oli joonud või uimasteid tarbinud,” ütleb Coop.
„Nii et see võis ka õnnetus olla?”
„Polnud see mingi õnnetus. Tema randmed olid läbi lõigatud.”
Mu süda jääb korraks seisma. Panen tähele tühjusehetke, kus peaks olema pulsilöök. Sellesse vaakumisse voolab kurbus, täites mind nii kiiresti, et mul hakkab pea ringi käima.
„Ma tahan kuulda üksikasju,” ütlen ma.
„Ei sa taha,” vastab Coop. „Sellest ei muutuks midagi.”
„See on info. Ikka parem kui mitte midagi.”
Coop vahib oma kohvisse, nagu uuriks selle porikarva pinnalt oma peegelpilti. Lõpuks ütleb ta: „Mina tean niipalju: Lisa helistas öösel kell kolmveerand kaksteist hädaabinumbrile, olles ilmselt oma teos kahtlema hakanud.”
„Mida ta ütles?”
„Mitte midagi. Ta katkestas otsekohe kõne. Dispetšer tuvastas numbri ja saatis tema majja paar mundrikandjat. Uks polnud lukus ja nii läksid need kaks sisse. Siis nad ta leidsidki. Lisa oli vannis. Tema telefon oli tema juures vees. Oli tal arvatavasti käest libisenud.”
Coop vaatab aknast välja. On näha, et ta on väsinud. Ja kahtlemata mures, et mina võin ka ühel päeval midagi sarnast üritada. Aga see mõte pole mulle kordagi pähe tulnud, isegi siis mitte, kui olin jälle haiglas tagasi ja mind sondi kaudu toideti. Küünitan üle laua, sihikul Coopi käed. Ta tõmbab need eemale enne, kui jõuan neist kinni haarata.
„Millal sa sellest kuulsid?” küsin ma.
„Paar tundi tagasi. Üks tuttav Indiana politseist helistas. Me peame sidet.”
Mul pole tarvis küsida, kust Coop Indiana politseinikke tunneb. Veresauna üleelanud pole ainsad, kes tugisüsteemi vajavad.
„Ta arvas, et oleks mõttekas sind hoiatada,” jätkab Coop. „Selleks puhuks, kui juhtunu avalikuks tuleb.”
Ajakirjandus. Muidugi. Mulle meeldib kujutleda neid iginäljaste raisakotkastena, libedad soolikad nokkade vahel tilkumas.
„Ma ei kavatse nendega rääkida.”
Taas ei jää see kuulmata lapsehoidjal, kes tõstab pea, silmad vidukil. Vahin vastu, kuni ta oma iPhone’i lauale asetab ja teeb näo, nagu tegeleks tema hoolde usaldatud mudilasega.
„Sa ei peagi,” lausub Coop. „Aga sa võiksid mõelda vähemasti kaastundeavaldusele. Need kõmulehtede tüübid peavad sulle jahti nagu hagijad. Sama hästi võib neile ju kondi ette visata, enne kui nad selleks võimaluse saavad.”
„Miks ma pean midagi ütlema?”
„Sa tead, miks,” vastab Coop.
„Miks ei võiks Samantha seda teha?”
„Sest tema on endiselt vaateväljast kadunud. Kahtlen, kas tal on plaanis pärast kõiki neid aastaid peidust välja tulla.”
„Veab tal.”
„Nii et jääd ainult sina,” ütleb Coop. „Sellepärast tahtsingi tulla ja sulle neid uudiseid isiklikult rääkida. Nõndaks, ma tean, et ma ei saa sundida sind tegema midagi, mida sa teha ei taha, aga ajakirjanikega sõbralikumaid suhteid luua pole sugugi paha mõte. Nüüd, kui Lisa on surnud ja Samantha kadunud, pole neil peale sinu kedagi.”
Pistan käe kotti ja haaran oma telefoni. See on vait olnud. Mitte ühtki uut kõnet. Mitte ühtki sõnumit. Mitte midagi peale mõnekümne töömeili, mida mul polnud täna hommikul aega lugeda. Lülitan telefoni välja – ajutine abinõu. Ajakirjanikud nuhivad mu asukoha nagunii välja. Ses mõttes on Coopil õigus. Nad üritavad iga hinna eest saada kommentaari ainsalt kättesaadavalt Viimaselt Tüdrukult.
Lõppude lõpuks me oleme ju nende loodud.
Filmifriikide keeles tähendab Viimane Tüdruk õudusfilmi lõpus viimasena ellu jäänud naisterahvast. Vähemalt nii on mulle räägitud. Õudusfilme ei meeldinud mulle vaadata isegi enne Männimajakeses juhtunut, põhjuseks võltsveri, kumminoad ja tegelased, kes võtsid vastu nii rumalaid otsuseid, et mõtlesin süüdlaslikult, et on surma ära teeninud.
Aga see, mis meiega juhtus, polnud film. See oli päris elu. Meie elu. Veri polnud võlts. Noad olid terasest ja luupainajalikult teravad. Ja need, kes surid, polnud seda kindlasti ära teeninud.
Aga kuidagimoodi kisendasime meie valjemini, jooksime kiiremini, võitlesime ägedamalt. Me jäime ellu.
Ma ei tea, kus seda hüüdnime Lisa Milneri kirjeldamiseks esimest korda kasutati. Ilmselt mõnes Kesk-Lääne ajalehes. Kuskil seal kandis, kus ta elas. Mõni kohalik reporter püüdis korbimaja tapmistest kirjutades loomingulisusele rõhuda ja tulemuseks oli see hüüdnimi. Nimi levis üksnes seetõttu, et oli juhtumisi piisavalt morbiidne, et internetis käibele minna. Kõik lapsekingades ja tähelepanunäljas uudistesaidid haarasid sellest kohe kinni. Soovimata moevoolust maha jääda, järgisid nende eeskuju ka trükiväljaanded. Alguses kõmulehed, siis korralikud ajalehed ja lõpuks ka ajakirjad.
Mõne päevaga oli lugu omandanud täiesti uue ilme. Lisa Milner polnud enam lihtsalt tapatalgutest pääsenu. Temast sai õudusfilmist pärit Viimane Tüdruk.
Neli aastat hiljem juhtus sama asi Samantha Boydiga ning veel kaheksa aastat pärast seda minuga. Kuigi nende aastate jooksul leidis aset veel teisigi mitme ohvriga tapmisjuhtumeid, ei äratanud ükski neist avalikkuse tähelepanu nii palju, kui meie omad. Mingil põhjusel olime meie need õnneseened, kes jäid ellu siis, kui see kellelgi teisel ei õnnestunud. Kenad tüdrukud, üleni verega koos. Seetõttu koheldi meid kõiki nagu midagi haruldast ja eksootilist. Nagu ilusat lindu, kes lööb oma erksavärvilised tiivad lahti ainult kord kümne aasta jooksul. Või siis lille, mis lehkab roiskuva liha järele iga kord, kui õitseda otsustab.
Tähelepanu, millega mind Männimajakesele järgnenud kuude jooksul üle külvati, küündis heatahtlikust kuni veidrani. Vahel oli see segu mõlemast, nagu näiteks see kiri, mille sain ühelt lastetult abielupaarilt, kes pakkusid, et maksavad kinni mu ülikooli õppemaksu. Kirjutasin neile vastu, lükkasin nende lahke pakkumise tagasi. Rohkem ei kuulnud ma neist midagi.
Muud kirjad olid häirivamad. Ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu korda kirjutasid mulle üksildased gootipoisid või vangid, kes ütlesid, et tahavad minuga kohtingutel käia, minuga abielluda, mind oma tätoveeritud käte vahel hoida. Üks Nevada automehaanik pakkus, et aheldab mu oma keldrisse, et mind edasise halva eest kaitsta. Tema siirus oli jahmatav, ta oleks nagu tõsiselt arvanud, et ülim heategu oleks mind vangis hoida.
Ja siis oli veel kiri, milles väideti, et mulle tuleb lõpp peale teha, et minu saatus on olla maha löödud. Kirja all nime ei olnud. Polnud ka saatja aadressi. Andsin kirja Coopile. Igaks juhuks.
Hakkan end närvilisena tundma. Põhjuseks on suhkur ja Xanax, mis korraga mu organismis tuhisevad nagu mõni viimasel ajal popp uimasti. Coop tajub mu meeleolumuutust ja sõnab: „Ma tean, et seda on raske hoomata.”
Noogutan.
„Tahad siit jalga lasta?”
Noogutan veel kord.
„Lähme siis.”
Kui ma püsti tõusen, teeb lapsehoidja jälle näo, nagu asjataks mudilasega, ning keeldub minu poole vaatamast. Võib-olla tundis ta mu ära ja see tekitab temas ebamugavust. Poleks esimene kord, kui nii juhtub.
Kui temast möödun, Coopist kaks sammu tagapool, napsan ma neiu märkamata laualt tema iPhone’i.
See libiseb sügavale mu taskusse veel enne, kui uksest välja jõuan.
Coop jalutab koos minuga koduni, seades end pisut mu ette nagu salateenistuse agent. Me mõlemad otsime pilguga kõnniteelt ajakirjanikke. Ühtki pole näha.
Kui minu maja juurde jõuame, jääb Coop välisukse kohale ulatuva kastanpruuni varikatuse all seisma. Hoone on sõjaeelne, elegantne ja avar. Mu naabrite hulka kuuluvad sinakate juustega seltskonnadaamid ja teatavas eas moekad geihärrad. Olen kindel, et seda maja nähes imestab Coop iga kord, kuidas saavad küpsetusblogija ja riiklik