rangem kui ükski teine juht ega olnud nõus väiksemagi mööndusega. Nii et kunagi ei võinud teada.
Sarah lükkas lahti klaasukse vastuvõtukorrusele, kus kitsa lamineeritud plastist potililli täis laua taga istus juuksepikendustega administraator, kelle nime ta polnud kunagi suutnud meelde jätta. Naise elektrisiniseks värvitud küüned olid liiga pikad, nii et tal läks terve igavik, et sõrmeotstega telefoniklahve tabada.
„Hommikust,” ütles Sarah, kui temast mööda kiirustas ja plastist isikutunnistuse paela üle pea tõmbas. Ta tundis end ebameeldivalt hingetuna, nagu kratsitaks ta kopse kergelt jääkaabitsaga.
Administraator tõstis pilgu, kuid ei vastanud.
Viiendal korrusel tõttas Sarah liftist välja, avatud kontori topeltustest sisse. Kuna tema laud asus ruumi kaugemas otsas, pidi ta selleni jõudmiseks mööduma Rachel Mastersi klaaskuubikust. Sarah vaatas sinnapoole ja nägi Racheli tumedat pead laua kohale kummardumas. Kui ta jaki uksel ära võtaks ja seda ülemuse pilgu eest varjatult vasakus käes hoiaks, siis võiks ta jätta mulje, et tuleb lihtsalt WC-st tagasi, ega saabu viisteist minutit hiljem.
Turvaliselt oma laua taga, julges Sarah viimaks pilgu tõsta. Rachel näis ikka veel hõivatud olevat ega olnud teda märganud. Sarah hingas sügavalt sisse ja tundis, kuidas temas pesitsenud närvipundar lõpuks ometi lahti hargneb. Alles siis märkas ta kontoris valitsevat kummalist atmosfääri.
„Mis toimub?” sisistas ta Charliele.
Too heitis naisele kummalise külgpilgu, pööras küll pead Sarah’ poole, kuid tema ülejäänud keha jäi kindlalt tööasendisse.
„Me saime noomituse,” sosistas mees. „Uuelt füürerilt. Tuleb välja, et me raiskame liiga palju aega kohvijoomisele ja lobisemisele. Kui kontorisse saabume, peame kohe olema töölainel. Niimoodi.”
Ta tegi näo ees sõrmenipsu.
„Mida ta päriselt…”
Sarah’ hääl katkes, kui Racheli kabineti uks avanes ja uus ülemus otse Paula laua juurde sammus ja seal temaga midagi arutas. Sarah’ süda seiskus, sest korraga pöörasid mõlemad naised ringi ja jäid teda vaatama.
„Sarah, kas sa palun tuleksid minu kabinetti.”
„Oled plind-ris, oled plind-ris,” laulis Charlie vaikselt.
Sarah püüdis naeratada, aga ta suu kuivas, kui ta üle kontori kõndis, teadlik teiste jälitavatest pilkudest. Rachel oli öelnud, et tahab nende kõigiga eraldi rääkida – ilmselt on Sarah lihtsalt esimene. Oleks tal vaid olnud aega selle üle mõelda ja mõtteid korrastada. Ta oli tõesti tahtnud eile õhtul maha istuda ja panna kirja oma senised saavutused ning ettepanekud produktiivsuse tõstmiseks – uued ülemused ju ikka tahavad selliseid asju kuulda. Aga siis tabas Sami juuksepesu tõttu jonnihoog ja tema rahustamine võttis terve igaviku ning pärast oli vaja talle raamatust ühe peatüki asemel kaks lugeda, nii et selleks ajaks, kui Sarah allkorrusele jõudis, polnud tal energiat mitte millegi muu kui vaid klaasi veini ja telekavaatamise jaoks.
Racheli ukse taga ta kõhkles, teadmata, kas peaks koputama või mitte. Pole mõtet, otsustas ta – Rachel oli teda vaid minuti eest ise kutsunud.
„Tere!” ütles ta rõõmsal toonil, mida ka kohe kahetses. Ta tõmbas välja vaba tooli Racheli vastas, et istuda.
„Ära tooli pärast muretse, sa ei jää siia nii kauaks, et seda peaks vaja minema,” ütles Rachel Masters. Juuksed varjasid ta nägu, silmad olid naelutatud laual olevale mapile. Lõpuks tõstis ta pilgu.
„Kas sa hilined tihti, Sarah?”
Nende siniste silmade vilksatus. Nagu jääle kukkumine. Põmaki.
„Ei. Lihtsalt metroo oli täna…”
„Kuid mul on infot, et täpsusega on sul ka varem probleeme olnud.”
Sarah tundis, kuidas tulised pisarad sedamaid silmi tikkusid. Keegi oli tema peale kaevanud. Keegi kontorist. Keegi neist inimestest, keda ta oma sõbraks pidas.
„Kes seda ütles?” küsis ta.
„See pole tähtis. Tähtis on, et sa teaksid, et mis iganes kokkulepped sul Gilliga olid, mina niimoodi asju ei aja. Kõik töötajad peavad sõltumata olukorrast kell 9 tööl olema ja jääma tööle vähemalt kuni 17.30-ni. Ja kui sa mingil põhjusel peaksid saabuma hiljem kui kell 9, siis ootan ma, et sa tuleksid otse minu juurde ja selgitaksid olukorda. Kas on selge?”
Sarah noogutas, sest ei julgenud midagi öelda.
Tagasi oma laua ääres, pani ta arvuti käima ja logis end kellelegi otsa vaatamata sisse. Ta tundis, kuidas teised teda salaja piilusid, kuid hoidis pilgu ekraanil.
Juba ta tundiski, kuidas tuline ebaõiglus kõhus keeras ja põletas ning ütlemata jäänud targad sõnad ja kasutamata võiduargumendid teravalt torkisid. Kes see Rachel Masters enda arvates üldse oli? Sarah oli 37-aastane, kuid Rachel oli temaga kõnelnud nagu üleannetu lapsega. Pärast umbes pooletunnist töökonto sirvimist julges ta lõpuks otsida kotist välja oma telefoni. Seda süles peidus hoides kirjutas ta abikaasale sõnumi.
JÄIN HILJAKS JA SAIN UUE MÕRD-ÜLEMUSE KÄEST RIIELDA. TAHAKS NUTTA.
Niipea kui sõnum oli saadetud, tundis Sarah end oluliselt paremini. Ta kujutas ette, kuidas õhtul suure veiniklaasi taga Oliveriga selle üle naerab. Rachel Mastersil võis ju olla rohkem võimu, kuid tal ei olnud seda, mis oli Sarah’l – perekond, abikaasa, inimesed, kes temast sõltusid ja kellest sõltus tema.
Sellegipoolest, kui ta tund aega hiljem WC poole suundus – hirm, et teda võidaks ajaraiskajaks pidada, pidi sünnitusjärgsele põiele siiski alla vanduma –, piidles ta paratamatult oma kolleege kahtlustava pilguga. Nad olid kõik nii hästi läbi saanud. Vahel oli küll mõningast hõõrumist – ühel korral oli kellegi Marks & Spenceri smuuti külmikust kaduma läinud või oli Amira jätnud teate edastamata ja Sarah kaotas tähtsa kliendi –, kuid üldiselt olid nad muretu kamp. Aga nüüd, kui ta oma töökaaslaste laudadest möödus ja endiselt nende pilke vältis, vasardas ta peas üksainus küsimus.
Olid see sina?
6
Anne
Neid tudengeid ikka jätkub, kes võtavad ette reisi neljandale korrusele, teaduskonna õppejõudude raamitud fotodest mööda, koridori lõppu, et minu kabineti uksele koputada. Püüan sellisel puhul paista hoolitsev ja hüüan alati „Sisse!”, nii kutsuvalt, kui vähegi oskan. Vaadake, mind peetakse hoolivaks õppejõuks, keda huvitab siinsete tudengite emotsionaalne heaolu sama palju kui nende intellektuaalsed püüdlused. Nad tulevad küsima kodutööde tähtaegade või kohustusliku kirjanduse või allikmaterjalide kohta, kuid tahavad tegelikult teada, kas psühhiaatria on ikka nende jaoks õige valik või kuidas tulla toime koduigatsusega, mis on nii üle pea kasvanud, et nad ei suuda mõelda muust kui sellest, mis nägu ema hüvasti jättes oli, või baarist, kus nende vanad sõbrad reedel ilma nendeta kokku saavad, või sellest, et nad on õppetöös maha jäänud, sest hoolimatu kallim on murdnud nende südame tuhandeks tillukeseks tükiks, mida ei anna enam iial kokku panna.
Ja ma kuulan neid ja tunnen neile kaasa ja kinnitan neile, et nad ei ole üksi, ja toon neile näiteid samas olukorras olnud ja samu pisaraid valanud varasematest tudengitest, kes on hiljem suuri asju saavutanud, ja nad lahkuvad pisut tugevamatena. Mõni neist saadab mulle pärast isegi e-kirja, et öelda, kui palju abi minust oli ja kuidas minu juurde tulemine oli pöördeline hetk nende ülikoolielus. Vastan lihtsalt, et olin vaid õigel ajal õiges kohas, et see polnud midagi erilist. Aga ma tean, et kõik ei suuda seda, mida mina. Ja keegi ei paista märkavat, et see ei tule mulle loomulikult. Mitte keegi ei paista nägevat, et ma kannan seda muret oma päris riiete peal nagu laborikitlit.
Mulle meeldivad mu tudengid ja ma tunnen neile kaasa – nad mõistavad esimest korda elus, kui nende solipsism siinses anonüümsuses lahustub, et nad ei olegi maailma naba. Asi on lihtsalt selles, et empaatia ei olnud üks neist oskustest, mille ema mulle kodust kaasa andis. Pudel viina päevas teeb inimese suhteliselt enesekeskseks.
Ma olen