Dan Oppenheimeri, ei levinud ühtki taolist kuulujuttu. Mees oli minuga samal ametiastmel, kuid palju ambitsioonikam ja avaldanud hinnatud töid mitmes rahvusvahelises ajakirjas. Fakt, et tõenäoliselt pärinesid kuulujutud minust ja Kowalskyst Danilt endalt, ei muutnud neid kuidagi vähem haavavaks.
Professor Kowalsky ootas mind fuajees. Ütlen „fuajee”, nagu olnuks see mõni peen paik, aga mitte miski polnud tol ajal peen. Mõned määrdunudpruunid vaipkatteruudud, üks suur laevalgusti. Ja Ed Kowalsky, kes seisis seal, käes kirjutusalus, kõik hambad nähtaval. Ta püüdis jätta muljet, et see on tema jaoks igapäevane, kuid teda reetsid käed, mis pidevalt juukseid kohendama tõusid. Ta oli nende juuste üle uhke.
„Doktor Cater,” ütles ta. Ja siis: „Anne.” Ta hoidis mu kätt enda pihkude vahel, nagu pressiks mõnd lille.
„Professor Kowalsky…”
„Palun öelge Ed.”
„Ed. Tahtsin lihtsalt öelda, kui tänulik ma selle võimaluse eest olen. Nii tähtis juhtum, kindlasti oli palju neid, kes palusid võimalust teiega koostööd teha.”
„Issand, jaa.”
Nii ta rääkiski.
„Aga teate, Anne, teil on sobilik teaduslik taust ja, mis veelgi tähtsam, teil on praktiline kogemus väärkoheldud väikelastega töötamisel. Muidugi oli kandidaatide seas kõrgema kvalifikatsiooniga inimesi, kes oleks mul käe otsast hammustanud, et juhtumi juurde pääseda, kuid ma pean olema kindel, et esikohal oleks laps ja see, mis tema jaoks parim on, mitte professionaalide egod. Ma ei taha kõndida järgmisel aastal raamatupoodi ja näha seal sellel juhtumil põhinevat raamatut, mille autori eesmärk oli miski muu kui patsiendi aitamine.”
Teisisõnu, ta valis minu, sest ma ei hakkaks tema juhtumist kasu lõikama. Olin liiga noor, et teda ohustada. Aga mul polnud selle vastu midagi. Olin tunnustusest meelitatud. Ning jah, mind erutas ka võimalus töötada ühe äärmiselt traumeeritud lapsega ning aidata talle tehtud kahju pisut leevendada.
La Luzi linnaülikooli kliinikumi psühhiaatriaosakonna koridor oli steriilne paik. Hiljem värviti see pehmet magnooliatooni ja seintele riputati raamitud kunstiteosed. Meilt küsiti enne graafiliste lehtede ülespanekut, kas need on ikka piisavalt „vähestimuleerivad”. Tegime selle üle hiljem veel pikalt nalja. „Kena jakk,” ütlesime, „aga oled sa kindel, et see on ikka piisavalt vähestimuleeriv?”
Mõnikord, kui mõtlen sellele, et olen pärast kõiki neid aastaid ikka veel siin, ei saa ma hingata. Hoian laua ülemises sahtlis paanikahoogude tarbeks paberkotti, mille sisse hingata.
Tuba 238 oli kõikidest nõustamistubadest kõige lapsesõbralikum. Seal olid hallid pehmed toolid, kirjutuslaua asemel madal diivanilaud, ning arhiivikapp täis spetsiaalselt valitud mänguasju. Diivanilaual lebas kuhi lasteraamatuid. „Seesami tänava” kogumik oli kõige peal, pappkaaned äärtest veidi kulunud. Tagaseinas oli veel üks riiul hulga raamatutega ning ruumi kõige kaugemasse nurka oli taktitundeliselt paigutatud lindistamiseks mõeldud makk.
„Nagu teate, on meie roll pigem hinnata kui ravida,” lausus Ed Kowalsky. Ta seisis akna juures, mille ribakardinad jaotasid teisel pool tänavat asuva betoonist ja klaasist kohtumaja ühtlasteks hallideks horisontaalseteks joonteks. Ma nägin, et Ed oli istumiseks liiga närvis. Ta käed askeldasid jälle juuste kallal. Soputa, patsuta, kammi. Soputa, patsuta, kammi.
„Seda silmas pidades teen ettepaneku sessioonide ajal märkmete tegemisest loobuda. Loomulikult lindistame kohtumised ja pärast, kui Laurie on lahkunud, arutame asja ja teeme korralikud kokkuvõtted.”
Uudistes nimetati tüdrukut alaealiseks või Laps L-iks. Tema vend David, kelle psühhiaatrilist hinnangut viisid läbi Ed ja Dan Oppenheimer, oli Laps D. Tüdruku nime kuuldes käis minust judin läbi. Vist esimest korda mõtlesin temast kui lapsest ja mitte juhtumist. Arusaamine, et keegi oli päriselt kogenud ja näinud seda, mida tema, pitsitas valusalt mu rinnakorvi. Mida võis see küll inimesega teha?
Korraga tundsin, et kogu asi käib mulle kaugelt üle jõu.
Kostis koputus.
„Sisse!” hüüdis Ed Kowalsky ja nägin, kuidas ta näole naeratuse manab.
Esimesena astus uksest sisse jässakas keskealine naine, laia kuunäo ja hoolikalt kõrvade taha sätitud pruunide juustega. Tal oli seljas kergesti kortsuvast linasest materjalist lohvakas kreemikarva pluus ja sääremarjadeni ulatuv pruun seelik, mis hõõrus vastu tema läikivaid nahavärvi sukkpükse ja tekitas jalgade ümber staatilise välja. Naise õlal rippus suur riidest kott ja tema vasakut kätt nööris randmest peenike nahast kellarihm, mis kahvatut ihu kokku pressis. Sellesama käe trullakad sõrmed olid mähitud ümber lapsekäe.
„Tervitus kõigile! Mina olen Debra Albright lastekaitsest. Ja see siin on Laurie.”
Te kindlasti arvate, et ütlen seda tagantjärele tarkusest, aga ma vannun, et nii kui see väike olend sotsiaaltöötaja kannul tuppa astus, langes temperatuur seal umbes kümne kraadi jagu. Külm torkis mu kukalt, kuigi väljas oli mahe varasügisene päev.
„Tere, Laurie!” Ed kükitas põlvede raginal ning sirutas välja käe.
Väike tüdruk naeratas häbelikult ja tundus, nagu oleks tema naha all valgus sisse lülitatud. Sotsiaaltöötajast lahti laskmata sirutas ta käe ja surus professor Kowalsky kätt. Too heitis mulle silmanurgast kerge pilgu, nii põgusa, et kui ma oleksin silmi pilgutanud, poleks ma seda tähele pannud, ja ma teadsin täpselt, mida see tähendas. Hoolimata kõigest, mis oli tüdrukuga juhtunud, kõigest hirmsast, mida ta näinud oli, ei peljanud Laurie inimkontakti.
See oli lootustandev märk.
Arvestades kõike, mis sellele järgnes, mõistan nüüd, kui väga me niisuguseid märke otsisime ja kui haavatavaks see meid tegi.
Ja kui ohtlikeks.
4
Amira
Paula näis kabinetist väljudes veidi pabinas olevat. Amira langetas kiiresti pea ja vahtis kulmu kortsutades arvutiekraani, et jääks mulje, nagu oleks ta sügavalt keskendunud, mitte terve aja tegevjuhi kabineti klaasist seinte vahtimise ja huultelt lugemisega tegelenud.
„Tere kõigile! Kas saaksin korraks teie tähelepanu?”
Paula seisis kohmakalt keset avatud kontori perifeeriat ja püüdis ennast kuuldavaks teha. Ta tõstis pooleldi käe, aga lasi sellel kohe jälle langeda, põsed leekivpunased, kuid Amira jõudis siiski märgata tumedaid laike oma kolleegi kahvatusinise T-särgi kaenlaalustes. Vaesel Paula eluke polnud viimasel ajal olnud kerge. Kuigi ta seda kunagi ei tunnistaks.
„Kas võiksite kõik korraks palun kokku tulla? Rachel tahaks paar sõna öelda.”
„Jah, nagu näiteks „siin on su lõpparve”,” pomises Charlie vaikselt.
Amira süda jättis löögi vahele. Nad olid kõik pubist tagasi tulles tööst ilmajäämise üle võllanalju visanud, kuid tegelikult tundis Amira koondamise ees kabuhirmu. Kahesaja kahekümne viie tuhande naela suurust hirmu. Just nii suur oli hüpoteek, mille kahasse võtmise ta oli põhimõtteliselt Tomile peale sundinud, et lõpuks ometi kolida oma koju. Amira palgata ei saaks nad seda endale enam lubada. Ja arvestades olukorda värbamismaailmas, polnud tal ka väga suurt võimalust otsejoonelt uut tööd leida. Nad said Tomiga viimasel ajal niigi halvasti läbi, osalt kolimisest tingitud rahalise kitsikuse tõttu, osalt murest Amira alaliselt õnnetu ema pärast, kes endiselt ei mõistnud, miks nad ei taha enam temaga koos elada. Amira teadis, et töö kaotamine oleks viimane tilk karikasse.
Gilli kabineti uks avanes – Amira nimetas seda mõttes endiselt Gilli kabinetiks – ja Rachel Masters astus välja. Ei saanud salata, et ta nägi tõepoolest hea välja oma üle õlgade ulatuvate siledate mustade juuste, Toblerone’i šokolaadi moodi teravate põsesarnade, kitsasse seelikusse peidetud austriroosa siidsärgi ja jõusaalis vormi aetud säärtega, jalas nahavärvi kontsakingad, mis olid nii kõrged, et panid mõtlema, kui lühike ta küll ilma nendeta olla võis. Tema jumes oli värskust ja sära, nagu oleks ta just õuest tuppa astunud, ja see saavutatakse vaid kalli kosmeetika