andnud, ehk on tema vaikimiskohustus nüüd lõppenud. Kelsea silmitses veel natuke aega ümbrikut, võttis selle siis kätte ja murdis Carlini pitseri lahti.
Välja libises peene hõbeketi otsas rippuv sinine kalliskivi.
Kelsea laskis keti sõrmede vahel rippu ja uuris ripatsit lambivalgel. See oli äravahetamiseni sarnane ehtega, mida ta oli kogu eluaja kaelas kandnud: kandilise lihviga safiir peenikese, võinuks lausa öelda, et õrna keti otsas. Safiir helkles lambivalguses rõõmsalt, täites telgi hüplevate siniste sähvatustega.
Kelsea torkas käe uuesti ümbrikusse, lootes leida sealt kirja. Seda polnud. Tüdruk otsis mõlemast servast. Ta tõstis ümbriku üles, hoidis seda vastu valgust ja nägi ühteainsat sõna, mis oli Carlini käega kritseldatud pitseri alla.
Lõkke äärest kostis äkki naerupahvatus ning Kelsea võpatas. Südame vasardades kuulatas ta, mida teevad telgi ukse ees seisvad tunnimehed, aga sealt ei kostnud kippu ega kõppu.
Võtnud kaelast oma ehte, hoidis ta neid kahte kõrvuti. Nood olid tõepoolest identsed – pesuehtsad kaksikud kuni keti pisimate üksikasjadeni välja. Liigagi lihtne oleks neid segi ajada. Kelsea pani enda oma kiiresti kaela tagasi.
Uue ripatsi tõstis ta jälle üles ning vaatas mõtlikult, kuidas see edasi-tagasi pendeldab. Carlin oli rääkinud talle, et kõik Tearlingi troonipärijad saavad säärase safiiri kaela juba sündides. Levinud legendi järgi pidi kalliskivi olema omamoodi ohutis, mis kaitseb surma eest.
Nooremalt oli Kelsea rohkem kui ühe korra tundnud kiusatust tõmmata ripats kaelast, aga eelarvamus sai temast võitu: mis siis, kui välk ta kohapeal maha lööb? Niisiis polnud ta eales julgenud keed ära võtta. Carlin polnud kunagi maininud teist kalliskivi, ehkki see oli ilmselt olnud kogu aeg tema valduses. Saladused … Carlinis oli kõik salapärane. Kelsea ei teadnud, miks ta Carlini kasulapseks oli antud või kes naine üleüldse varasemas elus oli olnud. Kindlasti keegi tähtis isik, oletas Kelsea. Carlin oli liiga suursuguse hoiakuga, et elada kehvas majakeses. Isegi Barty isiksus näis kahvatuvat, kui naine tuppa astus.
Kelsea vaatas üksisilmi ümbriku siseküljel olevat sõna: Ettevaatust. Kas pidi see olema järjekordne manitsus, et ta oleks oma uues elus ettevaatlik? Tüdruk ei uskunud seda. Ta oli viimastel nädalatel kuulnud sel teemal üksikasjalikke loenguid. Tundus tõenäolisem, et uus kalliskivi ise on mingil moel tema omast erinev, võib-olla koguni ohtlik. Aga mismoodi? Kelsea kaelaehe igatahes ohtlik ei olnud, vastasel korral poleks Barty ja Carlin lubanud tal seda päevast päeva kanda.
Ta uuris teist kalliskivi hoolega, aga see kõlkus rahulikult, peegeldades oma paljudelt tahkudelt ihmjat laternavalgust. End tobedalt tundes torkas Kelsea kaelaehte sügavale mantli põuetasku. Ehk toob päevavalgus kahe kalliskivi erinevused paremini ilmsiks. Ümbrik läks laternasse ning, hinges kohumas pahameel, vaatas Kelsea, kuidas leegid paksu paberit õgivad. Carlin jäi ikka endale truuks: küsimusi oli alati rohkem kui vastuseid.
Ta sirutas end välja ja silmitses telgi lage. Ehkki väljas seisid mehed, tundis ta end maailmast täiesti ära lõigatuna. Seni oli ta igal õhtul teadnud, et Barty ja Carlin on allkorrusel ikka veel ärkvel, Carlinil on käes raamat, Barty nikerdab või askeldab mingi taimega, valmistades sellest mõnd kasulikku valuvaigistit või põletikualandajat. Nüüd olid Barty ja Carlin juba kaugel, teel lõunasse.
Ainult mina üksi olengi.
Lõkke ümbert kostis temani uus summutatud naerupahvatus. Kelsea kaalus korraks, kas ei peaks minema välja ja proovima kas või valvuritegagi vestelda, ent heitis selle mõtte kõrvale. Mehed räägivad naistest või lahingutest või ehk vanadest semudest … tema seltskonna üle ei tunneks nad rõõmu. Pealegi oli ta sõidust ja külmetamisest kurnatud ning lihased valutasid mis hirmus. Ta puhus laterna surnuks, pööras külili ja jäi ootama rahutut und.
Järgmisel päeval ratsutasid nad aeglasemalt, sest ilm oli muutunud sombuseks. Õhk ei näpistanud enam nii jäiselt, aga nüüd kleepus kõige külge õhuke närvetu udukirme, mis mähkus ümber puude ja liikus silmale nähtavate lainetena üle maa. Jalgealune hakkas aegamisi tasanema, mets jäi iga tunniga üha hõredamaks, puud taandusid tiheda põõsastiku ees. Siin võis näha juba rohkem loomi ja enamasti olid nood Kelseale võõrad: väiksemad oravad ja ilastavad koerataolised olendid, keda võinuks pidada huntideks, kui nad poleks olnud nii arad ega põgenenud sõjasalka nähes. Seejuures ei näinud nad kummati ainsatki hirve ning kui hommik sai peaaegu läbi, taipas Kelsea, mis teda veel rahutuks oli teinud: kuulda polnud linnulaulu.
Ka sõdurid paistsid olevat rusutud. Kelsea oli öösel mitu korda ärganud lõkketule äärest kostva pideva naeru peale ning mõelnud, millal need mehed ükskord vait jäävad ja magama heidavad. Nüüd oli koos ilusa ilmaga nähtavasti kadunud ka nende hea tuju. Päeva edenedes märkas tüdruk, et valvurid on hakanud järjest sagedamini vargsi tagasi vaatama, ehkki tema ei näinud seal midagi enamat kui puid.
Pisut enne keskpäeva tegid nad peatuse, et joota läbi metsa jooksva väikese oja ääres hobuseid. Carroll võttis välja kaardi ja uuris seda koos paari teise sõduriga. Temani jõudnud jutukatketest sai Kelsea aru, et udu on muutnud mehed murelikuks, sest matab teetähised endasse.
Ta komberdas oja kõrval oleva suure lameda kivini. Istet võtta oli piinavalt valus, sest kui ta põlvi kõverdas, näisid reielihased ähvardavat luu küljest lahti rebeneda. Otsinud õiget asendit, seadis ta end lõpuks istuma ristis jalu, ent avastas kohe, et tagumik on tundidepikkusest sadulas istumisest samuti valus.
Suur laiaõlgne sõdur Elston, kes oli suurema osa ajast ratsutanud Kelsea kõrval, kõndis tema kannul kivini ja jäi seisma viis jalga eemal. Iga kord, kui tüdruk pilgu tõstis, irvitas valvur vastikult, paljastades laialt oma katkised hambad. Kelsea katsus teda eirata, sirutas ühe jala välja ning proovis pöiast kinni võtta. Reielihased lõid tuld, nagu lõigataks neid ribadeks.
„Valus?” küsis Elston. Hammaste tõttu oli sõduri kõne pudistav ja tüdrukul läks hetk aega, et mõista, mida ta ütles.
„Mitte sugugi.”
„Pagan võtaks, te ei saa end õieti liigutadagi.” Mees kõgistas naerda ning lisas siis: „Leedi.”
Kelsea sirutas käed välja ja haaras endal varvastest kinni. Reielihastest sähvis läbi tuline valujutt ning tüdruk tundis, nagu oleksid need verilihal – lahti rebenenud haav, mis jookseb nüüd tema kehas verd. Hoidnud umbes viis sekundit varvastest kinni, laskis Kelsea lahti. Uuesti Elstoni poole vaadates nägi ta tolle näol ikka sedasama sakilist irvet. Mees ei lausunud enam midagi, vaid üksnes seisis seal nii kaua, kuni neil oli aeg jälle sadulasse istuda.
Päikeseloojangu paiku heitsid nad laagrisse. Kelsea jalad olid vaevu maad puudutanud, kui tal ratsmed käest napsati. Ta pöördus ja nägi, kuidas Mace mära eemale talutab. Tüdruk avas suu, et hakata õiendama, ent mõtles siis ümber ja kõndis tagasi teiste ihukaitsjate juurde, kes olid samuti ametis igaüks oma asjadega. Ta märkas, et rühma noorim liige on hakanud tõmbama sadulataskutest välja tema telgi osasid.
„Ma teen seda ise!” hüüdis Kelsea ja hakkas minema üle platsi, käsi välja sirutatud, et talle antaks mõni tööriist või ehk relv – ükskõik mis. Ta polnud kunagi varem tundnud ennast nii kasutuna.
Mees andis talle lameda peaga vasara ja sõnas. „See telk tahab kaht inimest, Kõrgus. Kas ma tohin teid aidata?”
„Muidugi,” vastas Kelsea kergendust tundes.
Kui üks inimene hoidis vaiu ja teine rammis neid maasse, sai telk kerge vaevaga püsti ning vasar käes ringi liikudes ajas Kelsea ihukaitsjaga juttu. Tolle nimi oli Pen. Ta oli tõesti suhteliselt noor – tundus, et mitte üle kolmekümne – ning tema näol polnud ilmastiku küntud kortse, mis katsid kõigi teiste oma. Ta oli nägus, tumedate juuste ja avala heasüdamliku näoga. Aga teisalt: eks olnud nad kõik nägusad, nood tema ema kaardiväelased, isegi kui neil oli eluaastaid üle neljakümne – koguni Elston (kui ta suu kinni hoidis). Kas võis tõesti olla, et ema valis endale ihukaitsjaid üksnes välimuse järgi.
Kelsea avastas, et saab Peniga hõlpsasti jutule. Küsinud mehelt vanust, kuulis tüdruk, et too oli saanud neli päeva tagasi kolmekümneseks.
„Oled