kaaslane tõusis aknalaualt lendu ja maandus mu õlale. Ta hakkas mu kõrva lakkuma.
„Sinust pole abi,” ütlesin talle. Pöördusin tagasi Kragari poole. „Ei. Kui midagi üles kerkib, siis tegeleme sellega. Vahepeal pole mul mingit kavatsust draakoneid küttida. Nüüd, kui see on kõik…”
Peatusin. Viimaks ometi hakkas mu aju tööle. Kragar kõnnib mu kabinetti, olles äkki aru saanud, et peaksime minema välja probleeme otsima? Ei, ei. Vale. Ma tundsin teda paremini. „Hästi,” ütlesin. „Lase tulla. Mis lahti on?” „Lahti?” küsis ta süütult. „Miks peaks midagi lahti olema?” „Ma olen idalane, mäletad?” ütlesin sarkastiliselt. „Me tunnetame selliseid asju.” Naeratus mängis kergelt ta huulte ümber. „Mitte midagi erilist,” ütles ta. „Ainult teade Deemoni isiklikult sekretärilt.” Neelatus. „Deemon”, nagu teda hüüti, oli üks viiest üsna sõltumatust „nõukogu” liikmest, mis kontrollis mingis ulatuses Jheregi Koja äritehinguid. Nõukogu, mis koosnes kõige mõjuvõimsamatest Koja tegelastest, hakkas ametlikult eksisteerima alles pärast Vahevalitsust, kuid nad olid olemas olnud kaua enne seda. Nad juhtisid Jheregi Koja hämarate asjadega tegelevat organisatsiooni, lahendasid selle vaidlusi ja jälgisid, et asjad ei läheks nii segaseks, et Impeerium peaks sekkuma. Alates Vahevalitsusest olid nad olnud palju rohkemat – nad olid rühmaks, kes oli Koja jälle üles ehitanud, kui Impeerium uuesti funktsioneerima hakkas. Nüüd nad tegelesid selgelt määratletud kohustuste ja vastutustega, ja kõik, kes organisatsioonis üldse midagi tegid, andsid osa oma kasumist neile. Deemonit peeti üldiselt organisatsioonis tähtsuselt teiseks meheks. Viimane kord kohtusin kellegi nii mõjukaga pärast minu ja ühe teise Jheregi arvamuste lahknemist, ja nõukogu liige, kellega rääkisin, andis mulle teada, et ma parem lahendaks asjad ise ära, või teeb seda tema. Mul polnud sellest kohtumisest meeldivaid mälestusi. „Mida ta tahab?” küsisin. „Ta tahab sinuga kohtuda.” „Oh, neetud. Topeltneetud. Draakoni sitt. Kas aimad, miks?” „Ei. Ta valis kohtumispaiga meie territooriumil, kui see midagi väärt on.” „See pole väärt eriti palju,” ütlesin. „Millise paiga?” „Sinise Leegi restorani,” ütles Kragar. „Sinise Leegi, eh? Mida see meenutab?” „Mulle paistab meenuvat, et sa „töötasid” seal kaks korda.” „See on tõsi. See on tõesti hea paik kellegi tapmiseks. Kõrged vaheseinad, laiad vahekäigud, vilets valgustus, ja piirkonnas, kus kõigile meeldib tegeleda omaenda asjadega.”
„Selles kohas jah. Ta määras kohtumisajaks homme, kaks tundi pärast keskpäeva.”
„Pärast keskpäeva?”
Kragar paistis hämmeldunud olevat. „See on tõsi. Pärast keskpäeva. See tähendab, et enamik on söönud lõunat, kuid mitte veel õhtust. Tõenäoliselt oled seda mõistet ennegi kuulnud.”
Eirasin ta sarkasmi. „Sa ei märka peamist,” ütlesin, heites visketähe seina sisse tema kõrva juures.
„Mida siis, Vlad…”
„Kuidas tappa palgamõrvarit? Eriti sellist, kes püüab hoolikalt eirata kõiki käitumismustreid?”
„Eh? Sa korraldad temaga kohtumise, just nagu Deemon teeb.”
„Õigus. Ja kas sa üritad teda kahtlustama panna?”
„Uh, ei seda mitte.”
„Neetult õige – sa ei tee seda. See peab paistma lihtsa ärikohtumisena. Ja see tähendab, et sa teed talle lõuna välja. Ja see tähendab, et sa ei korralda kohtumist kaks tundi pärast lõunat.”
Ta vaikis mõnda aega, püüdes järgida mu pisut käänulist loogikat. „Hästi,” ütles ta viimaks, „ma nõustun, et see on pisut ebatavaline. Kuid miks?”
„Ma pole kindel. Tead mis; otsi tema kohta välja kõik, mis suudad, too need andmed siia ja püüame selle välja mõelda. See ei pruugi midagi tähendada, kuid…”
Kragar naeratas ja tõmbas oma mantlist väikese märkmiku. Ta hakkas lugema. „Deemon,” ütles ta. „Tõeline nimi teadmata. Noor, tõenäoliselt alla kaheksasaja. Keegi polnud enne Vahevalitsust temast midagi kuulnud. Ta ilmus just pärast seda, tappes isiklikult kaks või kolm vana nõukogu liiget, kes olid Dragaera linna hävingu ja katkud ja sissetungid üle elanud. Ta ehitas organisatsiooni neist, kes alles olid, ja aitas Koda jälle kasu tooma panna. Tegelikult, Vlad,” ütles ta üles vaadates, „paistab, et see oli tema mõte, lubada idalastel osta tiitleid Jheregi Kojas.”
„See on huvitav,” ütlesin. „Nii et pean teda tänama selle eest, et mu isa sai käest pillata oma neljakümne tööaasta tulemused, et kõik saaks sülitada tema kui Jheregi peale, kui varem sülitati tema peale ainult kui idalasele. Ma pean leidma mingi viisi, kuidas talle väljendada oma tänulikkust.”
„Võin märkida,” ütles Kragar, „et kui su isa poleks seda tiitlit ostnud, siis poleks sul võimalust Koja äriasjaga tegeleda.” „Võib-olla. Kuid jätka.” „Palju rohkem polegi rääkida. Ta ei jõudnud just päris tippu; oleks täpsem märkida, et ta jõudis kuhugi ja siis kuulutas, et tipp on seal, kus on tema. Nagu mäletad, olid asjad tol ajal üsna segased. Ja muidugi oli ta küllalt sitke ja hea, et paigale jääda. Nii palju kui ma tean, pole keegi ta võimu tõsiselt ohustanud sellest ajast, kui ta tippu jõudis. Tal on kombeks märgata võimalikke väljakutsujaid, kui nad on veel nõrgad, ja neist vabaneda. Tegelikult – kas mäletad seda tegelast, Leonyarit, kelle eelmisel aastal kõrvaldasime?” Noogutasin. „Noh, arvan, et see tellimus võis vahendajate kaudu tulla Deemonilt. Me muidugi ei saa seda kindlalt teada, kuid nagu ma ütlesin: talle meeldib võimalikest probleemidest varakult vabaneda.” „Jah. Kas arvad, et ta võib näha minus võimalikku probleemi?” Kragar mõtles selle üle. „Arvan, et võib, kuid ma päriselt ei mõista, miks. Sa oled probleemidest hoidunud, ja nagu ma varem ütlesin, sa pole tõesti eriti kiiresti edasi liikunud, alates paarist esimesest aastast. Ainus kord, kui probleem tekkis, oli äris Larisega eelmisel aastal, ja igaüks teab, et ta sundis sind seda tegema.” „Loodan seda. Kas Deemon teeb „tööd”?” Kragar kehitas õlgu. „Me ei saa seda kindlalt öelda, kuid paistab, et teeb. Me teame, et ta tegi seda kunagi. Nagu ma ütlesin, tegeles ta alguses nende kahe nõukoguliikmega isiklikult.” „Suurepärane. Nii et lisaks sellele, mida ta seal korraldada kavatseb, võib ta ka lihtsalt ise töö ära teha.” „Arvan küll.” „Kuid ma siiski ei suuda mõista – vaata, Kragar, kellegi Deemoni-sarnasega ei juhtu sellised asjad juhuslikult, kas pole?” „Mis asjad…?” „Nagu minuga kohtumise korraldamine viisil, mis võiks mul kahtlusi tekitada.” „Ei, ma ei usu, et ta… Mis lahti on?” Arvan, et ta tabas mu näoilme, mis pidi olema lihtsalt erakordne. Raputasin pead. „See ta ongi, loomulikult.”
„Mis,” küsis ta, „on mis?”
„Kragar, korralda mulle kolm ihukaitsjat, eks?”
„Ihukaitsjat? Kuid…”
„Tee neist kelneriabilised või midagi niisugust. Sellega pole probleemi; see paik on poolenisti minu oma. Mida, võiksin lisada, Deemon kindlasti teab.”
„Kas sa ei arva, et ta saab sellest aru?”
„Muidugi saab aru. Selles ongi asja mõte. Ta teab, et ma olen närviline, sest ta korraldas meelega tavapäratu kohtumise, et muuta mind kahtlustavaks, nii et mul on vabandus endale kaitse valmis seada. Ta rikub tavasid, et ütelda: „Lase käia ja tee, mida tegema pead, et end turvaliselt tunda, ma pole solvunud.””
Raputasin jälle pead. See hakkas ringi käima. „Loodan, et ma ei pea kunagi selle põrgulisega vastamisi minema. Ta on kuratlik.”
„Sina oled kuratlik, boss,” ütles Kragar. „Ma vahel arvan, et tunned dragaeralasi paremini kui dragaeralased ise.”
„Ma tunnengi,” ütlesin kindlalt. „Sest ma pole üks neist.”
Ta noogutas. „Hästi, kolm ihukaitsjat. Meie oma töötajad või vabakutselised?”
„Võta üks meie omadest ja palka ülejäänud kaks. Pole vaja talle seda nina alla hõõruda, juhuks, kui ta meie töötajaid tunneb.”
Конец