Viimased tüdrukud. Riley Sager

uimasteid nagunii, sama hästi võivad nad üürida talle majakese Poconoses, kus ta saab seda kõike teha suhteliselt turvalises kohas. Nelikümmend kaheksa tundi ilma ühika korrapidajate, ühikatoidu ja isikukaartideta, mida tuli iga ukse ja lifti juures lugejast läbi tõmmata.

      Aga enne, kui nad said pihta hakata, käskis Janelle neil kõigil oma mobiiltelefonid väikesesse puust karpi panna.

      „Ei mingeid kõnesid, sõnumeid ja päris kindlasti ei mingeid pilte ega videoid,” ütles ta, enne kui karbi maasturi kindalaekasse toppis.

      „Aga minu fotokas?” küsis Quincy.

      „Seda ma luban. Aga sa võid teha minust ainult ilusaid pilte.”

      „Loomulikult,” kostis Quincy.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt,” hoiatas Janelle. „Kui ma näen midagigi sel nädalavahetusel toimunust Facebookis, kustutan ma su oma sõprade nimekirjast. Nii netis kui ka päris elus.”

      Seejärel sööstsid kõik kuus tema märguande peale tubadesse, igaühel plaanis parim endale napsata. Amy ja Rodney krabasid selle, kus oli vesivoodi, mis loksus metsikult, kui nad selle peale viskusid. Betz, kel polnud oma poissi, keda kaasa võtta, valis kohusetundlikult naridega toa ja potsatas ühele alumisele koos oma sõnaraamatupaksuse „Harry Potteri ja surma vägiste” köitega. Quincy tiris Janelle’i tuppa, mille vastasseinte äärde oli lükatud kaks ühekohalist voodit, täpselt nagu nende ühikatoaski.

      „Kodu, kallis kodu,” sõnas Quincy. „Või vähemalt midagi sinnakanti.”

      „Lahe,” ütles Janelle ning see sõna kajas Quincy kõrvus õõnsalt. „Aga ma ei tea.”

      „Me võime valida mõne teise toa. Täna on sinu sünnipäev. Sina valid esimesena.”

      „Sul on õigus. Ja minu valik on” – Janelle haaras Quincyl õlgadest ning tiris ta kühmuliselt voodilt püsti – „magada üksi.”

      Ta tüüris Quincy koridori ja selle lõpus paistva toa poole. See oli majakese suurim tuba, uhkete eendakendega, millest avanes lai vaade metsale. Seinu kaunistasid mitu isetehtud kangamosaiiki meenutavat lapitekki. Ja seal, suure kaheinimesevoodi serval, istus Craig. Poiss vahtis põrandat, põrnitses maad oma Converse’i ketside vahel. Käed oli ta sülle toetanud, sõrmed kokku põiminud ja keerutas nüüd pöidlaid. Quincy sisenedes tõstis poiss pilgu. Quincy märkas tema ujedas naeratuses lootusekiirt.

      „Ma olen kindel, et siin on palju mugavam,” ütles Janelle, hääles silmapilgutus. „Lõbutsege hästi, teie kaks.”

      Ta müksas Quincyt puusaga, nügides teda toas edasi astuma. Siis oli ta läinud, pani ukse enda järel kinni ja sammus naeru kihistades mööda koridori eemale.

      „See oli tema mõte,” ütles Craig.

      „Nii ma arvasingi.”

      „Me ei pea…”

      Craig jäi vait, sundides Quincyt lauset lõpetama. Ühes toas pesitsema? Teineteisega magama, nagu Janelle oli nii jultunult nende jaoks ette näinud?

      „Pole midagi,” ütles Quincy.

      „Quinn, päriselt ka. Kui sa pole valmis.”

      Quincy istus poisi kõrvale ja asetas käe ta värisevale põlvele. Craig Anderson, tulevane korvpallitäht. Pruunide juuste ja roheliste silmadega seksikalt vibalik Craig. Kõigist ülikooli tüdrukutest oli ta just Quincy välja valinud.

      „Pole midagi,” ütles tüdruk uuesti, mõeldes seda täpselt nii tõsiselt, kui üks süütuse kaotamist kaaluv üheksateistaastane vähegi suutis. „Mul on hea meel.”

      4

      Jeff leiab mu diivanilt, kus istun, Lisa raamat süles ja silmad nuttes veedetud õhtupoolikust punased. Kui ta laseb oma portfellil maha kukkuda ja mind oma embusse haarab, toetan ma pea tema rinnale ja nuuksun veel natuke. Pärast kaht koos elatud ja enne seda veel kaht kohtingutele kulunud aastat teab ta, et ei maksa kohe küsida, mis juhtus. Ta lihtsalt laseb mul nutta.

      Alles siis, kui olen ta särgikaeluse pisaratega läbi leotanud, ütlen: „Lisa Milner tappis end ära.”

      Jeffi haare mu ümber tugevneb. „See Lisa Milner?”

      „Tema jah.”

      Rohkem polegi mul vaja talle midagi öelda. Ülejäänut mõistab ta niigi.

      „Oh, Quinn! Kullake, mul on nii kahju. Millal? Mis juhtus?”

      Istume uuesti diivanile ja ma räägin Jeffile üksikasjadest. Ta kuulab kõrgendatud huviga – tema töö kõrvalnähtus, sest ta peab kogu info endasse neelama, enne kui seda läbi sõeluma hakkab.