2.3).
Joonis 2.3. Teaduslik uurimisprotsess
Nagu tajumises kasutatavad skeemid ja kognitiivsed kaardid, ei saa ka teaduslik teooria tegelikkust jäljendada. Teooria peab seda lihtsustama ja informatsiooni selekteerima vastavalt sellele, mida teada on vaja. Teooria peab pakkuma mudelit, mille abil empiirilist tegelikkust on võimalik selgitada, mõista ja edasi uurida.
2.4. Teadmishuvid ja teadusideaalid
Eelnevalt sedastasin: teadus ei tähenda teabe kogumist üldiselt, vaid vastuste otsimist kindlatele küsimustele. Uute küsimuste tekkimine suunab teaduse arengut ja võib anda tõuke uute teaduslike koolkondade ja koguni uute teadusharude sünnile. Nii näiteks oli sotsioloogia sünd 19. sajandi alguses suurel määral tingitud Lääne-Euroopa kiirest industrialiseerumisest, mis tõstis ühiskondlikku muutust puudutavad küsimused teaduse ja avaliku arutelu vaatevälja. Teaduse suundumused vastavad kindlatele teadmishuvidele – põhjustele, miks mingit laadi teavet vajatakse – ning teadusideaalidele ehk arusaamadele teaduse metodoloogiast ja ülesannetest.
Neid mõisteid on kasutanud saksa filosoof Jürgen Habermas (snd 1929) oma 1968. aastal ilmunud raamatus „Erkenntnis und Interesse“ („Teadmised ja huvid“). Habermas kirjutab ootustest ja nõuetest, mida teadusele esitatakse ning mis mõjutavad selle sisu ja arengut. Ta eristab kolme liiki teadmishuve, mis on vastavuses ülesannetega, mida inimesele seavad kolm inimelu valdkonda. Nendest tuleneb ka kolm teadusideaali (tabel 2.1).
Tabel 2.1. Teadmised ja huvid (Habermas 1968 järgi)
Kolm valdkonda on töö, keel ja võim. Töö kui järjekindel tegevus millegi uue loomiseks seab inimesele ülesandeks ette näha ja kontrollida protsesse, mis selle tegevusega on seotud. Vastavat teadmishuvi nimetab Habermas tehniliseks ja see on omakorda vastavuses loodusteadusliku teadusideaaliga – arusaamaga, et nii nagu loodusteadused peaksid kõik teadused püüdma tuvastada kindlaid seaduspärasusi, mis võimaldavad uuritud nähtuste üle valitseda. Keel ja kommunikatsioon võimaldavad inimesel mõista sündmuste ja sümbolite tähendusi. Seda vajadust nimetab Habermas praktiliseks teadmishuviks ja sellele vastab ajaloolis-hermeneutiline ehk humanitaarteaduslik teadusideaal. Võimusuhete eksisteerimine ühiskonnas seab inimesele ülesande nende köidikutest vabaneda ja sellest tuleneb emantsipeeriv ehk vabastav (emanzipatorisch) teadmishuvi. Vabastavat teadmishuvi teenib kriitiline sotsiaalteadus.29
Mainitud teadusideaalide nimetused ei vasta täpselt tegelikele teadusharudele. Nii on näiteks sotsiaalteadlased eeskujuks seadnud kõik kolm. Auguste Comte nimetas oma uurimussuunda ka „sotsiaalfüüsikaks“ ja lootis loodusteaduslikke meetodeid rakendada ühiskonna uurimisel; suur osa empiirilistest sotsiaaluuringutest püüab ka praegu jõuda sotsiaalsete protsesside kindla prognoosimiseni. Max Weberi kõrval ja järel on paljud sotsioloogid seadnud oma eesmärgiks sotsiaalse tegevuse tähenduste mõistmise; 1980.–1990. aastatel räägiti koguni Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika sotsioloogias aset leidnud „kultuurilisest pöördest“, mis seisnes sotsioloogide tähelepanu siirdumises ühiskonna ja majanduse struktuuridelt sellele, kuidas inimesed ühiskondlikele nähtustele tähendusi omistavad. Sotsiaalteaduste arengut on tugevalt mõjutanud ka uurimissuunad, mis on näinud teaduse ülesandena vabastada inimene võimu eestkoste alt – sellistest suundadest võib nimetada näiteks marksismi, psühhoanalüüsi ja feminismi.
Teadmishuvide ja teadusideaalide seoseid välja tuues vaidles Habermas positivismi nime all tuntud teadusfilosoofilise vaatega, millel oli tol ajal sotsiaalteadustes tugev positsioon ja mis seadis loodusteadused ainsaks ideaaliks ka sotsiaalteadustele. Nii nagu sõna „sotsioloogia“ (ja sõnad „altruism“30 ja „institutsioon“31), tõi Comte teaduslikku käibesse ka sõna „positivism“. Termin viitab positiivsusele ehk (siin) tõsikindlusele;32 Comte’i arvates võis kindlaks ja niisiis teaduslikuks nimetada ainult teavet, mis põhines empiirilistel tähelepanekutel. Teadusfilosoofilise positivismi peamine lähtekoht on eristus empiirilise teaduse ning loogika, matemaatika ja metafüüsika vahel. Ka loogika ja matemaatika ei ole empiirilised teadused, vaid tegelevad sümbolitevaheliste ratsionaalsete suhetega. Metafüüsilised väited aga sisaldavad uuritud asjade olemust puudutavaid oletusi, mis ei ole ainult loogilised ja mida pole võimalik empiiriliste vaatluste abil ei kummutada ega tõestada. Teadusfilosoofilise positivismi seisukoht on, et metafüüsilised väited ei kuulu teadusesse. Nagu eespool (alaptk 2.2) loetletud „lahendamatud küsimusedki“ näitavad, on sellele seisukohale põhjust vastu vaielda – võib öelda, et ilma metafüüsiliste väideteta ei ole teadus võimalik ning et üht sellist väidet sisaldab ka mainitud seisukoht ise.
Habermasi käsitluses on positiivse (empiiriliselt põhjendatud, tõsikindla) loodusteaduse mudel ainult üks võimalikest. Milline teadusideaal omaks võetakse, oleneb tema väitel sellest, mida teada tahetakse ja milleks neid teadmisi vajatakse. Vähemalt ühiskonda uurides ei ole Habermasi arvates võimalik, et uurimise lähtekohaks olevates teooriates ei sisalduks selliseid väiteid, mida empiiriliselt tõestada või kummutada ei saa; ka väidet loodusteadusliku mudeli paremusest ei saa ju empiiriliselt testida.
2.5. Muutuvad teadmishuvid
Comte pidas ühiskonna uurimisel valitsevat teoreetilist kirevust selle tagajärjeks, et sotsioloogia ei olnud oma arengus veel sama kaugele jõudnud kui loodusteadused. Ta lootis, et teoreetiline ühtsus tulevikus saavutatakse. Tegelikult ei ole aga areng läinud ühtlustumise suunas. Kõige ühtsem oli lääne sotsioloogia ilmselt 1950.–1960. aastatel, kui positivismist lähtuv, Talcott Parsonsi poolt juhitud ja struktuurfunktsionalismiks nimetatud koolkonnal oli selge juhtpositsioon akadeemilises sotsioloogias ja rakendusuuringutes.33 1960. aastate lõpu lääne ühiskond oli tunnistajaks hulgale konfliktidele ja vastuoludele (mille omalaadseks kulminatsiooniks olid 1968. aasta üliõpilasrahutused). Parsonsi teooria nägi aga ühiskonda peamiselt harmoonilise ja tasakaalu otsivana ning näis muutuste ja konfliktide seletamisel abitu. Tulemuseks oli, et sotsioloogia teised, vahepeal kõrvalisemas positsioonis olnud traditsioonid hakkasid uuesti tähelepanu äratama. Ühiskondlik areng tõstatas seega päevakorda uut laadi küsimused, millele vastamisel sotsioloogia teoreetiline mitmekesisus osutus hoopis ressursiks, mitte probleemiks. Mitme teoreetilise suuna kõrvuti eksisteerimine tugevdab teaduse võimet uutes olukordades orienteeruda.
Viimastel aastatel esile kerkinud uued küsimused seostuvad üldiselt võttes globaliseerumise ehk üleilmastumisega. Tänapäeva inimestel tuleb silmitsi seista Lõuna ja Põhja (nn arengumaade ja industrialiseeritud maade) vaheliste vastuoludega, samuti üleilmse ulatuse saavutanud keskkonnaprobleemidega. Ka nendele küsimustele vastuste otsimine eeldab sotsioloogia kui teaduse muutumist. Nagu on märkinud Ulrich Beck, on sotsioloogidel siiamaani olnud kalduvus samastada ühiskonda rahvusriigiga ning piirduda oma analüüsides ainesega, mis puudutab ühe riigi sees toimuvat.34 Samas on aga rahvusriigi tegelik võim ja mõju globaalsete mõjude kõrval aina väiksemaks jäänud. Globaalsed probleemid on industrialiseerumise ja kapitalistliku moderniseerumise üks tulemusi. Vaadates sotsioloogia ajalugu ja tüüpilisi uurimisprobleeme, võib öelda, et ka see teadus on sündinud nende protsesside käigus ja nende tarbeks: paljuski on sotsioloogia seni olnud moderniseerumist ja arengut käsitlev teooria. Globaalsed probleemid on tuletanud meelde lihtsa tõsiasja, et maailma majanduse ja inimese heaolu arengul on piirid – et see mõne aastasaja väldanud protsess ei saa ka loogiliselt võttes lõpmatult jätkuda.