võimaldab vaadelda ühiskonda nii üksikisiku kui ka terviku vaatenurgast. Vaatenurga valikust võib muu hulgas sõltuda see, milliseid mõisteid ühiskonna analüüsimisel kasutatakse ja kuidas neid defineeritakse. Paljude sotsioloogias kasutatavate kesksete mõistete kohta on paralleelselt käibel mitu definitsiooni. See asjaolu tundub vajavat selgitust; tavaliselt eeldatakse ju teaduses (ja üldse igasuguse ratsionaalse arutelu puhul), et mõisted on üheselt defineeritud.
Näiteks on üks palju kasutatav, aga ometi mitmeti defineeritav mõiste „võim“. Üks võimalik viis seda defineerida on öelda, et võim tähendab isiku võimalust sotsiaalses vahekorras osaledes saavutada oma tahtmine ka juhul, kui teised osalejad sellega ei nõustu.24 Näeme, et selline definitsioon toonitab seost konfliktiga ja ühtlasi võimu kasutamise kavatsuslikkust ehk intentsionaalsust: meil on võimalus osutada kindlale subjektile, kes võimu oma teadvustatud eesmärkide saavutamiseks kasutab. Hoopis teisel viisil räägitakse aga võimust siis, kui analüüsitakse näiteks rahvusvahelisi majandussuhteid. Analüüs näitab, et oma majanduspoliitilisi otsuseid tehes lähtuvad riigid muu hulgas vajadusest olla rahvusvahelistele ettevõtetele soodne koht investeerimiseks. Majanduslikult nõrgas riigis võib ühe suurettevõtte poliitiline mõju olla väga tugev, kui selle investeeringutest sõltuvad paljude inimeste töökohad ja riigi maksutulud. Samas annab selline mõju ainult harva ennast tunda otsese vastasseisu ja konfliktide näol; samuti on nii poliitika kui ka suurettevõtete haldamise puhul tihtipeale raske eristada kindlaid isikuid, kes otsuseid langetavad. Sellegipoolest tundub ka majandussuhteid analüüsides põhjust olevat kasutada võimu mõistet, isegi kui puuduvad nii konflikt kui ka võimu kasutav kindel subjekt. Sellisel juhul võiks võimu defineerida kui ühiskonnastruktuuri omadust, mis seab struktuuri ühe osa tegutsemise selle teisest osast sõltuvusse.25 Võimusuhtes osalevad isikud ei pruugi omada erilist võimu kasutamise kavatsust ega isegi võimusuhte olemasolust teadlikud olla.
„Võim“ on ühtlasi näide sõnast, mida sagedasti kasutatakse ka tavakeeles, aga vajab täpsemat definitsiooni selleks, et olla kasutatav teaduses. Ei ole tingimata oluline jõuda mõiste ühe definitsioonini, mis oleks alati ja kõikjal kasutatav. Erinevate ühiskondlike nähtuste analüüsil võib olla vajalik anda üldisemale mõistele täpsem eriline definitsioon, et just parajasti uuritava nähtuse eripära oleks paremini vaadeldav. Küll aga peab olema selgesti näha, millises tähenduses mõistet just kõnealuses uurimuses on otsustatud kasutada. Raamatu alapeatükis 4.2 nimetatakse uurimuses kasutatavate mõistete sellist defineerimist operatsionaliseerimiseks.
2.3. Tegelikkus, tajumine ja teaduslik uurimistöö
Paralleelsete teooriate, definitsioonide ja tõlgenduste olemasolu on tingitud tõigast, et teadus ei tähenda teabe kogumist üldiselt, vaid vastuste otsimist kindlatele küsimustele. Selles suhtes ei erine teaduslik uurimistöö sellest, kuidas inimene tajub ja käsitleb informatsiooni oma igapäevase tegevuse käigus. Järgmisel leheküljel on näitena toodud 20. sajandi esimese poole Saksamaalt pärit pilapilt (joonis 2.1). See näitab, kuidas ühte ja sama tänavat näevad tänavapühkija, kinnisvaramaakler ja moehuviline naine. Tänavapühkija pöörab tähelepanu tänaval vedelevale prahile, kinnisvaramaakler müügis olevale majale, püüdes arvatavasti hinnata selle väärtust, samas kui moehuvilise naise jaoks (pildi joonistamise ajale tüüpilise arvamuse kohaselt) tundub olulisim olevat tänaval asuv kübaraäri. Samas ei ole ükski nendest viisidest seda keskkonda tajuda vale; ükski neist ei ole mingisuguses abstraktses, üldises mõttes ka õigem kui teised. Oma tegevusest ja taotlustest lähtudes tajub igaüks keskkonnas just seda informatsiooni, mis on oluline parajasti temal käsil olevate eesmärkide tarvis. Keskkonnast otsitakse vastuseid oma erilistele küsimustele. Ses mõttes on kõigi kolme pildile joonistatud vaatleja arusaam nende endi seisukohast kõige õigem.
Sotsioloogias on keskkonna tajumise temaatikat käsitlenud näiteks Alfred Schütz (1899–1959) ja tema ideedele tugines nn fenomenoloogiline ja konstruktsionistlik koolkond. Schütz analüüsib inimese suhet teda ümbritseva elavikuga (sks Lebenswelt, ingl life-world) ja toonitab, et inimene tajub elaviku eri osi vastavalt sellele, kuivõrd need on seotud tema tegevuse ja taotlustega. Seega jaguneb elavik inimese jaoks osadeks või tsoonideks, mis on talle erineval määral olulised.26
Meid ümbritsev keskkond sisaldab alati rohkem informatsiooni, kui me oleme võimelised teadvustama või isegi oma meeltega tabama. Tajumise üks keskne osa ongi informatsiooni selekteerimine oluliseks ja mitteoluliseks; tajumine ei tähenda informatsiooni passiivset registreerimist, vaid on aktiivne tegevus. Ulrich Neisser, kognitiivse psühholoogia kui teadussuuna üks rajajaid on tajumise ja tegelikkuse suhteid kirjeldanud järgmiselt (joonis 2.2).
Joonis 2.1. Kuidas näevad tänavat tänavapühkija, kinnisvaramaakler ja moehuviline naine (Müller-Freienfels 1945: 302)
Joonis 2.2. Tajumisprotsess Ulrich Neisseri järgi (Neisser 1976: 112, pilt 4)
Joonisel esitatud seesmine ring kirjeldab tajumist ja tegevust inimese vahetus keskkonnas, sellest väljapoole jääv osa aga kogu maailma ja selle tajumist. Inimese tähelepanu ehk tema jaoks hetkel kättesaadava informatsiooni otsimise suuna määravad kognitiivsed skeemid (ingl scheme, mitm schemata); informatsioon koguneb vastavalt sellele, kuhu tähelepanu on suunatud, ja saadud uue informatsiooni alusel muutub kognitiivne skeem jälle. Praeguse keskkonna skeem on osaks üldisemast kognitiivsest kaardist, mille inimene enda jaoks maailmast on kujundanud. Niisamuti on hetkel kättesaadav informatsioon üks osa kogu võimalikust informatsioonist ja just praegu toimuvad otsingud osaks kõigist inimese liikumistest ja tegevustest.
Näitena kognitiivsete skeemide rollist tajumisel toob Neisser malemängijatega korraldatud eksperimendid.27 Malemeister võib viiesekundilise vaatamisega tajuda malelauale asetatud nuppude asetust selliselt, et ta on võimeline selle hiljem taastama; mittemängijad sama saavutuseni ei küüni. Põhjuseks on ühelt poolt (Neisseri sõnutsi) tõhusam informatsiooni kogumine, mis väljendub näiteks selles, et malemeistri silmaliigutused järgivad kindlat süsteemi. Teiselt poolt suudab malemeister kogutud informatsiooni kiiresti tõlgendada kognitiivsete skeemide abil, mis sisaldavad teavet malemängu reeglitest ja mängus ette tulevatest võimalikest positsioonidest. „Vahe erinevate tajujate vahel ei seisne tajumise tõesuses või ekslikkuses, vaid selles, kas märgatakse rohkem või vähem,“ kirjutab Neisser.28 Siia tuleks praeguse arutluse puhul siiski lisada järgmine märkus: nii „rohkem“ ja „vähem“ märkamisest kui ka informatsiooni kogumise „tõhususest“ saab rääkida ainult seoses kindla ülesandega. Kui katseisikutele oleks pärast malelaua vaatamist esitatud küsimusi mitte nuppude asendi, vaid näiteks nuppude ja malelaua täpse värvi, kasutatud puiduliikide ja nuppude kuju kohta, oleks selle ülesande seisukohast parima tulemuse saavutanud mitte malemeister, vaid käsitöö ja kunstiesemete hea asjatundja. Tema kognitiivsed skeemid oleksid suunanud teda tajuma ja tõlgendama just sellelaadseid seiku, kuigi malendite täpne asend oleks tal ehk jäänud tähele panemata.
Skeemi tööpõhimõte seisnebki nimelt selles, et ta lihtsustab ja suunab tähelepanu sellele, mis on oluline. Informatsiooni „olulisus“ või „mitteolulisus“ aga oleneb ülesandest, mis käsil.
Kognitiivseid skeeme saab võrrelda teaduslikus uurimistöös kasutatavate uurimisküsimuste ja hüpoteesidega. Need on tuletatud üldisematest arusaamadest, mis on uurimistöö taustaks ja kontekstiks, mille abil empiirilist maailma tõlgendatakse. Neid arusaamu võib nimetada uurimisprotsessi taustteooriaks, mis sisaldab nii varasemat empiirilist teavet