Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон

62 täita, kui see käseb mind muusikat63 võib-olla sel viisil teha. Asjalugu oli nimelt nii: mulle on sageli tulnud möödunud elus üks ja sama unenägu, ilmudes küll iga kord erineval kujul, üteldes aga ühte ja sama. “Sokrates, loo ja tee muusikat!” ütles ta. Ja siiamaani arvasin, et see, mida tegin, ongi seesama, mida ta mult nõudis ja millele [61] üles kutsus – et nii nagu need, kes õhutavad jooksjaid, nii kutsus mu unenägu mind üles tegema seda, mida juba tegin, tegema muusikat, kuna filosoofia on suurim muusika ja mina sellega tegelesin. Nüüd pärast seda aga, kui kohtuotsus oli langetatud ja jumala püha takistas mu suremist, näis mulle, et kui unenägu võib-olla nõuab, et teeksin tavapärast muusikat, tuleb mul talle kuuletuda ja teha. On ju kindlam mitte edasi minna enne, kui püha kohus on täidetud [b] – luuletused tehtud ja unenägu järgitud. Sel viisil siis tegin esimesena [luuletuse] jumalale, kelle pidustused parasjagu toimusid. Pärast jumalat aga, mõteldes, et kui poeet tahab tõepoolest olla poeet, peab ta tegema müüte ja mitte kõnesid, mina ise aga müüdijutustaja ei ole, siis seetõttu panin värssidesse mõned ettejuhtuvad Aisopose müüdid – need olid käepärast võtta ja neid ma teadsin. Seda, Kebes, nüüd Euenosele teatagi, ning jõudu talle! Ja kui ta [c] on arukas, järgnegu mulle võimalikult pea! Mina aga lahkun, nagu näib, täna. Sest ateenlased käsevad.”

      Ja Simmias ütles: “Mida sa, Sokrates, Euenoselt ometi nõuad! Ma olen tihti selle mehega kokku puutunud. Oma kogemuste põhjal olen üsna kindel, et vabatahtlikult ei järgne ta sulle ilmaski.”

      “Kuidas? Kas Euenos ei ole filosoof?”

      “Mulle näib küll, et on,” ütles Simmias.

      “Siis tekib Euenosel see tahtmine, ning igaühel, kes sellest asjast nii osa võtab nagu see väärt on. Aga vägivalda ta enda kallal küllap tarvitama ei hakka. Sest nad ütlevad, [d] et see pole lubatud.” Ja seda üteldes pani ta jalad maha ja istus niimoodi vestluse lõpuni.

      Nüüd küsis talt Kebes: “Kuidas sa ütled, Sokrates, et vägivalda pole lubatud enda kallal tarvitada, aga samas peaks filosoof tahtma surijale järgneda?”

      “Kuidas, Kebes? Kas sina ja Simmias ei kuulnud selle kohta midagi, kui olite koos Philolaosega?”64

      “Ei midagi täpset, Sokrates.”

      “Ega mina kõnelen ka ainult selle põhjal, mis ma olen kuulnud. Ja mida ma nüüd kuulnud olen, seda pole põhjust [e] kadedalt varjata. Sest küllap just sellele, kes hakkab rändama sinnapoole, on kõige kohasem see reis seal läbi vaadelda ja müütidesse panna, milline ta meie arvates on. Ja mida muud selle aja jooksul päikese loojumiseni65 teha võiks?”

      “Mille järgi nad õigupoolest ütlevad, et pole lubatud ennast tappa, Sokrates? Sest minagi olen seda, mida sina just praegu küsisid, juba Philolaoselt kuulnud, kui ta meie juures peatus, ja veel mõnelt teiselt, et seda teha ei tohi. Aga täpsemalt ei ole ma kelleltki kunagi midagi selle kohta kuulnud.”

      [62] “Siis tuleb olla meelekindel,” ütles tema, “ja vast nüüd kuuledki. Küllap aga saab sulle imelik paistma, et kõige muu hulgas on ainult üks asi lihtne ja tingimusteta66, mis samas ei juhtu inimesele nagu muud asjad: et on hetki, millal, ja inimesi, kellele on surnud olla parem kui elada; ja samavõrd imelik paistab sulle, et neil, kellele on parem surnud olla, pole lubatud iseendale head teha, vaid neil tuleb oodata teist heategijat.”

      Kebes hakkas naerma. “Jummal tiidku!” ütles ta oma murdes.67

      [b] “Sel viisil võib seda kindlasti vasturääkivaks [ἄλογον]68 pidada,” ütles Sokrates. “Aga küllap siin mingi põhjendus [λόγος] on. Salaõpetustes69 kõneldakse selle kohta, et meie, inimesed, oleme mingis vangistuses70 ja me ei tohi ise ennast sellest vabastada ega ära joosta – see põhjendus paistab mulle tõesti sügav ja pole kergesti läbinähtav. Aga mulle näib, Kebes, hästi öelduna ka see, et jumalad on meie hoidjad ja meie, inimesed, kuulume jumalate vara hulka. Või sina ei arva nii?”

      “Arvan küll,” ütleb Kebes.

      [c] “Kas sina siis ei vihastaks,” küsis tema, “kui miski sinu varandusest end tapaks, ilma et sina märku annaksid, et sa soovid tema surma, ja kas sa ei karistaks, kui sul oleks millegagi karistada?”

      “Kindlasti,” vastas Kebes.

      “Küllap siis siit tulenevalt on oma mõte [οὐκ ἄλογον] sellel, et ei tohi ennast enne tappa, kui jumal on meie peale mingi paratamatuse pannud, nii nagu meil see praegu on.”

      “Paistab tõesti nii,” ütles Kebes. “Aga see, mida sa just ütlesid, et filosoofid peaksid kergesti olema valmis surema, [d] see, Sokrates, näis kohatuna; kui tõesti see, mida me nüüdsama kõnelesime – et jumal on meie hoidja ja meie oleme tema vara – , on hästi põhjendatud. Et nimelt kõige arukamad lahkuksid rahumeeli taolise hoolitsuse alt, kus neid valvavad parimad valvajad kõige oleva jaoks, jumalad, – sellel põhjendust ei ole. Taoline inimene ei arva ju, et ta vabaks saanuna hoolitseb ise enda eest paremini. Pigem arvaks mõistmatu, et valitseja juurest tuleb põgeneda, [e] ja ta ei arutleks, et hüve juurest põgeneda ei tohi, vaid just sinna tuleb jääda, mistõttu põgenemine oleks põhjendamatu. Kellel on aga mõistus, ihkab alati olla selle juures, kes on temast parem. Seega, Sokrates, oleks õige vastupidine kõneldule: arukatele on kohane surra vastumeelselt, rõõmu tunnevad sellest arutud.”