aitas huultel äraootavasse asendisse tagasi saada.
“Aida, ma tahan süüa,” kaebles Pisipõnn igaks juhuks. “Juua ka.”
Ekstreemne piknik ei kulgenud ilmselt kinnitatud stsenaariumi järgi.
Pisipõnn masseeris tuikavat õlga.
Pole külma dušši.
Pole musta kohvi.
Pole hommikust rannajooksu.
On ainult ebamugav ooteasend pilkases pimeduses ja kurjakuulutavas vaikuses.
Eile, linnas, ei andnud miski märku sellisest sündmuste arengust.
Kuigi eelaimus oli, sünge eelaimus…
3. peatükk
PIDULIKUL SEITSMENDAL PULMA-AASTAPÄEVAL ei toonud Pisipõnn abikaasale traditsioonilist kimpu seitsmest karmiinpunasest roosist, isegi mitte luksuslikku vaakumpakendis orhideed. Seekord kihutas Pisipõnn Manhattanil kõige kuulsamasse juveelisalongi, kus kergendas oma kukrut ja ostis medaljoni prooviga üheksasada üheksakümmend üheksa.
Peene keti otsas olev medaljon ootas oma aega uhkes karbikeses, mis oli vooderdatud tumeda kirsi värvi sametiga.
Aida võttis kallihinnalise kingituse vastu kuidagi hajameelselt. Enne peegli ette astumist uuris ta tähelepanelikult kuldset reljeefi.
“Elegantne tütarlaps,” ütles ta. “Aga miks tal tiivad on?”
“Kallis, see on Aglaja, mis tähendab säravat.”
“Kõlab uhkelt.”
“Kõige heasoovlikum, targem ja veetlevam seitsmest graatsiast – ilu jumalanna.”
“Miks sa selle valisid?”
“Ütleme, et mitte ainult teadaolevate väärtuste ja veetleva välimuse pärast. Aglaja oli maa-aluse ilma valitseja abikaasa.”
“Jah? No nüüd ei lahku ma sellest medaljonist mitte kunagi.”
“Mul on hea meel, et minu tagasihoidlik kingitus sulle meeldis.”
“Mitte kunagi ja mitte kusagil…” Aida võttis sisse koha trümoo ees. “See sobib mulle tõepoolest.”
“Või veel,” ütles Pisipõnn rahulolevalt. “Ikkagi proov üheksasada üheksakümmend üheksa.”
Ta ei hakanud täpsustama, et pidi analoogilisest kullast valmistatud keti jämeduse pealt kokku hoidma.
“Noh, ma arvan, et sel juhul oled ära teeninud vastukingituse.”
Aida suudles Pisipõnni põsele.
“Loomulikult, kallis.”
“Ära mõtlegi keelduda.”
“Mitte mingil juhul.”
“Sel juhul kingin sulle unustamatu Põhjatu Kõri külastuse.”
“Kallis, sa ju tead, et mulle ei meeldi pornofilmid.”
“Rumal Pisipõnn, ma ei kutsu sind kinno.”
“Kuhu siis? Mineti kummardajate klubisse?”
“Ka seda mitte. See, mu kallis, on suurepärane koobas.”
“Mingi väga imelik nimi sellel suurepärasel koopal.”
“Tema originaalse nimega võib keele ära murda. Aga tõlge indiaani keelest on Põhjatu Kõri.”
“Indiaani keelest?”
“Nojah, kohalikud hõimud jutustavad siiani, kuidas koopasse toodi truudusetuid naisi ja nad pikale piinarikkale surmale määrati.”
“Ja kas ükski käsust üleastunu enam päikese kätte ei saanudki?”
“Kallis, selle koopa unikaalsus seisneb tema labürintses ehituses.”
Aida tõmbas teksased jalga.
“Sellel on niisugune huvitav struktuur, et isegi spetsialist võib seal ära eksida.”
“Vinge!”
Pisipõnn klõpsas kinni sametkarbi kaane.
“Kuidas seal sinu kallite käsitiivalistega on?”
“Kahjuks ei ole neid seal kunagi olnud.”
“Aga minotaurosed, kükloobid ja muu taoline saast?”
“Ei. Kui, siis ainult truudusetute naise vaimud… Tõsi, indiaanlased räägivad, et need ilmutavad end harva, ainult šamaani kutsel.”
“Seal on kindlasti väga niiske ja võimalik külmetuda.”
“Just vastupidi, Pisipõnn. Seal on väga mugav käikude ja saalide süsteem. Kuna koobas on moodustunud ammu, ei ole seal veevarusid ega muid tilkprotsesse. Kivi ja ainult kivi.”
“Ei, ma ikkagi ei taha maa alla ronida!”
Pisipõnn peegeldus trümoos.
“Kreeklased arvasid, et just sinna on keskendunud kogu kurjus. Keldid, etruskid, gootid ja teised iidsed rahvad asetasid põrgu alati just koopataolistesse moodustistesse.
Pealegi, põrgul ei ole mingit seost maakoorega.” Katsetav speleoloog nööpis kinni oma pluusi. “Põrgu on meie sees, usu mind.”
“Võib-olla,” ütles Pisipõnn. “Võib-olla, et sul on õigus.”
“Sa lubasid tingimata minu kingituse vastu võtta.”
“See on vist kaugel?”
“Ainult seitse tundi autosõitu.”
Aida kohendas soengut.
“Muide, mul on juba ammu kõik valmis pandud. Pakiruum on otsast otsani täis kõike, mida me eksperimentaalse pikniku jaoks vajame.”
Pisipõnn mõistis, et tal pole mingit võimalust kõrvale hiilida.
“Kuid me jõuame kohale ju alles õhtul.”
“Rumaluke, koopas ei ole mingit tähtsust, mis üleval on, kas päev või öö. Tähed või pilved. Mitte mingit tähtsust.”
Aida autasustas oma otsustusvõimetut meest pika ja kirgliku suudlusega.
Kas siis suurepärase medaljoni või peaaegu väljaöeldud nõusoleku eest.
Pärast meeliülendavat suudlust hinge tõmmanud, püüdis Pisipõnn vähendada negatiivseid tagajärgi eelseisva reisi suhtes Pluuto riiki.
“Loodan, et me ei ole seal kaua?”
“Kuidas arvad, kallis. Kuidas arvad.”
Pisipõnn, kelle argumendid olid otsa saanud, asus selga tõmbama riideid, mis olid sobilikud grillipeole sõiduks ning kulusid nüüd ära unikaalsesse koopasse laskumiseks.
Aida istus oma vana truu maasturi rooli, mis oli tugevdatud vintsiga esimese kaitseraua all.
Pisipõnn võttis sisse koha naise kõrval ja lülitas raadio spordilainele. Aida vastu ei vaielnud, kuigi ta ei suutnud kannatada ei punkte ega väravaid.
Kogu tee tahtis Pisipõnn linna tagasi. Kuid sellest ei julgenud ta iitsatadagi.
Kallis abikaasa juhtis autot hasartselt.
Ta tahtis kiiresti näidata mehele maa-alust majapidamist.
Kingituste vahetamine seitsmenda pulma-aastapäeva puhul jõudis lõppfaasi.
Mees oli naisele kinkinud üheksasaja üheksakümne üheksanda prooviga kullast medaljoni suurepärase graatsia kujuga.
Naine kavatses mehele kinkida looduse ime – Põhjatu Kõri.
4. peatükk
KUI PÄIKESELOOJAK OLI lähimad mäetipud purpurseks värvinud, ajas Aida maasturi maisipõldude vahel asetsevale madalate põõsastega kaetud kitsale maaribale.
Pidurid krigisesid.
Mootor jäi vait.
Aida