lile
1
Anne
Kujutage ette, et kõik meie hingehaavad on kõigile näha. Kujutage ette, et neid on näha nagu salakaupa lennujaama skanneris. Mis tunne see võiks olla, käia mööda linna ringi, kõik vaatamiseks väljas – kõik solvumised ja reetmised ja alavääristavad kogemused, kõik purunenud unistused ja murtud südamed? Mis tunne see võiks olla, näha inimesi, kelleks elu meid voolinud on? Inimesi, kes me oleme oma naha all.
Just sellest ma mõtlesin, kui sind praegu uudistes nägin. Tundsin su kohe ära. „Nii tavaline inimene,” öeldi seal. „Uskumatu, et temasugune millekski nii kohutavaks võimeline on.”
Ma ei saanud kohe aru, mida ta mõtleb, kui sel pärastlõunal Barbara Campbellilt sõnumi sain, et ma teleka uudiste peale lülitaksin. Neis oli kõik täiesti tavaline – vabariiklaste juhi valimine, kütuse hind, Süüria, Venemaa. Ei midagi, mis oleks mulle eriliselt korda läinud. Küsisin endalt, kas Barbara hakkab äkki seniilseks muutuma. Ta jäi juba tükk aega tagasi pensionile, nii et see on võimalik. Siis aga mõistsin, et kuna ta elab Inglismaal, mõtles ta loomulikult Suurbritannia uudiseid. Ma ei teadnud, mida ma nende nägemiseks tegema pean. Olin sunnitud Shannonile helistama ja ta hüppas teel töölt koju minu poolt läbi. Tal võttis täpselt viis minutit aega, et ühendada sülearvuti juhtme abil teleriga, kust ma siis otse BBC-d vaadata sain.
Ootasin, kuni Shannon ära läheb, enne kui uudised mängima panin. Ta kallistas mind enne teele asumist pikalt, nagu tal ikka kombeks oli, ja tundsin taas lõputut tänu. Nii paljud tütred kasvavad sellisest lähedusest välja, nagu ka mina, kui mõistsin, et see emale iseloomulik lõhn on eelmise päeva väljahigistatud alkohol. Vanemad valmistavad alati oma lastele pettumuse, see on nende ülesanne. Aga Shannon ei ole mulle kunagi sellepärast pahane olnud.
Barbara sõnumit lugedes aimasin, et uudised pole head. Aga kui nägin fotosid, kui kuulsin, mida sa olid teinud… tahtsin nii väga valada endale suure klaasitäie veini ja selle ühe lonksuga ära juua, nagu oleks see midagi väikest ja kanget, mida pauguga vastu baariletti lüüakse, kuid hoidsin end tagasi. Selle asemel hingasin sügavalt sisse ja püüdsin hinge kinni hoides seitsmeni lugeda, sellal kui kohtumaja ees seisev sinises vihmamantlis naine ekraanil sinu juhtumiga seotud fakte loendas.
„Eelistung,” ütles naise peenikeste huultega suu. „Nimi ja aadress kindlaks tehtud.” Ja: „Kohtunik määras istungiaja.” Seejärel liikus pilt edasi laiale puudega ääristatud Londoni tänavale, kus üks teine naine asetas parajasti järjekordset kimpu võimsale lillekuhilale hoolitsetud George’i-stiilis linnamaja suurte läikivate mustade väravate ees. „Kuritegu, mis vapustas tervet linna,” kõlas reporteri hääl. „Süüdistatav töötas koos ohvriga.” Ja: „Eriti julm tapmine.” Seejärel ilmus ekraanile taas kaasaegne kontorihoone Londoni Citys. Peasissekäigu ees kõnniteel seisev noor mees raputas uskumatult pead. „Nii tavaline inimene,” korrutas ta.
Aga mina tean. Mina tean tõde. Ja tavalist pole seal midagi.
2
Paula
„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda.”
Paula teadis, et ühe ja sama korrutamine ei aita Gilli, kuid see lause oli talle otsekui kurku kinni jäänud. Iga kord, kui ta suu lahti tegi, siis seal see jälle oli.
„Mina sinu asemel ei laseks endaga nii käituda, Gill. Otsi mingi vinge advokaat. Kaeba nad täiega kohtusse.”
Tüüpiline Ewan. Arvas alati, et kõige suhtes annab midagi ette võtta. Aga ta oli noor. Polnud veel omal nahal tunda saanud, kuidas mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad sinuga ja sa ei saa mitte kuraditki ette võtta.
„Ma juba rääkisin tööinspektsiooni juristiga, personalijuht oli ka seal,” ütles Gill vapralt naeratades, kuid naise suured pruunid silmad olid nutmata pisaraist kalkvel. „Jah, võiksin nad küll kohtusse kaevata, aga tuleb välja, et kompensatsioon, mida nad mulle lisaks sellele, mis nad mulle seaduse järgi peavad maksma, on suurem kui summa, mille neid ebaseadusliku töölt vabastamise eest kohtusse kaevates saaksin – seda juhul, kui võidan –, nii et see pole vaeva väärt.”
„Aga see on nii ebaaus,” ütles Chloe, kelle ees laual peaaegu tühja veiniklaasi kõrval lebas juba kolm kägardatud pabertaskurätikut.
„Me oleme nii hea meeskond, meie kõik. Miks nad meid küll lahku löövad?”
„Meie töö ei vastavat ootustele, Chloe,” lausus Gill, hääles reetlik värin. „Ja neil on vaja patuoinast. Kelleks olen mina.”
Paula meelest ei olnud see päris aus. Muidugi oli tal kahju, et Gill pidi lahkuma. Nad olid kaheksa aastat koos töötanud. Nad olid sõbrad. Aga ausalt öeldes oli Gill viimased paar aastat tööd väga lõdvalt võtnud. Ja tootlikkus ning kasumlikkus olid selle tagajärjel kahtlemata kannatanud. Seega oli tema arvates pisut liig ennast ohvritalleks nimetada.
Otse tema vastas üle laua istus Amira, kes oli alla kulistanud kaks džinni toonikuga sama ajaga, mis Paulal oli kulunud oma sidrunijoogist vaid kolmandiku limpsimiseks, ning kes toetus nüüd vandeseltslaslikult ettepoole, paksud tumedad juuksed pisikeses õllelombis tolknemas.
„Mark Hamilton patsutas sulle kindlasti kohe pärast kingaandmist õlale ja palus, et sa „pikka viha ei peaks”,” lausus ta Gillile. „Kas pole?”
Gilli nägu tõmbus sõna „kingasaamine” peale korraks krimpsu ja Paula tundis talle kaasa. Amira võis vahel nii tundetu olla.
„Jah. Midagi sellist vist ütles jah,” pomises Gill. „Aga ma olin šokis, nii et pool tema öeldust läks lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”
„Aga kui me kõik keelduksime tagasi tööle minemast,” hüüdis Chloe, põsed tõsimeelsusest ja Pinot Grigiost õhetamas. „Nad ei saa ju meile kõigile kinga anda, ega ju?”
„Arvatavasti ongi nad meile kõigile juba kinga andnud. Lihtsalt sellepärast, et me oleme praegu siin, mitte kuulekalt laudade taga nagu tublid väiksed töölised,” vastas Amira.
Paula tõmbus pingule. Ta oli Gilli poolt ning teda ei pidanud veenma pubisse kaasa minema, kui Gill sel hommikul kohutava uudise sai. Aga Paula ei saanud oma tööga riskida. Mitte nüüd, kui tema oli ainus, kes peres midagi teenis. Higi torkis selgroogu ja ta sirutas salamahti käe, et pluus selja küljest lahti tõmmata. Siin oli nii palav. Või kas oli? Paula hormoonid olid igasuguse kontrolli alt väljunud, nii et ta ei suutnud enam oma kehatemperatuuri reguleerida ning võis vaid mõne sekundi vältel tunda kordamööda külma ja kõrvetavkuuma ja siis taas jääkülma. Mõnikord oli tal nii palav, et talle tundus, nagu keeks veri tema veenides.
„Vabandust, et ootama pidite. Nolk on jälle leti taha lastud. Koolist on vist vaba päev.” Charlie pani baarist toodud joogid käest ja libistas end tagasi oma kohale. Siis sirutas ta käed üle laua ning asetas oma üllatavalt peened sõrmed ümber Gilli käsivarre.
„Ära lase neil kaabakail end heidutada,” ütles ta leebelt. „On küllalt ettevõtteid, kes su hea meelega endale napsavad. Me kõik kirjutame sulle suurepärase soovituse.”
Gill noogutas ja naeratas kangelt, niimoodi poole suuga, nagu naeratatakse siis, kui nuttu tagasi hoitakse.
Charlie kommentaarile järgnenud vaikuse katkestas Sarah, kui, mobiiltelefon käes, hingetuna lauda saabus.
„Vabandust. Vabandust. Lapsehoolduskriis. Nüüd on kõik korras.”
Charlie võttis Sarah’ toolilt oma jaki, et naine saaks istuda. Paula oli alati kadestanud nende kahe omavahelist lähedust: kuidas nad pärast tööd koos joomas käisid ja laekusid järgmisel hommikul tööle pohmellis peade ja häguste mälestustega külastatud pubidest, suvalistest võõrastest, joodud kokteilidest. Kuid pärast Sarah’ poegade sündi jäid sellised väljaskäimised minevikku. Pärast lastesaamist ei ole miski enam endine, ega ju?
Sarah’ punaste juuste otsad olid niisked ja krussis. Väljas ilmselt sadas. Tundus nii. Paula vaatas laua ümber istuvaid inimesi – Sarah, Charlie, Chloe, Ewan, Amira, Gill, tema. Ta juba leinas seda tugevat töörühma, mille nad olid kõik koos moodustanud. Võib-olla ei olnud Gill kõige dünaamilisem juht, ent üldiselt olid nad kõik koos väga rõõmsalt hakkama saanud. Ei mingeid tülisid. Minimaalselt kontoripoliitikat. Unistuste meeskond.
Amira telefon piiksus valjult, kummaliselt kriisates, nii et kõik võpatasid.