end teelt eest lükata. Olen vana, kuid me elame ajal, kui salaja pilgatud ja põlatud vanadus on seadusega kaitstud. Avaldan ikka veel aeg-ajalt artikleid, annan endiselt loenguid, isegi kui tagumine rida vahel halva kuuldavuse üle kurdab. Ma ei lähe, sest mul pole kuhugi minna. Nüüd, kui Shannon on kodust läinud ja me Johnnyga ammu lahutatud oleme, on töö ainus, mis mul on.
Aga see noor naine, keda professor Ed Kowalsky kõik need aastad tagasi seal umbses toas Lauriele tutvustas, oli sootuks keegi teine. Mitte nii küüniline, keegi, kes püüdis endast alati parimat anda.
„Mul on nii hea meel sinuga tutvuda, Laurie.” Kummardusin, et olla tema silmade kõrgusel. Püüdsin mitte mõelda sellest, mida need silmad olid näinud.
Milline see esimene sessioon siis oli? Õigemini huvitab teid vist pigem see, kui katki ta oli?
Tegelikult tundus ta olevat täiesti normaalne 4-aastane tüdruk. Kord jutukas, siis kinnine, häbelik, siis järsku elurõõmust pulbitsev.
Olime kokku leppinud, et ei küsi temalt sellel esimesel sessioonil suunavaid küsimusi, vaid lihtsalt jälgime teda ja laseme tal endal kõike juhtida, aga lõpuks hakkas ta ise sellest rääkima. Ed küsis, mis mänge talle kõige rohkem mängida meeldib, ja tüdruk naeratas, ning tõstis käed suu juurde, väikesed rusikad erutusest pingul.
„Oo, peitust.” Ta tegi väikese elevil hüppe.
„Ja kuhu sulle kõige rohkem ennast peita meeldib?”
„Kööki laua alla või magamistoa riidekappi. Keldrisse ei tohi peita. Sinna ei tohi peita.” Laurie raputas tugevasti pead.
Ed ei vaadanud mulle otsa, aga tundsin, kuidas pinge vallutas ruumi nagu külm tõmbetuul. Sotsiaaltöötaja Debra pani oma täidlased käed endale ümber.
„Miks keldrisse ei tohi, Laurie? Mis seal on?”
Tajusin seda pingutust, mis Edil teha tuli, et oma hääl ühtlase ja kindlana hoida.
Laurie, kes enne seisis näoga tema poole, keeras järsku ringi ja ma ehmusin, kui ta silmad minule pidama jäid.
„See,” ütles ta. „See on seal.”
Pärast seda ei tahtnud ta enam eriti rääkida.
„Ta on väsinud,” ütles Debra ja tõstis riidest koti tagasi oma turskele õlale.
Pean piinlikkusega tunnistama, et kui tüdruk toast lahkus, käis mul kergendusest pea ringi.
7
Paula
Tähed liikusid mööda lehekülge nagu pisikesed mustad sipelgad. Paula hõõrus silmi. See oli alati nii, kui ta oli väsinud. Eilne öö oli järjestikku kolmas, mil ta polnud peaaegu üldse maganud. Kuumahoogude tõttu, mis teda varastel hommikutundidel higisena üles ajasid, polnud ta niikuinii juba kuid korralikult magada saanud, ent Rachel Mastersi saabumisega oli asi veelgi hullemaks muutunud. Paula läks küll varakult voodisse, kuid veetis tunde ärkvel olles ja töö pärast muretsedes. Kuumahood, kui need jälle tulid, olid halastamatud – pidevad tulised jutid, mis tõstsid pulsi lakke. Ta heitis teki kõrvale ja lebas linal, nagu sulaks päikese käes. Läbi paberõhukese seina oli kuulda Iani mootorrattamürinaga võrreldavat norskamist ja naine leidis end taas mõistatamas, kuidas on võimalik olla mehest lahutatud, kuid endiselt tema pärast ööde kaupa ärkvel lebada.
Nüüd, oma laua ääres, püüdis ta taas väljatrükitud lehele keskenduda. Tegemist oli arvega, mille üks toitlustusfirma oli vaidlustanud. Nad olid selle firma korraldatud üritustele agentuuri kaudu seitseteist teenindajat palganud, kuid kliendi sõnul saadeti kolm neist varem koju, sest nad osutusid sobimatuks. Vahel seda ikka juhtus. Värvatud olid tavaliselt noored, kes tahtsid vaheaasta või ülikooliõpingute jaoks raha teenida. Nad polnud südamega asja juures.
Laual vibreeris telefon ja selle ekraanile ilmus sõnum.
Sai ja apelsinimahl otsas. läksin poodi. oled 3.50 võlgu.
Paula heitis pilgu kellale oma arvutiekraanil. 12.50. Vähemalt näeb Cam täna päevavalgust. Parem kui eile. Talle meenus, kui naiivne ta oli kunagi olnud, arvates, et poja pärast muretsemise päevad lõpevad ülikooliga. Keegi ei hoiatanud teda, et poiss tuleb pärast lõpetamist koju tagasi. Aga vähemalt oli ta saanud mingigi iseseisva elu kogemuse, mitte nagu Amy, kes keeras riigieksamid nässu ja keda 9000-naelane õppemaks oleks niikuinii heidutanud. „Ma läheks parema meelega kohe tööle,” oli ta öelnud. Paula nägi, et tüdruk oli kujutlenud oma tööks midagi glamuurset, midagi reklaami või avalike suhete vallas. Selle asemel töötas ta aga kuus päeva nädalas kohalikus pubis.
„Paula, on sul hetk aega?”
Tema sisemus tõmbus kokku. Nii juhtus iga kord, kui Rachel tema poole pöördus, see oli Paula keha automaatne reaktsioon. Ta läks uue ülemuse kannul tema kabinetti ja mõistis järsku, kui mittemidagiütlev on tema pikk kaeravärvi tuunika. See oli nagu postikott Racheli keha järgiva meresinise-oranžikirju kleidi kõrval, mis selja taga kuklani lukuga kinni käis, rõhutades nii tema ilusat taguotsa ja peenikest pihta.
„Istu.”
Nagu oleks ta koer. Aga loomulikult istus ta Racheli vastu toolile, millele naine kergelt peaga osutanud oli. Auh-auh.
„Olen siin olukorraga tutvunud ja ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Gill üldse nii kaua oma kohal püsis. Kõik on täielik tohuvabohu. Uutele klientidele saadetud reklaampakkumused, millega pole edasi tegeletud, korduvalt reeglite vastu eksinud töötajad, keda pole siiani lahti lastud. Kuidas sa küll lubasid asjadel nii kaugele minna, Paula?”
Ta polnud ju teinud muud, kui oma laua taga istunud ja Gilli käske täitnud, esimese löögi enda peale võtnud, et Gill ei peaks tegelema kõigi nende sadade küsimuste ja kaebustega, mis iga päev üles kerkisid… ja nüüd oli see tema süü?
„Mina olin asetäitja.” Niipea kui ta oli seda öelnud, tabas teda süütunne. Gill oli ta sõber. Paula peaks teda kaitsma, mitte laskma Rachel Mastersil teda seljataga mustata. See naine oli siin töötanud kaks ja pool päeva ning arvas juba, et võib kritiseerida inimest, kes oli oma tööd teinud kaheksa aastat?
„Kas sa vähemalt proovisid midagi muuta? Või oled üks neist, kes pikemalt mõtlemata lihtsalt teeb, mida ülemus käsib?”
Paulal tuli klomp kurku. Aga ta oli 55-aastane. Tema töötas värbamisvaldkonnas juba siis, kui Rachel Masters alles koolis käis. Mitu korda oli Gill talle aastate jooksul öelnud, kui väga tal Paula-suguse võimeka abilisega vedanud oli? Ta peaks ju suutma lihtsalt rahulikult selgitada, et nad kõik olid andnud endast parima väga rasketes tingimustes, eriti viimastel kuudel. Ent kui Gillist pidi patuoinas tehtama, siis viimane, mida Paula soovis, oli koos temaga maetud saada.
„Ma ei olnud alati Gilliga nõus. Tegelikult ma isegi proovisin teda paaril korral innustada mõnd muutust sisse viima, aga… noh… lõpuks oli temal ikkagi viimane sõna.”
See oli mõnes mõttes tõsi. Aastate jooksul olid Paulal tekkinud mõned mõtted, kuidas osakonna juhtimist parandada, ja Gill ei olnud neid alati arvesse võtnud.
„Kui aeg käes, tahaksin väga neid ideid kuulda,” ütles Rachel. „Ma tahaksin ka, et hakkaksid koostama nimekirja – konfidentsiaalselt, loomulikult – töötajatest, kes sinu meelest on tublid, ja neist, kellest tuleks vabaneda.”
„Vabaneda?”
„Just. Kindlasti on sul selleks mõned kandidaadid. Nüüd palun saada Ewan Johnson minu juurde.”
Paula tõusis, ütlemata sõnad keelel rasked kui kivid. Ta oleks pidanud Gilli kaitseks välja astuma, ta oleks pidanud keelduma töökaaslaste peale kaebamast. Rachelile tuli selgeks teha, et siin tema „jaga ja valitse” juhtimisstiil ei tööta.
„Kohe kutsun.”
8
Ewan
Ewan neelatas raskelt. Polnud tema moodi pabistada, kuid ta ei mäletanud ka, millal viimati tekitas üks naine temas sellist reaktsiooni nagu Rachel Masters. Viimased kolm päeva oli ta naist kui soovimatut koera