetust ta ei tahaks oma Sõpradele kaela tuua. Tema ütleb, et me peaksime Surnu ise matma või Põletama, aga mulle on see vastumeelt, sest Indiaanlase Seltsimehed võivad asja valesti mõista – nad võivad Arvata, et me püüame sel viisil tema Surma Asjaolusid kuidagi varjata.
Ma pole sellest Murest oma Külalistele midagi rääkinud. Kui Hädaoht muutub Tõsiseks, pean nad ära saatma. Samas oleks mul nende Lahkumisest ülimalt kahju, sest me oleme siin nii üksikud. Panime Surnukeha majast kõrgemal asuvasse väikesesse Kuiva Koopasse, kuhu olin kavatsenud teha Talli või Aida.
Palun andesta, et sinu Rahu rikkumise hinnaga oma Südant Kergendan. Usun, et lõpuks saab kõik korda, aga Praegusel Hetkel tunnistan, et olen mõnevõrra Mures. Kui Hädaoht – olgu siis Indiaanlaste või Haiguse poolt – peaks suurenema, saadan selle Kirja otsekohe oma Külalistega ära, et see Kindlasti teieni jõuaks.
Kui kõik on jälle Hästi, kirjutan teile kohe.
Sinu Südamest Armastav Vend
Jamie Fraser.
Brianna