ja sureb vees, aga uss paljuneb seal.”
Hiljem baaris istudes ei olnud keegi kuigi jutukas ja pärast esimest õlut läksid paljud minema. Niko teadis, mida nad mõtlevad, ta mõtles ise sama. Ta mõtles kõrghoones elanud nudistidest paarile; oma tuttavatele, kes olid tardunud paigale, et mitte kunagi enam liikuda. Niko peast jooksid läbi vääramatult kahanevad numbrid – kümme miljardit, neli ja pool miljardit, kolm koma kolm miljardit; edasi liikus Niko mõte vastu tema enda tahtmist – nagu kivi, mis on sunnitud mäest alla veerema – suitsiidiklubidele ja see tõstis karvad tema kuklal püsti ning pani õlad võdisema. Ta läks pärast teist õlut koju. Niko polnud kunagi kuulnud, et loomad võiksid ennast tappa. Ta mõtles oma tädi korteri kümnetele üksteisest välja kasvavatele tubadele ja loomadele, kes neid tube täitsid. Nende lõhnale.
„Aga rotid? Kas nemad võivad ka ennast ära tappa?”
Suitsiidiklubid tegutsesid linna äärealadel või linnast väljas, mõnes mahajäetud farmis, endistes mõisahoonetes, üksildastel lagendikel, kuhu olid püsti pandud telgid ja ajutised elamud, kuhu oli sõidetud vagunelamute ja vanade furgoonautodega, üksinda ja tervete perekondadena. Neid hoiti teistest inimestest eemal ja nad ise hoidsid eemale. Niko oli kuulnud nende jälkidest orgiatest, äärmuslikust askeesist, enesepiinamisest, ohjeldamatust hedonismist, fanatismist, ülevoolavatest pidusöökidest, piinavast paastumisest. Ikka ja jälle leidus keegi, kes mõtles viimasel hetkel ringi, kes polnudki asjas nii sees olnud, et sellega lõpuni minna. Nad põgenesid tagasi linna, jättes maha maja- või lagendikutäie vabatahtlike laipu. Nad toibusid ja rääkisid lugusid, mis nendes majades oli toimunud, ja neid lugusid räägiti aina edasi ja edasi, sest need olid hirmsad ja ahvatlevad. Kolm Niko sõpra olid viimase paari aasta jooksul oma asjad kokku pakkinud, korteri uksed kinni keeranud, kuhugi maale sõitnud ja mitte kunagi tagasi tulnud. Karl oli viimane. Kui ta Nikole oma plaanist rääkis, olid ta silmaalused mustad, kätel värsked lõikamishaavad, vasak jalg mädanes süstimisest. Karl ei olnud suurem asi sõber. Ta ei olnud selleks hetkeks ka enam suurem asi inimene.
Niko pani keelele kolm tabletti, mis pidid tema ajukeemia balansis hoidma, ja loputas need leige veega alla. Kõik olid leppinud sellega, et inimese psühhobioloogiline ehitus ei sobitu välise abita kaasaegsete elutingimustega. Võib-olla polnud ta sobitunud ka vanadega, aga nüüd oli võimalik selles osas midagi teha. Tabletid olid vanamoelised, aga need võimaldasid igaühel ise otsustada. Oli neid, kes üritasid elada puhtalt, aga nad ei elanud enamasti eriti kaua. Mõned inimesed jõudsid isegi rohtude mõju all otsuseni suitsiidiklubiga liituda. Eetikakomiteed vaidlesid aastakümneid erinevate võimalike geneetiliste modifikatsioonide kasutamise üle, mida masinad neile pakkusid, aga ei suutnud kunagi otsusele jõuda. Võib-olla vaidlesid nad seniajani, aga keegi ei tundnud enam huvi – tabletid olid lihtsamad. Sinakas valgus akna taga oli muutunud kollaseks. Niko hakkas kuulma tänavalt hääli. Inimeste vestlused, üksikute autode elektrimootorite vaevukuuldav inin, koerte haugatused, uste avanemised ja sulgumised, kõlisevad rattakellad. Oli pool seitse hommikul. Uus päev oli alanud. Niko üritas endale peeglis naeratada.
Selleks päevaks oli Niko endale üles kirjutanud kolm ülesannet. Apteegist rohud tuua – need olid otsakorral. Lasta väljastada järgmise nädala toit – tal oli veel midagi eelmisest nädalast alles, tal polnud tihti isu ja ta oli kaotanud viimase paari kuuga mitu kilo. Martini juurest läbi minna – nad olid nädal aega varem kohtumise kokku leppinud. Martin oli hoiatanud, et ta ei ole vahepealsel ajal kontaktne, kuna tal on käsil eksperiment. Kui nad viimati nägid, oli Martinil muie näol ja ta patsutas Nikole õlale.
„Ma pärast räägin.”
Kaks tundi hiljem oli Nikol taskus purk tablettidega ja käes kaks paberkotti toiduga. Ta kõndis maja trepist üles, kuigi oleks võinud minna liftiga, aga trepiastmed aitasid aega veeta. Kui ta korteris kella vaatas, oli see alles kümme.
Tal oli terve päev ees. Martini juurde ta enne kella kahtteist ei kavatsenud minna. Niko astus rõdule. Tema T-särk liibus vastu trepist üles kõndimisest higiseks tõmbunud ihu ja hommikuselt karge tuul saatis külmavärinad üle ta keha. Ristmikult veeti ära avarii teinud autot. Kaks peenikeste metalsete jalgadega masinat mässisid auto kookonisse ja tirisid enda järel nagu ämblikud saaki. Poes kuulis Niko kõlakat, et autode tootmine lõpetatakse ära. Sellel ei ole lihtsalt mõtet. Tegutsema jäävad ainult taksomaadid ja metroo, mis rahuldavad kõigi transpordivajadused. Automatiseeritud nagu kõik muu: haiglad, poed, jõusaalid, kohvikud, autoremonditöökojad, vaimse nõustamise keskused, lõbustuspargid, loomaaiad, politseijaoskonnad, valitsuse hooned, valitsused ise, tehased. Seda infot jaganud viiekümneaastane mees soovitas kõigil autodesse investeerida. „Osta kas või mõni vana autoloks, mõne aasta pärast on see väärt tervet varandust! Autosid ei tule enam juurde!” Keegi ei tundunud vedu võtvat, sest nad ei teadnud, mida võimaliku varandusega peale hakata. Kõige vähem Niko. Ta seisis poolteist tundi rõdul, vaatas tänavat, parki, puid ja nende lehti. Mida rohkem ta vaatas, seda kaugemale maailm jäi. Peas kumises. Talle tuli sõnum: „Ma ärkasin. Martin.”
Martin elas veidi eemal Treptoweri pargis, üksildases betoonmajas, kus oli kunagi olnud kohvik. Martini elutoast, mida poolitas pikk kulunud spooniga baarilett, avanes läbi määrdunud maast laeni klaasakende vaade Spreele. Nad olid Nikoga seal palju õhtuid istunud, vaadanud pimedat jõge, rääkinud. Nikol oli hästi meeles, kui Martin ütles, et ta oli näinud Treptoweris jalutamas üht rasedat alasti naist. Ta üritas teda jälitada, aga naine põgenes.
„Arvad, et ta elab siin? Pargis?”
Martin kehitas õlgu.
„Ma ei ole kunagi ühtegi rasedat näinud.”
„Mina ka mitte.”
„Ta kõht oli kuidagi kummaliselt pingul.”
„Ma olen pilte näinud.”
„Piltidelt ei saa aru.”
„Oled sa kindel, et sa nägid teda päriselt?”
Martin pööras pilgu aknast välja.
„„Olen alati hiiglamoodi soovinud kohata öises metsas ilusat alasti naist…””
„Ah?”
„Ma lugesin seda ühest raamatust.”
Martin oli üks vähestest, kes luges raamatuid. Ta oli Nikole ka aeg-ajalt neid tassinud. Öelnud, et see on põnev. Lugemine. Nikole võiks see meeldida. Paul Austeri „New Yorgi triloogia” – Niko tõesti püüdis seda lugeda, aga tähed pudenesid ükshaaval lehelt, ta ei suutnud ennast sundida, ta ei jaksanud midagi ette kujutada. Raamat oli kulunud ja lehed niiskusest kahjustatud. Ta vaatas aastaarvu tiitellehel: „Välja antud 1987.” Siis oli maailmas vähemalt kuus-seitse miljardit inimest, mõtles Niko. Üle kahe korra rohkem kui praegu. Kõik kasvas veel, kõik paljunes, kõik oli rahutu. Paari aastakümnega kasvas rahvaarv kümne miljardini. Berliini tänavad olid inimesi täis, neil polnud siin ruumi. Inimesed sõitsid linnast välja, et inimestest puhata… Niko ei suutnud nende mõtete pärast raamatuid lugeda, need paiskasid kemikaalid tema peas kaosesse ja ta kartis, et ei suuda sellest segadusest enam väljuda. Kui praegu enam keegi kirjutaski, siis oli see kohutavalt masendav, sest tavaliselt oli tegu autori pikale veninud ja haiglase hüvastijätukirjaga maailmale, kus ta enam olla ei tahtnud. Kirjaga, mida ei olnud kellelgi isu lugeda. Vana maailma raamatud seisid mahajäetud poodides, kinod olid tühjad, muusika vaikis. Kõik teadsid, et kunst on destruktiivsem kui ükskõik milline meelemürk. Need, kes veetsid oma päevad ekraanilt liikuvaid pilte jõllitades, tähtedest sõnu kokku veerides, nootidest meloodiaid voolides, lõpetasid õige pea oma elu.
See oli väljakannatamatu, see ei olnud enam siit maailmast. Maailmast, kus keegi ei käinud tööl, kus kõigil oli liiga palju ruumi, liiga palju aega, kus polnud puudust, kus polnud viletsust. Maailmast, kus terve inimkond oli elutahtest ühekorraga lahti lasknud. Loobunud laste saamisest, oma elu ära andnud. Päevad täis lemmikloomi, retsepte, sihitud jalutuskäike, virtuaalseid mänge, reaalseid mänge, sportmänge, sõnamänge, sõjamänge, suhtemänge. Mõned kirjeldasid seda nagu teenitud puhkust vanadekodus. Vanadekodus, kuhu satutakse esimesel päeval pärast sündi. Kes oleks tahtnud sünnitada last vanadekodusse? Jah, masinad hoolitsesid. Masinad toitsid. Masinad katsid. Keegi ei tundnud millestki puudust,