kui mul seda mingil määral on, toon Delfi jumala9. Te ju tunnete Chairephoni. [21] Ta oli noorusest peale mu sõber ning ka teie paljude sõber, ta põgenes koos teiega pagendusse ning tuli koos tagasi.10 Te teate, milline Chairephon oli, kui tormakas kõiges, mida iganes ette võttis. Kui ta kord Delfisse läks, söandas ta oraaklilt pärida… Ma juba ütlesin teile, ateenlased, ärge lärmake!.. Ta küsis, kas keegi on minust targem. Püütia vastas talle, et mitte keegi pole targem. Selle kohta võib tunnistust anda tema vend, kes teie hulgas viibib, kuna Chairephon ise on surnud.
[b] Pange tähele, mispärast ma seda räägin: tahan ju teile selgitada, millest laim mu peale tuli. Kui sellest kuulsin, arutasin endamisi niimoodi: “Mida jumal tahtis sellega ütelda, millele ta vihjas? Sest ma ju tean ise, et ma pole mingi tark. Mida ta sellega ütelda tahtis, kui nimetas mind kõigist targemaks? Ta kindlasti ei valeta, sest see pole talle lubatud.” Kaua aega olin nõutu ega mõistnud, mida jumal tahtis ütelda; lõpuks, suure seesmise vastumeelsusega, pöördusin järgmise lahendusviisi poole: läksin ühe niisuguse [c] inimese juurde, keda targaks peetakse, et seal kiiremini kui kuskil mujal ennustus ümber lükata ja oraaklile avalikult kuulutada: “Too on minust targem, aga sina ütlesid, et mina olen kõige targem.” Kui ma seda inimest kontrollisin – nime pole mõtet mainida, kuid see oli üks riigimeestest, kelle olin vaatluse alla võtnud – , siis kogesin järgmist, ateenlased: temaga vesteldes tekkis mulje, et too mees näib mulle ja ka paljudele teistele, kõige rohkem aga iseendale targana, kuid tegelikult ei ole ta seda. Siis püüdsin ma talle näidata, et ta ainult arvab, et on tark, [d] kuid tegelikult ei ole; seetõttu hakkasid nii tema kui ka paljud juuresolijad mind vihkama. Ära minnes mõtlesin endamisi: “Sellest inimesest olen ma küll targem. Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea.” Sealt läksin edasi ühe teise juurde nende hulgast, kes näisid tollest esimesest targemana, [e] ja kogesin sedasama; ka siin tegin end sellega tema ja paljude teiste vihaaluseks.
Pärast seda käisin juba järjest kõik läbi. Märkasin kurvastuse ja hirmuga, et muutun kõikjal vihaaluseks. Samal ajal hakkas mulle paratamatult selguma, et jumala lausutud sõna tuleb kõigest kõrgemale seada. Et mõista, mida oraakel ütelda tahtis, oli tarvis läbi käia kõik need, kes arvasid [22] midagi teadvat. Vannun koera nimel, ateenlased, sest pean teile tõtt ütlema, et kogesin järgmist: jumala ennustust uurides mõistsin, et neil, kes on kõige lugupeetumad, on arukusest kõige enam puudu; teised aga, kes on viletsamate kirjas, on mõistusega rohkem õnnistatud. Pean teile kirjeldama kogu oma ringiekslemist ja tööd, mille kallal ma vaeva nägin selleks, et oraakli ennustuse [õigsus] kontrollimata ei jääks.
Pärast riigitegelasi läksin poeetide juurde, käisin läbi [b] niihästi traagikud kui ka ditürambide ja teiste luuleliikide loojad, et kohapeal kindlaks teha, kas olen neist võhiklikum. Võtsin kaasa nende teostest need, mis näisid mulle kõige hoolikamalt viimistletuna, ja küsisin, mida nad ütelda tahtsid, et neilt samaaegselt ka midagi õppida. Mul on piinlik, ateenlased, teile tõtt ütelda, kuid ütelda siiski tuleb. Ühesõnaga, peaaegu kõik siinviibijad suudaksid nende loomingut paremini seletada kui nad ise. Lühikese ajaga sai mulle poeetide suhtes selgeks, et seda, mida nad [c] loovad, ei loo nad mitte tänu tarkusele, vaid tänu mingile sünnipärasele andele või ekstaasile nagu ennustajad ja oraaklid. Sest ka nood räägivad palju suurepärast, ise aga ei tea, mida räägivad. Mulle näib, et midagi taolist elavad läbi ka poeedid; samuti mõistsin ma, et oma loomingulise ande tõttu on nad arvamisel, nagu oleksid nad kõigist inimestest kõige targemad, tegelikult aga ei ole. Läksin sealt ära mõlgutledes, et olen neist üle just samas punktis, milles ületan riigitegelasi.
Lõpuks läksin käsitööliste juurde. Enda kohta teadsin, [d] otsekoheselt öeldes, et ma midagi ei oska, kuid nende suhtes olin veendunud, et leian selliseid, kes oskavad teha palju ilusat. Ja selles ma ei eksinud, nad oskavad tõepoolest teha seda, mida mina ei oska, ning selles suhtes on nad minust targemad. Ent mulle näib, ateenlased, et need tublid meistrid eksivad sellessamas, milles poeedidki: kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes; [e] ja see eksiarvamus varjab ära nende tarkuse. Et oraakli sõnu õigustada, küsisin endalt, kumb oleks parem olla: kas selline, nagu olen, ja mitte osutuda targaks nende tarkuses ega võhikuks nende võhikluses, või olla nagu nemad – niihästi tark kui ka võhik. Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.
[23] Niisuguse kontrollimise tõttu, ateenlased, tekkis minu vastu suur vaen, kõige koormavamat ja raskemat laadi vaen, millest omakorda tulenes palju laimujutte, ent seetõttu hakati mind ka targaks kutsuma. Sest iga kord arvasid juuresolijad, et pean siis iseennast vastaval alal targaks, kui teiste kohta vastupidist tõestan. Näib nii, ateenlased, et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraakliga tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi, ja näib, et sel puhul ei pidanud jumal [b] silmas otseselt Sokratest, vaid kasutas mu nime üksnes näitena, nagu öeldes: “Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.” Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada. Alati, kui see mulle nõnda ei tundunud, näitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark. Ja selle tegevuse tõttu pole mul olnud jõudeaega, et oleksin võinud midagi kõneväärset [c] linna või kodu heaks korda saata, vaid ma olen jumala teenimise pärast sattunud äärmisse vaesusesse.
Pealegi järgnevad mulle noorukid, täiesti vabatahtlikult – kellel on kõige rohkem vaba aega, rikaste pojad – , ja tunnevad sellest rõõmu, kui kuulevad, kuidas ma inimesi järele proovin. Sageli matkivad nad mind ja võtavad teisi kontrollimisele; arvan, et nad leiavad külluses inimesi, kes mõtlevad, et nad midagi teavad, tegelikult aga teavad üsna vähe või ei tea üldse midagi. Seetõttu on need, keda noorukid on kontrollinud, nüüd vihased [d] minu, mitte aga enda peale ja ütlevad, et keegi Sokrates, kes on äärmiselt kõlvatu inimene, rikub noorsugu. Kui neilt aga küsida, mida too Sokrates siis teeb ja mida ta õpetab, ei oska nad midagi vastata, kuna nad midagi ei tea; et aga mitte näida nõutuna, räägivad nad seda, mida üldiselt on kombeks filosoofide kohta ütelda, nagu “[uurib] taevasi ja maa-aluseid nähtusi”, “ei tunnista jumalaid” ja “oskab vale tõeks keerata”. Kuid ma arvan, et tõtt rääkida nad nii väga ei soovigi, sest siis tuleks ilmsiks, et nad teesklevad midagi teadvat, tegelikult aga ei tea mitte [e] kui midagi. Kuna nad on auahned ja äkilised ning neid on palju, on nad minust visalt ja veenvalt kõnelnud, nõnda et teie kõrvad minu kohta käivast laimust juba ammugi kumisevad. Seetõttu tormasidki nende hulgast mulle kallale Meletos, Anytos ja Lykon; Meletos vihkab mind poeetide [24] pärast, Anytos käsitööliste ja riigitegelaste, Lykon kõnemeeste pärast. Niisiis oleksin üllatatud, nagu ma alguses juba ütlesin, kui mul õnnestuks teie ees nõnda lühikese ajaga kummutada laim, mida te nii kaua olete kuulnud. Siin on tõde, ateenlased, ma räägin teile sellest, varjamata või maha salgamata niihästi suuri kui ka tühiseid asju. Ometi tean, et sellesamagagi kütan enda vastu üles vihavaenu, kuigi see omakorda annab tunnistust, et ma tõtt kõnelen ja et selles minu kohta levitatav laim seisnebki ja [b] et just siin ongi põhjused. Ükskõik, millal te mu süüasja uurima hakkate, kas praegu või edaspidi, ikka leiate, et see niimoodi on.
Mu esimeste süüdistajate süüdistuste vastu peaks sellest kaitsekõnest teie ees piisama. Nüüd aga püüan ennast kaitsta Meletose eest, kes on tubli ja meie linna armastav mees, nagu ta ise väidab, samuti teiste hilisemate süüdistajate eest. Et nood on samasugused nagu eelmisedki süüdistajad, siis meenutagem ka nende vande all esitatud süüdistust. See kõlab umbes niimoodi: “Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, [c] keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi daimoneid.” Säärane on süüdistus, ning uurigem seda süüdistust punkt-punktilt.
Väidetakse, et ma kuritegelikult hukutan noorsugu. Aga mina väidan, ateenlased, et just Meletos tegutseb kuritegelikult, kui ta tõsiste asjadega nalja teeb ja inimesi kergel käel