Randall – see tähendab, doktor Randall. Miks sa küsid?”
Fiona ei vastanud, vaid surus huuled selle asemel kõvasti kokku.
Nüüdseks oli Rogeri huvi lehe vastu täiesti kadunud. Ta pani selle aeglaselt käest.
„Kas sa tundsid teda?” küsis ta. „Seda Gillian Edgarsit?”
Fiona ei vastanud otse, vaid pööras näo ära ja hakkas mängima teekannusoojendajaga.
„Sa käisid Craigh na Duni kivide juures, Joyce ütles, et tema Albert nägi sind sealt alla tulemas, kui ta neljapäeval Drumnadrochitti sõitis.”
„Käisin küll. See pole vist keelatud, või kuidas?” püüdis Roger asja naljaks pöörata, kuid Fiona ei võtnud vedu.
„Sa tead küll, et see on kahtlane paik, kõik need ringid on sellised. Ja ära tule mulle ütlema, et sa käisid seal vaadet nautimas.”
„Ma ei tule sulle seda ütlema.”
Roger toetas end seljatoele ja vaatas Fionale otsa. Naise tumedad lokkis juuksed olid sassis; ta sasis neid ikka, kui oli endast väljas, ja endast väljas ta praegu kindlasti oli.
„Sa tunned teda. Täpselt nii, Claire ütles, et sa oled temaga kohtunud.” Väike uudishimusäde, mis oli Rogeris tärganud, kui Fiona Gillian Edgarsit nimetas, kasvas kiirelt erutunud palanguks.
„Mismoodi, ma ei saa teda praegu ju tunda? Ta on surnud.” Fiona korjas laualt tühja munapeekri, pilk munakoore tükkidel. „Või ei ole?”
Roger peatas ta tegevuse, pannes käe Fiona käele.
„On siis või?”
„Kõik arvavad nii. Politsei pole temast ühtki jälge leidnud.” Fiona pehmes šoti häälduses kõlas see pigem „polisei”.
„Võib-olla nad ei otsi õigest kohast.”
Fiona kenakesest rõõsast näost kadus viimnegi verepiisk. Roger tugevdas haaret, ehkki Fiona ei katsunudki kätt ära tõmmata. Ta teadis, kurat võtaks, ta teadis! Aga mida ta teadis?
„Räägi mulle, Fiona,” ütles Roger. „Palun, räägi mulle. Mida sa tead Gillian Edgarsist – ja kividest?”
Nüüd tõmbas Fiona käe lõpuks ära, kuid minema ei jooksnud, vaid jäi seisma ja keerutas munapeekrit edasi-tagasi sõrmede vahel, nagu oleks see tillukene liivakell. Roger tõusis ja Fiona tõmbus talle hirmunult otsa vaadates tagasi.
„Teeme nii, et aus mäng,” ütles Roger, püüdes häält rahulikuks sundida, et teist mitte rohkem hirmutada. „Ütle mulle, mida sa tead, ja mina ütlen sulle, miks doktor Randall andis mulle selle pildi – ja miks ma olin Craigh na Duni otsas.”
„Ma pean mõtlema.” Tüdruk kummardus kiirelt ja võttis kandiku mustade nõudega. Ja enne kui Roger teda ainsa sõnaga takistada jõudis, oli ta uksest väljas.
Roger võttis aeglaselt uuesti istet. Hommikusöök oli olnud maitsev – kõik Fiona toidud olid hõrgutavad –, kuid nüüd istus see tema maos nagu kotitäis kivikuule, raskelt ja seedimatult.
Ma ei tohiks nii tormakas olla, noomis ta ennast. See lõpeb vaid pettumusega. Mida Fiona siis lõpuks teada võis? Kuid, jah, iga kord, kui ta kuulis mainitavat naist, kes oli end nimetanud Gillianiks ja hiljem Geiliseks, sütitas see tema tähelepanu.
Ta võttis oma unustatud teetassi ja jõi, tundmata maitset. Mis oleks, kui peaks lubadusest kinni ja räägiks talle kõik ära? Mitte ainult Claire Randallist ja Gillianist, vaid ka endast ja Briannast?
Mõte Breele oli nagu hinge vetepeeglisse visatud kivi, mis saatis laiali hirmulainete ringe. Ta on surnud, oli Fiona öelnud Gilliani kohta. Või ei ole?
On siis või? oli Roger vastu küsinud, silme ees kirgas pilt naisest, rohelised silmad peas pärani ja uhked juuksed tulelõõmas lehvimas, teel läbi ajavärava. Ei, ta ei olnud surnud.
Või vähemalt ei surnud ta tookord, sest Claire kohtas teda – kunas? Varem? Hiljem? Ta ei surnud tookord, aga kas ta oli surnud? Praeguseks peaks ju olema, eks ole, aga samas… neetud sasipundar! Kuidas sellest üldse loogiliselt mõelda?
Paigalpüsimiseks liiga erutunud, tõusis ta toolilt ja läks eestuppa. Köögiukse taga ta peatus. Fiona seisis kraanikausi ääres ja vahtis aknast välja. Ta kuulis Rogeri samme ja pöördus, kasutamata nõuderätt pihku surutud.
Naise nägu oli punane, kuid otsusekindel.
„Ma ei tohi rääkida, aga räägin, sest ma pean.” Ta tõmbas kopsud õhku täis ja ajas lõua püsti, nähes välja nagu lõvile otsa vaatav Pekingi paleekoer.
„Bree ema – see tore proua Randall – päris minult mu vanaema kohta. Ta teadis, et vanaema oli kunagi… ee… tantsija.”
„Tantsija? Mida, kas sa tahad öelda, seal kivide juures?” Roger oli väikestviisi rabatud. Claire oli talle seda öelnud, kui nad esmakordselt kohtusid, kuid Roger polnud seda kunagi päriselt uskunud – et soliidne proua Graham osaleks maikuu hommikul halja mäe otsas mingil nõiatseremoonial.
Fiona hingas pahinal välja.
„Nii et sa tead. Ma arvasingi.”
„Ei, ma ei tea midagi. Tean vaid niipalju, kui Claire – doktor Randall – mulle rääkis. Ta nägi koos oma mehega pealt, kuidas mingid naised volbripäeva hommikul kiviringis tantsisid ja sinu vanaema oli üks neist.”
Fiona raputas pead.
„Mitte lihtsalt üks neist. Vanaema oli kutsuja.”
Roger astus kööki sisse ja võttis Fiona vastupuiklematust käest nõuderäti.
„Tule istu,” ütles ta ja juhtis Fiona laua äärde. „Ja räägi mulle, kes on kutsuja.”
„See, kes päikese alla kutsub,” ütles tüdruk sõnakuulelikult istudes. Roger nägi, et ta on otsustanud ja kavatseb kõik ära rääkida.
„Mingis vanas keeles, päikeselaul. Mõned sõnad on nagu gaelikeelsed, aga mitte kõik. Alguses me tantsime ringis, siis peab kutsuja kinni ja jääb lõhkise kivi ette seisma, ja siis – see pole õieti laulmine, aga rääkimine ka mitte, rohkem nagu vaimulik kirikus. Alustada tuleb täpselt õigel hetkel, kui merest kerkib esimene päikesetera, ja lõpetada tuleb just siis, kui päike hakkab läbi kivi paistma.”
„Kas sa mõnda sõna mäletad ka?” See oli Rogeri teadlasehing, mis endast märku andis, ja läbi segadusehägu tõstis pead tema uudishimu.
Fiona ei meenutanud eriti oma vanaema, kuid äkki vaatas ta Rogerit pilguga, mis meenutas viimasele proua Grahami sirgjoonelisust.
„Ma tean neid kõiki,” ütles ta. „Sest nüüd olen mina kutsuja.”
Roger taipas korraga, et tal on suu lahti, ja ta pani selle kinni tagasi. Fiona võttis plekist küpsisekarbi ja pani kolksuga enda ette lauale.
„Tegelikult pole sul seda vaja teada,” lausus ta asjalikult, „ja ma ei räägigi. Aga sa tahad teada proua Edgarsi kohta.”
Fiona oli tõepoolest Gillian Edgarsit tundnud; Gillian oli olnud üks tantsijaist, ehkki üsna uus. Ta oli vanemaid naisi innukalt küsitlenud ja kõik meelde jätnud, mis talle räägiti. Ta tahtis ka päikeselaulu ära õppida, kuid see oli saladus; seda oskasid ainult kutsuja ja tema järeltulija. Mõned vanemad naised teadsid mõnda rida – need, kes olid loitsu pikki aastaid regulaarselt kuulnud –, kuid mitte tervenisti, samuti mitte salajasi reegleid, kunas alustada ja kuidas lauluridu ajastada, nii et need päikesetõusuga kokku klapiksid.
Fiona pidas vahet ja vaatas oma kokkupandud käsi.
„Need on naised; ainult naised. Meestel selles mingit osa ei ole ja me ka ei räägi neile. Mitte kunagi.”
Roger pani käe ta kätele.
„Fiona, see on õige, et sa mulle räägid,” ütles ta väga vaikselt. „Palun räägi ülejäänu ka ära. Ma pean teadma.”
Fiona