Viimased tuhat aastat. Andris Feldmanis

madalaid ohkeid ja summutatud karjeid.

      Hommikul jalutasid inimesed sihitult maja hoovis ringi, nagu nad oleksid kõik transis. Kell kaksteist kõlas elektrooniline kellahelin ja nad kogunesid ühte kõrvalhoonesse, nagu kokku lepitud. Kõik istusid ruumi ääristavatele toolidele. Neile jagati beežid papist topsid, milles oli kolm tabletti – üks sinine, üks punane ja üks läbipaistev roheline kapsel. Nad pidid need kõik korraga sisse võtma. Keegi ei öelnud midagi, aga inimesed hakkasid tablette alla neelama. Juhuslikult, järjekorrata. Naine Tomase kõrvalt. Poisid, kes ikka teineteisel käest kinni hoidsid. Vähem kui kolmkümmend sekundit pärast tablettide neelamist vajusid nad kössi. Mõni kukkus maha. Keegi ei vaadanud kellegi poole. Tomas oli viimaste seas. Ta tõstis topsi suule ja lasi tablettidel keelele kukkuda. Plastiku maitse. Ta viivitas. Ta ei neelatanud. Tabletid olid tal ikka veel suus. Ta kuulis mütsatust, kui naine tema kõrval toolilt maha vajus. Ta ootas. Nüüd ta juba teadis, et ta ei tee seda, et ta ei suuda, et ta ei taha. Talle tundus korraga kogu see ettevõtmine vastik. Ta otsustas ära oodata, kuni kõik tema ümbert on läinud. Siis ta sülitab rohud välja ja kõnnib siit minema. Ta ootas. Keegi ägises vaevukuuldavalt. Tomas polnud kindel, kas ta peaks teesklema, kukkuma teatraalselt pikali. Lamama teiste seas. Samas polnud sellel mõtet, keegi niikuinii ei vaata. Kõik jäi vaikseks, ta ootas mõne minuti. Tomas sülitas tabletid välja ja tõusis püsti. Ta vaatas ruumis ringi, mõned kehad vedelesid toolidel, teised maas. Kõik elutud. Kõik oli rahulik, vaikne, hääletu. „Võtke ta kinni!” See oli naise hääl. Läbitungiv naise hääl. Tomas pööras ümber, ta nägi naist, kes seisis ruumi tagaseinas, poega ja tütart, kes ajasid ennast parajasti püsti. Mees tormas juba Tomase poole. Tomas põikas kõrvale, mees koperdas toolidesse, Tomas haaras jalgupidi ühest toolist ja virutas selle vastu mehe selga tükkideks. Naine tormas tema poole, lapsed järel.

      „Sa ise tahtsid surra!”

      Tomas jooksis, komistas maas lebavatele laipadele, ajas ennast püsti, nüüd nad olid juba kõik neljakesi tema kannul. Ta hüppas läbi akna, sest tee ukseni oli blokeeritud. Mehel oli püstol käes. Tomas jooksis ja jooksis. Ta oli peaaegu kaksteist tundi järjest lidunud, kuni siia jõudis. Niko vaatas seda armetut kuju, kellest ometi õhkus mingit võidukust: ta oli inimene, kes oli surma enda alistanud. Piilunud teispoolsusesse ja siis otsustanud, et siin on ikkagi parem. Niko üritas mõista, mida ta oli näinud. Martin tuli õllega tagasi.

      „Mingid perverdid.”

      „Neile meeldis vaadata, kuidas inimesed surevad.”

      „Mida sa nüüd teed?”

      Tomas kehitas õlgu.

      „Sa pead politseisse minema.”

      „Ma tean. Ma lähen homme. Ma ei suuda praegu.”

      Kõik vaikisid.

      „Kas ma võin ööseks siia jääda?”

      „Sul on kesklinnas parem, seal on rohkem inimesi. Kui nad su üles peaksid leidma. Siin ei ole turvaline.”

      „Ma ei tunne linnas kedagi.”

      Martin vaatas Niko poole.

      „Niko?”

      Niko ei vastanud midagi. Tal sai olla ainult üks vastus.

      „Niko võtab su enda juurde, aga hommikul lähed politseisse.”

      Tomas noogutas vastumeelselt. Politseisse minek tähendas, et kui ta mainib suitsiidiklubi, suunatakse ta kohustuslikku teraapiasse. Ta peab suhtlema masinaga, kes üritab tema tundeid mõista, et ta ennast ära ei tapaks. Masinatele ei meeldinud inimeste soov end hävitada: nad olid nagu lapsed, kes ei olnud valmis oma haigete vanemate surmaga leppima ja üritasid neid iga hinna eest elus hoida, isegi vastu vanemate tahtmist. Tomase pärast ei oleks pidanud nad muretsema, tal ei olnud enam vähimatki plaani ennast ära tappa.

      „Hakake siis astuma. Sorri, Niko. Ma otsin talle midagi selga, maskeeringuks või nii.”

      IV

      Niko ja Tomas kõndisid läbi pargi. Tomasel olid seljas Martinilt laenatud kortsus kiledressid, mis olid talle paar numbrit liiga suured. Tomas hoidis parema käega pükse üleval, need kahisesid kõvasti.

      „Kurat, ta mulle midagi paremat ei võinud anda.”

      Niko ei öelnud midagi, ta kuulas lehti, mis sahisesid kõrgel puu otsas nagu kiledressid. Lahkudes oli Martin talle kiibi pihku pistnud. Öelnud, et selle peal on üks film. Niko peab seda kindlasti vaatama. „Terminaator 2”. Niko lubas seda teha, aga Martin teadis ette, et ta nagunii seda ei tee.

      Niko ja Tomas olid jõudnud inimtühja pargi äärde, kui nad märkasid lähenevat paarikest. Tomas vandus vaikselt. Ta hüppas pikemalt mõtlemata tee kõrval asuvasse põõsasse. Niko jätkas kõndimist. Paarike möödus ja Niko vilistas. Tomas ronis põõsast uuesti välja.

      Nüüd ilmusid tänavate äärde kohvikud, trotuaarile inimesed, majade külge kaamerasilmad, akendele laisalt lamavad kassid, puude kõrvale kusevad koerad. Tomas rahunes ja palus Nikol endale ühe kebabi osta, sest tal polnud raha kaasas. Nad kõndisid tänavanurgal seisva vildaka putka juurde. Müüja pistis luugist oma väikese pea välja. Niko maksis ja Tomas kugistas kebabi silmapilguga alla. Niko ostis talle teise veel ja Tomas sõi selle sama kiiresti ära. Väljas oli soe suveõhtu, päike loojus ja taevasse jäi vaid kuma. Tomasel hakkas kõht valutama.