See mõte tekitas Kelseas kõhedust. Tal oli emast kindel ettekujutus, mille ta oli loonud juba üsna väiksena ning arendanud ja ilustanud seda iga majakeses veedetud aastaga. Ema oli ilus ja lahke, südamlik ja lohutav – täpselt samal määral, kui Carlin oli külm ja ligipääsmatu. Ema poleks eales tema eest midagi varjanud. Ühel päeval ema tuleb ning viib Kelsea minema sellest majast, kus peab lõputult õppima, treenima ja valmistuma suureks päästeretkeks. Tal läheb lihtsalt oodatust natuke kauem aega.
Kui Kelsea oli seitse aastat vana, viis Carlin ta ühel päeval raamatukokku, pani istuma ning ütles, et ema on juba ammu surnud. See tegi lõpu põgenemisplaanidele, kuid ei takistanud Kelseat arendamast uusi, järjest keerukamaid fantaasiaid: kuninganna Elyssa oli olnud suurepärane valitsejanna, keda rahvas jumaldas – kangelane, kes kandis hoolt, et vaestel oleks kõht täis ja haiged saaksid arstiabi. Kuninganna Elyssa istus troonil ning jagas õiglust neile, kes ise enda eest kosta ei suutnud. Kui ta suri, kanti tema keha läbi linnatänavate ning rahvas nuttis ja Teari sõjaväe pataljon andis mõõkade tärinal au. Seda kujutluspilti oli Kelsea arendanud ja lihvinud, kuni võis selle silme ette manada, millal aga soovis. Hirmu, mida ta tundis teadmisest, et peab saama kuningannaks, oli leevendanud teadmine, et kui ta pöördub üheksateistkümneaastasena linna tagasi astumaks troonile, võetakse temagi vastu samasuguse paraadiga ning ta ratsutab kindluslossi läbi juubeldava, rõõmupisaraid valava ja heatahtlikult lehvitava rahvasumma.
Nüüd, vaadates lõkke ääres istuvat meestesalka, tundis Kelsea, kuidas hinges hakkab idanema rahutus. Mida ta oma kuningannast ema kohta tegelikult teab? Mida ta saabki teada, kui Carlin oli alati keeldunud rääkimast?
„Jäta järele, Mhurn,” vastas Dyer blondile mehele ja raputas pead. „Keegi pole seni veel suutnud tõestada, et Punane Kuninganna on päriselt ka nõid.”
Mhurn vaatas talle pahuralt otsa. „Ta on nõid. Ükskõik, kas tal on võimed või mitte. Seda võib kinnitada igaüks, kes elas üle mortide vallutusretke.”
„Rääkige mulle mortide vallutusretkest,” ütles Kelsea uudishimulikult. Carlin polnud kunagisest sissetungist ega selle põhjustest iial põhjalikult kõnelnud. Kakskümmend aastat tagasi oli Mort Tearlingisse tunginud, liikunud oma vägedega läbi kogu riigi ning jõudnud välja päris kindluslossi müüride alla. Ja edasi … ei juhtunud midagi. Vallutusretk oli läbi. Mis iganes toona ka poleks juhtunud, sellest libises Carlin ajalootundides alati üle.
Eirates Carrollit, kes põrnitses teda nüüd, kulm kortsus, jätkas Mhurn: „Leedi, mul on üks sõber, kes võttis osa Crithe’i lahingust. Punane Kuninganna saatis Tearlingisse kolm Morti sõjaväe leegioni ning andis neile vabad käed jõudmaks välja Uus-Londonisse. Crithe’i lahingust said kohutavad tapatalgud. Teari külamehed võitlesid puunuiadega relvastatult Morti sõdalastega, kelle relvad olid rauast ja terasest, ning kui mehed olid tapetud, koguti kõik viie ja kaheksakümne eluaasta vahele jäävad tüdrukud ja naised kokku ning …”
„Mhurn,” sõnas Carroll vaikselt. „Ära unusta, kellega sa räägid.”
Ootamatult sekkus Elston. „Olen jälginud teda terve päeva, söör. Uskuge mind, ta on tugev, mis siis, et väike.”
Kelsea oleks äärepealt naeratanud, kuid see soov haihtus kiiresti, kui Mhurn jätkas, vaadates otsekui hüpnotiseerituna tulle. „Mu sõber põgenes Morti vägede lähenedes oma perega külast. Ta tahtis ületada Crithe’i jõge, et jõuda välja põhjapoolsetesse asundustesse, aga polnud piisavalt kiire ning õnnetuseks oli tal noor ja ilus naine. Too suri tema silme all, kui kümnes morti sõdur oli alles tema sees.”
„Issand jumal, Mhurn!” Dyer tõusis püsti ja hakkas vaarudes laagriplatsi serva poole minema.
„Kuhu sa lähed?” hüüdis Caroll.
„Mis sa ise arvad? Kusele muidugi.”
Kelsea kahtlustas, et Mhurn oli rääkinud selle loo sooviga teda šokeerida, ega teinud seepärast teist nägugi. Aga ühel hetkel, kui mehed tema poole ei vaadanud, neelatas ta kramplikult, tundes kõris haput maitset. Kuulata Mhurni jutustust oli hoopis midagi muud kui lugeda rüüsteretki kirjeldavaid raamatuid.
Mhurn, blond pea sõjakalt õieli, libistas pilgu üle lõkke ääres istuvate kaaslaste. „Kas keegi veel arvab, et uuel kuningannal pole vaja sääraseid asju teada?”
„Küsimus on lihtsalt ajastuses, sa tobu,” vastas Carroll vaikselt. „Kui ta kord juba troonil on, jõuad rääkida, nii palju kui kulub.”
„Kui ta sinna üldse jõuab.” Mhurn oli nüüd leidnud oma kruusi, võttis sellest pika sõõmu ja neelatas kramplikult. Tema silmad olid verd täis valgunud ning ta nägi välja nii väsinud, et poleks Kelsea arvates tohtinud rohkem juua, aga tüdruk ei teadnud, kuidas seda talle soovitada. „Nõnda vägistasid ja tapsid nad igas külas, mis nende teele ette jäi, leedi, ja marssisid otsejoones läbi kogu maa Argive’ist Uus-Londoni müüride alla välja. Isegi rinnalastele ei heidetud armu. Üks Ducarte’i-nimeline Morti kindral kandis Almonti tasandikult Uus-Londonini rihmadega kilbi külge kinnitatud teari imiku surnukeha.”
Kelsea tahtis küsida, mis juhtus Uus-Londoni müüride juures, sest seal Carlini jutustus alati katkes. Aga ta oli Carrolliga ühel nõul: Mhurni tuli ohjeldada. Pealegi polnud ta päris kindel, kas suudaks kauem kuulata isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid.
„Mida sa selle jutuga öelda tahad?”
„Tahan öelda seda, et sõduritele – enamikule sõduritele – pole loomuomane niiviisi käituda. Samuti ei treenita neid nõnda käituma. Sõjakuritegudel on alati kas üks või teine põhjus: olukord või juhi tahe. Olukord seda ei tinginud: Morti sõdurid läksid Tearlingist läbi nagu nuga soojast võist. See oli neile otsekui pidu. Piinamine ja tapatalgud leidsid aset Punase Kuninganna tahtel. Viimase rahvaloenduse andmetel oli Tearlingis üle kahe miljoni elaniku, ning kahtlen, kas neil on aimugi, mis neid ohustab. Aga, leedi, arvasin, et teie peaksite seda teadma.”
Kelsea neelatas ja küsis: „Mis sai teie sõbrast?”
„Nad lõid talle noaga kõhtu ja liikusid edasi, jättes ta verest tühjaks jooksma. Löök oli olnud vilets ja sõber jäi ellu. Aga Morti armee võttis endaga kaasa tema kümneaastase tütre. Ta ei näinud oma last enam kunagi.”
Dyer tuli lentsides puude vahelt tagasi ja potsatas asemerullile istuma. Kelsea vaatas tulle ning talle meenus üks hommik, kui ta istus Carlini raamatukogus laua taga. Carlin näitas talle üht vana kaarti, millele oli märgitud Tearlingi ja Uus-Euroopa vaheline piir, sakiline joon, mis jooksis läbi Reddingi metsa idaosa ja Almonti tasandiku. Carlin imetles Uus-Euroopat. Isegi esimestel Ületamise-järgsetel aastatel, kui piirid olid veel korralikult maha märkimata ning Uue Maailma lõunaosa oli sõjapealikute omavaheliste lahingute tallermaa, esindas Uus-Euroopa ometi edumeelset demokraatiat, kus peaaegu keegi ei jäänud valimistest eemale. Punase Kuninganna tulekuga oli paraku nii mõndagi muutunud: nüüd oli Uus-Euroopast saanud Mortmesne ja demokraatiast polnud enam midagi järel.
„Mida Punane Kuninganna õieti tahab?” oli Kelsea Carlinilt küsinud. Kaardid ei huvitanud teda ning ta tahtis tunniga ühele poole jõuda.
„Mida vallutajad alati tahavad, Kelsea – kõike, ning nende soovidel ei tule iial lõppu.”
Carlini toon ei jätnud Kelseale mingit kahtlust: Carlin, keda muidu miski ei hirmutanud, kartis Punast Kuningannat. Kuninganna ihukaitseväelased poleks samuti tohtinud midagi karta, aga kui Kelsea nüüd ringi vaatas, luges ta meeste nägudelt välja midagi muud. Püüdes muuta meeleolu lahedamaks, lausus ta kergel toonil: „Noh, siis tuleb mul kanda hoolt, et Punane Kuninganna enam meie maale ei tungiks.”
Dyer mühatas: „Mida te ikka teha saaksite, leedi, kui ta otsustaks seda teha?”
Carroll plaksutas käsi. „Nüüd, kui oleme Mhurni unejutu ära kuulanud, on aeg magama heita. Ja kui keegi soovib Elstonilt uneeelset suudlust, andku talle teada.
Elston turtsatas õllekruusi ja ajas oma tohutu jämedad käsivarred laiali. „Ja-jah, kõik, kellele meeldivad karu kaisutused.”
Kelsea tõusis püsti ja tõmbas mantlihõlmad