saavutada sobivat meeleseisundit.
Oletan, et džungli öine õhkkond soodustas nõidust; ainult paar minutit hiljem nägin küünlalt suitsu kerkimas, millele järgnes kiiresti väike leek. Olin rahul, et ei tundnud mingit vaimset kurnatust, mis järgneb suure loitsu lausumisele. Kunagi, mitte nii kaua varem, poleks ma küünla süütamise järel suutnud isegi psiooniliselt suhelda.
Ma õpin, vanaisa.
Kasutasin küünalt, et söed põlema panna, ja koondasin oma tahtejõu, et head tuld saada. Kui see kenasti loitis, surusin küünla maapinda. Viiruki lõhn, meeldivalt magus, jõudis mu ninasõõrmeisse. Sulgesin silmad. Purustatud gorynthilehtede ring hoiab eemale juhuslikke loomi, kes võiksid siia ekselda ja mind häirida. Ma ootasin.
Mõne aja pärast – ma ei tea, kui pika – avasin jälle silmad. Söed hõõgusid pehmelt. Viiruki lõhn täitis õhu. Džungli hääled ei tunginud läbi lagendiku piiride. Olin valmis. Vahtisin pingsalt sütesse ning hakkasin hingamist ajastades loitsu lausuma – väga aeglaselt, nagu mind oli õpetatud. Ma loitsisin iga sõna, saates selle välja džunglisse nii kaugele ja selgesti, kui suutsin. See oli vana loits, oli mu vanaisa ütelnud, ja seda oli kasutatud Idas muutmata kujul tuhandeid aastaid. Piinlesin iga sõna, iga silbi juures, avastades seda, lastes oma keelel ja suul viivitada ja maitsta iga häält, ja soovides, et mu aju täiel määral mõistaks iga mõtet, mis teele saatsin. Kui sõna must lahkus, jäädvustus see mu teadvusse ja paistis elama hakkavat. Viimased helid kustusid väga aeglaselt džungli öös, võttes osa minust endaga. Nüüd olin tõesti väga väsinud. Nagu alati, kui laususin nii tugevat loitsu, pidin hoiduma sügavasse transsi langemast. Hingasin ühtlaselt ja sügavalt. Nagu unes tõstsin üles surnud teckla ja viisin selle lagendiku servale, kus võisin istudes seda näha. Siis jäin ootama. Usun, et vaid paar minutit hiljem kuulsin lähedusest tiivasabinat. Avasin silmad ja nägin jheregit lagendiku serval, surnud teckla lähedal, minu poole vaatamas. Jälgisime teineteist mõnda aega, siis tõusis ta ettevaatlikult püsti ja võttis väikese suutäie mu andamist. Emase kohta oleks ta olnud keskmist kasvu, isase kohta veidi suur. Kui mu nõidus oli töötanud, pidi ta olema emane. Ta tiivaulatus oli sama suur kui vahemaa mu õlast randmeni, ja ta pikkus maosarnasest peast kuni sabaotsani oli pisut väiksem. Kaheharuline keel välgatas närilise kohal, maitstes iga tükki, enne kui ta rebis väikese kamaka, näris ja neelatas. Ta sõi väga aeglaselt, minu poole pilke heites. Kui ma nägin, et ta oli peaaegu valmis, hakkasin keskenduma psiooniliseks kontaktiks ja lootma. Varsti see tuli. Tundsin endas väikest, küsivat mõtet. Lubasin sel kasvada. See muutus märgatavaks. „Mida sa tahad?” „kuulsin” üllatavalt selgelt. Nüüd tuli tõeline proov. Kui jhereg oli tulnud mu nõiduse peale, oli see emane, pesatäie munadega, ja minu soov ei tekita temas raevuhoogu. Kui see oli vaid juhuslikult möödunud jhereg, kes märkas vabalt saadavat loomakorjust, võisin olla hädas. Mul olid kaasas mõningad taimed, mis võisid mind päästa jheregi mürgi kätte suremast – kuid nad ei pruukinud seda teha.
„Ema,” mõtlesin nii selgesti, kui suutsin, „ma tahaks üht su munadest.”
Ta ei rünnanud mind, ja ma ei tunnetanud mingit hämmastust ega pahameelt selle ettepaneku üle. Tore. Mu nõidus oli ta toonud, ja ta on vähemalt lubab endaga kaubelda. Tundsin erutust kasvavat ja surusin selle maha. Keskendusin enda ees olevale jheregile. See osa oli samuti peaaegu rituaal, kuid mitte päris. Kõik olenes sellest, mida jhereg minust mõtles.
„Mida sa talle pakud?” küsis ta.
„Ma pakun talle pikka elu,” vastasin. „Ja värsket punast liha ilma võitluseta, ja ma pakun talle oma sõprust.”
Loom kaalus seda mõnda aega, siis küsis: „Ja mida sa selle eest vastu soovid?”
„Ma palun abi oma ettevõtmistes, kui see on tema võimuses. Ma soovin ta tarkust ja sõprust.”
Mõnda aega ei juhtunud midagi.
Ta seisis teckla skeletijäänuste kohal ja vaatas mind.
Siis ta ütles: „Ma tulen sulle lähemale.”
Jhereg kõndis minu juurde. Ta küünised olid pikad ja teravad, kuid kasulikumad jooksmise kui võitlemise jaoks. Pärast head kõhutäit leiab jhereg sageli, et kaalub liiga palju lendamiseks ja peab seepärast jooksma, et oma vaenlaste käest ära pääseda.
Ta seisis mu ees ja vaatas uurivalt mulle otsa. Oli kummaline näha mõistust ta väikestes, helmetaolistes maosilmades, ja peaaegu inimese tasemel vestelda loomaga, kelle aju polnud suurem kui mu sõrme esimene lüli. See paistis kuidagi ebaloomulik – kindlasti see oligi, kuid loobusin sellest mõttest.
Mõne aja pärast hakkas jhereg uuesti „rääkima”.
„Oota siin,” ütles ta. Ta pöördus ning sirutas oma nahkhiirelikke tiibu. Ta pidi jooksma sammu või kaks enne lendutõusmist, ja ma olin jälle üksi.
Üksi…
Mõtlesin, mida mu isa ütleks, kui ta oleks elus. Ta ei kiidaks seda muidugi heaks. Nõidus oli liiga „idalik” tema jaoks, ja ta püüdis liiga palju olla dragaeralane. Mu isa suri, kui olin neljateistkümnene. Ma polnud kunagi tundnud oma ema, kuid mu isa võis vahel pomiseda midagi „nõiast”, kellega ta oli abiellunud. Veidi enne oma surma kulutas ta kõik ära, mida oli teeninud nelikümmend aastat restorani pidades, püüdes saada veel rohkem dragaeralaseks – ta ostis tiitli. Nii said meist kodanikud, ja me leidsime, et oleme seotud Keiserliku Tsükliga. See side lubas meil kasutada Dragaera võlukunsti, tegevust, mida mu isa julgustas. Ta leidis võluri Jheregi Vasemalt Käelt, kes soovis mind õpetada, ja ta keelas mul Ida nõidusega tegelemise. Siis ta leidis mõõgameistri, kes nõustus mulle õpetama Dragaera stiilis mõõgakasutust. Mu isa keelas mul õppimast Ida vehklemist. Kuid mu vanaisa arvas teisiti. Ühel päeval selgitasin talle, et isegi kui olen täiskasvanu, olen liiga lühike ja nõrk, et minust saaks mõõgamees viisil, mis mulle õpetati, ja võlukunst ei huvitanud mind. Ta ei kritiseerinud sõnagagi mu isa, kuid hakkas mulle õpetama Ida stiilis vehklemist ja nõidust. Kui mu isa suri, oli ta rahul, et suutsin end võlukunsti abil teleporteerida; ta ei teadnud, et teleporteerumine tegi mind füüsiliselt haigeks. Ta ei teadnud, kui sageli pidin kasutama nõidust, et katta sinikaid, mis olid jäänud Dragaera nolkidest, kes olid tabanud mind üksi ja mulle näidanud, mida nad arvavad pretensioonikatest idalastest. Ja ta ei saanud üsna kindlasti kunagi teada, et Kiera oli õpetanud mulle, kuidas vaikselt liikuda, kuidas kõndida läbi rahvahulga, nagu mind poleks seal. Ma võisin kasutada neid oskusi. Võisin välja minna suure kepiga ja leida mõne mu piinajatest üksinda ja jätta ta maha paari murtud luuga. Võib-olla kui oleksin võlukunstiga pisut rohkem vaeva näinud, oleksin olnud küllalt hea oma isa päästmiseks. Ma ei tea seda. Pärast ta surma oli kergem leida aega nõiduse ja vehklemise õppimiseks, hoolimata restorani pidamisega tekkinud lisatööst. Minust hakkas saama päris hea nõid. Küllalt hea, tegelikult, nii et mu vanaisa viimaks ütles, et tal pole mulle enam midagi õpetada, ja andis mulle juhtnöörid, kuidas astuda üksi järgmine samm. Järgmine samm muidugi oli…
Jhereg saabus lagendikule tiivaplagina saatel. Seekord ta lendas otse minu juurde, maandudes mu ristis jalgade ette. Tema parema jala küüniste vahel oli väike muna. Ta sirutas seda minu poole.
Surusin erutuse alla. See läks läbi! Sirutasin välja parema käe, püüdes varjata selle värisemist. Sellesse langes muna. Olin pisut jahmunud selle soojusest. See oli nii suur, et sobis hästi mu peopessa. Panin selle hoolikalt oma vammuse sisse, oma rinna kõrvale.
„Tänan, ema,” mõtlesin talle. „Olgu su elu pikk, toit külluslik ja sul palju lapsi.”
„Ja sulle,” vastas ta, „pikka elu ja head jahti.”
„Ma pole kütt,” vastasin.
„Sinust saab,” sõnas ta. Siis ta pöördus ära, sirutas tiibu ja lendas lagendikult minema.
Kaks korda järgmise nädala jooksul oleksin peaaegu purustanud muna, mida kandsin oma rinna lähedal. Esimesel korral sattusin kaklusse paari kaabakaga Mõõkvaala Kojast; ja teisel korral puutus muna vastu vürtsikarpi, mida restoranis töötades rinnal kandsin.
Vahejuhtumid