märkidega kaetud tammised väravad?
Aida lahkus vaikides autost ja võttis pakiruumist välja kaks laubalampidega kiivrit.
“Proovi!”
Pisipõnn tõmbas kiivri silmile.
“Pisut suurevõitu.”
“Põhiline, ära peaga vehi!”
“Nagu ütled…”
Kiivri esiosas paiknes lamp, millest väljuv peenike juhe oli ühendatud nahkse vutlariga.
“Kuhu see vidin panna?”
Pisipõnn vabastas oma kaela juhtmest.
“Vööle, kõhu poole.”
“Selge.”
Mees seadis sileda akuga vutlari teksade rihma külge.
Aida vaatas uustulnukast koopavallutaja üle.
“Proovi, kas lamp töötab.”
“Aga kus lüliti on?”
“Võid kolm korda arvata…”
“Selge.”
Pisipõnn kompis aku külge ja tundis seal jäika lülitit.
Kostis klõpsatus ja kahvatu kiir tungis hämarikku.
“Korras,” ütles Aida ja proovis oma laternat. “Lambi lülitad sisse ainult minu käskluse peale. Akut tuleb kokku hoida.”
Pisipõnn lülitas lambi välja ja kohendas viltu vajunud kiivrit.
Aida võttis pagasiruumist kaasaskantava lisalaterna suure peegeldajaga ja proovis seda.
“Aga kus koobas on?” küsis Pisipõnn kannatamatult, ise maisipõldu silmitsedes. “Kus see on?”
Midagi vastamata võttis Aida laterna ja astunud sammu kakskümmend, seisatus rohust välja paistva üksiku kivi juures.
Pisipõnn lonkis talle järele ja tardus.
Ta oli valmis ükskõik mille nägemiseks – muljetavaldava, suursuguse, hirmu ja õudust sisendava, mitte aga sellise punaste paekividega raamitud lehtri nägemiseks, mille põhjas mustendas kitsas ilmetu auk.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.