Roger tajus äkki kogu olukorra ebareaalsust. See ei saanud ometi võimalik olla, et ta istub siin hubases vanamoodsas köögis, mida ta tunneb poisipõlvest saati, rüüpab kuninganna pildiga kruusist teed ja räägib Fionaga pühadest kividest ning ajas rändamisest. Fionaga, tule taevas appi, kelle huvid piirduvad Ernie ja köögimajandusega!
Igatahes nii oli ta arvanud. Ta võttis kruusi, kummutas tühjaks ja pani pehme mütsuga lauale tagasi.
„Ma pean talle järele minema, Fiona – kui ma saan. Kas ma saan?”
Fiona raputas pead, silmad hirmu täis.
„Ma ei oska öelda. Mina tean seda ainult naiste kohta; võib-olla ainult naised saavadki.”
Roger pigistas kramplikult soolatoosi. Seda oli ta kartnudki – muude asjade kõrval.
„Aga on vist üksainus viis, kuidas seda teada saada, eks,” lausus ta pealtnäha hooletult. Tema aju tagasagarasse kerkis kutsumata külalisena kõrge lõhenenud kivi, must ja selgepiiriline nagu ähvardus malbe koidutaeva taustal.
„Mul on tema raamatuke,” pahvatas Fiona.
„Mis? Kelle? Gilliani? Kas ta kirjutas midagi?”
„Jaa, kirjutas küll. On üks koht…” – ta heitis Rogerile pilgu ja tõmbas keelega üle huulte – „… me hoiame seal oma asju, kus nad on valmis pandud. Ta jättis oma raamatu sinna ja… ja… ma võtsin selle pärast sealt ära.” Pärast seda kui Gilliani mees oli leitud kiviringist tapetuna, seda tahtsid sa öelda, mõtles Roger.
„Ma teadsin, et polisei võtaks selle muidu omale,” jätkas Fiona, „aga see – no ma lihtsalt ei tahtnud seda neile anda, aga ise ikka mõtlesin, et mis siis, kui see on tapmisega kuidagi seotud? Et ma ei tohi seda endale jätta, kui see on tähtis, aga sellest hoolimata…” Ta vaatas Rogerile otsa, anudes mõistmist. „See oli tema enda raamat, saad aru, tema käega kirjutatud. Ja kui ta selle sinna jättis, siis…”
„Siis oli see saladus,” noogutas Roger.
Fiona noogutas ja hingas sügavalt sisse.
„Ühesõnaga, ma lugesin seda.”
„Ja nii sa teadki, kuhu ta läks,” ütles Roger vaikselt.
Fiona ohkas katkendlikult ja naeratas talle tuhmilt.
„Igatahes on kindel, et poliseil sellest raamatust abi ei oleks.”
„Aga minul?”
„Ma loodan seda,” kostis Fiona lihtsalt, pöördus puhvetkapi poole, tõmbas sahtli lahti ja võttis sealt väikese rohelisse riidesse köidetud raamatu.
32
LOITSURAAMAT
See on nõid Geillise loitsuraamat. See on nõianimi ja selle ma endale võtan; see, kellena ma sündisin, ei loe, loeb ainult see, kelleks ma ennast muudan, kelleks ma saan.
Ja kelleks ma saan? Ma ei oska veel öelda, sest saan alles tegemise käigus teada, mida olen teinud. Minu tee on võimu tee.
Öeldakse, et absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt – ent kuidas? Miks, eeldusel, et võim võib olla absoluutne, sest tegelikult ta seda ei olla ei saa. Sest me oleme surelikud, sina ja mina. Vaata, kuidas liha su luudel kidub ja närbub, katsu oma pealuud, mis tahab läbi naha tungida, ja sinu hambad pehmete huulte taga irvitavad sünges äratundmises.
Ent ometi on paljud asjad ka ihu kütkeis võimalikud. Kas need asjad on võimalikud ka väljaspool neid kütkeid või mitte – see jäägu teistele, mind see ei puuduta. Ja siin ongi minu erinevus neist teistest, kes on enne mind asunud uurima pimedusemaailma ja kes otsivad võimu nõiakunstis, kutsudes selleks välja kurje vaime.
Mina lähen ihulikult, mitte minu hing. Ja eitades hinge ei jaga ma väge ühelegi jõule, mida ma ei valitse. Ma ei taotle soosingut ei kuradilt ega jumalalt, ma eitan neid. Sest kui pole hinge, pole surma, mille üle pead vaevata, siis ei valitse mind ei jumal ega kurat – nende võitlusel pole tähtsust inimese jaoks, kes elab üksnes ihulikult.
Me valitseme vaid hetkeks, ja ometi igavesti. Habras võrk, mis peab endasse mähkima nii maa kui ilmaruumi. Meile on antud vaid üks elu – ja ometi võid sa oma aastad veeta mitmes ajas – kui mitmes õieti?
Kui sulle on antud võim, pead ometigi valima aega ja kohta, sest vaid siis, kui kivi vari langeb su jalge ette, on saatuse väravad tõeliselt lahti.
„Päris peast põrunud,” pomises Roger. „Ja stiil on ka kohutav.” Köök oli tühi, ta kõneles iseenda rahustuseks. Kuid see ei aidanud.
Ta pööras aeglaselt lehti, lastes pilgul üle selge, ümara käekirjaga paberile pandud ridade libiseda.
Pärast sissejuhatust tuli peatükk pealkirjaga „Päikesepühad ja tulepühad”, milles seisid järjekorras nimetused Imbolc, Alban Eilir, Beltane, Litha, Lughnassadh, Alban Elfed, Samhain, Alban Arthuan, igaühe järel lõik märkmeid ja selle kõrval rodu ristikesi.
Ta pilku köitis Samhain, millele oli lisatud kuus ristikest.
See on esimene surnutepüha. Ammu enne Kristust ja tema ülestõusmist tõusid kangelaste hinged Samhaini ööl haudadest üles. Sellised kangelased on harvad. Kes on sündinud õige tähtede seisu ajal? Mitte kõik sellised ei oma julgust võtta enda kätte võim, millele neil on õigus.
Isegi selles, mida võis pidada kõige puhtamaks hulluseks, oli tal oma meetod ja kord – veider segu kiretust vaatlusest ja poeetilisest lennukusest. Raamatu keskne peatükk kandis pealkirja „Üksikjuhtumid” ja kui esimene peatükk oli Rogeri ihukarvad püsti ajanud, siis see tarretas vere ta soontes.
Tegemist oli põhjaliku, kuupäevade ja kohanimedega varustatud nimekirjaga kiviringide lähedusest leitud surnukehadest. Lühidalt oli kirjeldatud iga surnu välimust ja selle järele lisatud mõned oletused.
14. august 1931, Sur-le-Meine, Bretagne. Mehe surnukeha, isik tuvastamata. Vanus: 45 ringis. Leitud kiviringi põhjaküljelt. Ilmne surmapõhjus tuvastamata, kuid tugevad põletushaavad käsivartel ja jalgadel. Riietust kirjeldatud sõnaga „räbalad”. Foto puudub.
Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) meessoost, 2) vale kuupäev –
23 päeva pärast lähimat päikesepüha.
2. aprill 1650, Castlerigg, Šotimaa. Naise surnukeha, isik tuvastamata. Vanus: umbes 15. Leitud ringi välisküljelt. Keha tugevasti kahjustatud, võis olla huntide poolt ringist välja tiritud. Riietus kirjeldamata.
Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) vale kuupäev – 28 päeva enne tulepüha, 2) puuduv ettevalmistus.
5. veebruar 1953, Callanish, Lewise saar. Mehe surnukeha, tuvastatud kui vähipüüdja John MacLeod, vanus 26. Surma põhjuseks tugev ajuverejooks; koroneri juurdluse põhjuseks laiba välimus – teise astme põletused näol ja jäsemetel ning riiete kõrbenud välimus. Koroneri otsus: surm välgulöögist – võimalik, kuid vähetõenäoline.
Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) meessoost, 2) väga lähedal Imbolcile, kuid võib-olla mitte küllalt lähedal? 3) ebapiisav ettevalmistus. – NB! Ohvri fotol näha avatud särk; rinnal põletusmärk, mis meenutab Püha Brigidi risti, kuid on liiga ähmane, et seda kindlalt öelda.
1. mai 1963, Tomnahurich, Šotimaa. Naise surnukeha, tuvastatud kui Mary Walker Willis. Koroneri juurdlus, keha ja riiete tugev põletus, surma põhjuseks südamehäda – aordi rebend. Juurdlus märgib, et prl Walker oli „veidras” rõivastuses, seda täpsustamata.
Ebaõnnestumine – see teadis, mida ta teeb, kuid ei saanud hakkama.
Ebaõnnestumise tõenäoline põhjus – õige ohvrianni puudumine.
Nimekiri jätkus, sisendades Rogerisse iga sissekandega aina rohkem õudu. Gillian oli leidnud Šotimaa, Põhja-Inglismaa ja Bretagne’i eelajalooliste rajatiste jäänuste juurest 17. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani kokku kakskümmend kaks surmajuhtumit. Mõnel juhul oli tegu ilmse õnnetusega, nii tundus Rogerile –