ütlesin ma ja osutasin maasikakarpide poole. „Kaks.“
„Oli ka aeg,“ ütles mees. Kui ta hinna kassaaparaati lõi, oli see kolm korda kõrgem kui karbil kirjas. Ma nägin, kuidas ema vaatas hinnasilti, aga pööras siis kiiresti pilgu kõrvale. Ma ei teadnud, kas ma peaksin midagi ütlema või kuidas üldse inglise keeles vale hinna üle kaevati, seepärast vaikisin ka mina. Ema maksis mehele ja minule otsa vaatamata ning me lahkusime. Jäätis maitses kohutavalt: see oli lahja ja hapu ja alles lõpuni jõudes leidsime marjad, need olid sültjad ja üheks klombiks kleepunud.
Teel poest koju ei näinud ma tänaval ühtki teist hiinlast, ainult musti ja väga vähe valgeid. Tänaval oli üsna palju rahvast, mõned emad ja töölised, aga peamiselt rühmadesse kogunenud mustad mehed, kes kõndides teistega ülbitsesid. Ma kuulsin, kuidas üks neist nimetas nende ees tänaval kõndivat noort naist „kastiks“. Minule see tüdruk küll kasti moodi ei tundunud. Ema hoidis silmad maas, vältis kõigile otsavaatamist ja tõmbas mind ühtelugu endale lähemale. Kõikjal vedeles prahti: uste juures klaasikilde, kõnniteel lennutas tuul vanu ajalehti. Värviga soditud ingliskeelsed kirjad olid loetamatud ja nägid välja kui ägeda viha ja meeletuse väljendused. Need katsid peaaegu kõike, isegi tänavale pargitud autosid. Järgmises kvartalis paistsid paar suurt tööstushoonet.
Me nägime vanemat mustanahalist meest meie kõrvalmajas asuva kasutatud mööbli poe ees istumas. Tema nägu oli pööratud päikese poole ja ta silmad olid suletud. Mehe juuksed moodustasid pea ümber hõbedase pilve. Ma silmitsesin teda mõeldes, et mitte ükski hiinlane, keda ma kodus tundsin, ei tahaks end vabatahtlikult päikese käes pruunimaks muuta, eriti kui ta oleks juba nii tume nagu too mees.
Äkitselt kargas ta meie ees toolilt püsti ja võttis sisse võitluskunstide poosi, seistes ühel jalal, käed välja sirutatud. „Hii-iah!“ hõikas ta.
Mina ja ema mõlemad karjatasime.
Tema puhkes naerma, siis hakkas inglise keeles rääkima. „Mul on need liigutused kää-pas, kas pole? Andke andeks, prouad, et ma teid’õhmatasin. Mulle väga meeldib kung fu. Minu nimi on Al.“
Ema, kes ei olnud mõistnud mehe jutust sõnagi, haaras mu jakist ja ütles mulle kiiresti hiina keeles: „See inimene on hull. Ära räägi temaga, läheme lihtsalt vaikselt kikivarvul minema.“
„Kuule, see on ju hiina keel, eks ole? Kas te saaksite mulle ka mdagi õpetada?“ küsis ta.
Ma olin end piisavalt kogunud, et talle noogutada.
„Seda et, mu poes käib üks väga paks mees. Mis ma tema kohta ütlen – ta on selline päris vaal kohe?“
„Vaal,“ ütlesin talle kantoni hiina keeles. Nüüd vaatas ema mind näoga, nagu oleksin ka mina hulluks läinud.
„Kung yu,“ vastas mees täiesti vale intonatsiooniga.
„Vaal,“ kordasin mina.
„King yu,“ sõnas mees. Ta püüdis väga. See oli endiselt segane, aga juba parem.
„See oli parem,“ ütlesin inglise keeles.
Ema hakkas itsitama. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi varem kuulnud mitte-hiinlast meie keelt rääkimas. „Olgu teie äril õnne,“ ütles ta hiina keeles.
„Ho sang yee,“ kordas mees. „Mida see tähendab?“
Ma selgitasin talle inglise keeles. „Ta soovis, et teie pood saaks palju raha.“
Mehe suu tõmbus kõige suuremaks ja valgemaks naeratuseks, mida ma olin iial näinud. „Vaat seda läheb mul küll vaja. Aitäh.“
„Pole tänu väärt,“ vastas ema inglise keeles.
Paljude Ali poe kõrvalmajade alumiste korruste poeruumid olid tühjad. Meie elukohast teisele poole teed jäi tohutu suur plats, mis oli täis prahti ja kiviprügi. Selle platsi tagumises osas oli viltuvajunud kortermaja, nagu oleks keegi unustanud selle ära lõhkuda. Ma olin näinud lapsi seal rusude ja prügi vahel ukerdamas, otsimas vanu mänguasju ja pudeleid, millega mängida. Ma teadsin, et ema ei lubaks mul ealeski nendega liituda.
Meie tänavapoolel olid avatud vaid mõned üksikud poed: ühe aknal olid juukseharjad ja viirukiküünlad ning teine oli rauapood.
Isegi prussakatõrjevahendiga oli prussakaid võimatu hävitada. Me pihustasime mürki kõigisse pragudesse ja nurkadesse, peitsime koitõrjekuulikesi kõikjale oma riiete vahele ja laotasime neid tihedas ringis ümber madratsi. Ikkagi ilmusid nende pruunid, õõtsuvate tundlatega pead nähtavale igast pisimast kui praost. Niipea kui me ühest kohast lahkusime või liiga vaikseks muutusime, liikusid nad lähemale. Meie olime kogu majas nende ainus toiduallikas.
Võimatu oli prussakatega harjuda. Muidugi olin neid ka Hongkongis näinud, aga mitte korteris. Meil oli seal olnud väike ja lihtne elamine. Nagu paljudel teistelgi Hongkongi inimestel tol ajal ei olnud ka meil luksusi nagu külmkapp, aga ema hoidis meie järelejäänud toitu laua all tihedast terasvõrgust nõus ja ta valmistas iga eine otse tänavaturult toodud värskest lihast ja köögiviljadest. Ma igatsesin meie väikest elutuba selle punase sohva ja klaveriga, mille taga ema pärast kooli lastele klaveritunde andis. Klaver oli olnud pulmakingitus isalt. Enne kui siia tulime, olime sunnitud selle maha müüma.
Nüüd õppisin ma kõike lärmakalt ja ringi trampides tegema lootuses prussakaid eemal hoida. Sageli kiirustas ema mulle appi, käes tükike tualettpaberit, valmis minu lähedusse tikkuvaid prussakaid tapma, aga ma kriiskasin, kui vaatasin alla oma džempri peale ja leidsin ühe suure tarakani oma rinnal rippumas. Ma pelgasin mõelda, mis toimus siis, kui me magasime.
Ma tean, et öö oli aeg, kui välja ilmusid hiired ja rotid. Meie esimesel ööl uues korteris olin tundnud magades midagi üle minu jooksmas ja ma omandasin kiiresti harjumuse magada sügaval teki all. Närilisi ei kartnud ma siiski niimoodi nagu prussakaid, sest hiired on vähemalt soojaverelised. Ma mõistsin, et nemad olid lihtsalt väikesed elusolendid. Ema aga kartis neid väga. Hongkongis oli ta keeldunud kassi võtmast, kuna pelgas, et see toob talle kinnipüütud saagi näol ohverdusi. See ei lugenud, et kass oleks tegelikult vähendanud elus näriliste hulka. Meie koju ei lubatud neist mitte kumbagi – ei kasse ega hiiri. Pärast seda ööd ütlesin emale, et mina peaksin magama sellel madratsi poolel, mis jääb seinast eemale, kuna mina pean sagedamini pissil käima. Ma tahtsin kaitsta teda selle eest, et tema oleks pidanud magama lähemal madratsi sellele poolele, kus hiired ja rotid tõenäoliselt aktiivsemad olid. Need olid väikesed armastusväärsused, mida me tollal teineteisele osutasime. See oli ka ainus, mis meil anda oli.
Me seadsime üles mõned hiirelõksud ja püüdsime nendega kiiresti ka mõned hiired. Ema põikas tagasi lõtvu hiirelaipu nähes ja ma soovisin meeleheitlikult, et isa oleks elus, siis ei peaks mina nendega tegelema. Ma teadsin, et oleksin pidanud surnud hiired lõksudest välja võtma ja neid korduvalt kasutama, aga ma ei suutnud seda elutult lõtva liha puudutada ja emagi ei kurtnud, kui ma võtsin kasutatud lõksude üleskorjamiseks appi söögipulgad, kuigi ma taipasin otsekohe, et see on äärmiselt ebahügieeniline tegu. Seejärel viskasin minema nii lõksud, hiired kui ka söögipulgad ning pärast seda ei pannud me enam ühtki hiirelõksu välja. Nii see siis oli: ema ja mina – kaks pepsi budisti selles põrgulikus korteris.
Me panime madratsi peatsisse Hiina almanahhi „Tong Shu“. Selles raamatus on palju phu-sid – iidsete õpetlaste kirjutatud väesõnu, mis suutsid valge luu deemoni mäe alla vangi panna või ajada eemale metsiku rebase vaime. Lootsime selle peale, et Brooklynis hoiavad need sõnad eemale kõikvõimalikke vargaid. Ma magasin selles korteris halvasti ja mind ehmatasid korduvalt ärkvele autod, mis kolinal tänavaaukudest läbi sõitsid. Ema sosistas rahustavalt: „Kõik on hästi.“ Siis masseeris ta mu kõrvu, et tuua minu magamishing tagasi mu kehasse, ja silitas vasaku käega kolm korda mu otsaesist, et kurje vaime eemale peletada.
Viimaks ei saanud mu käed enam tolmuseks, kui ma seinu puudutasin. Kui me teadsime, et korter on nii puhas, kui see üldse olla saab, seadsime kööki üles viis altarit: maajumalale, esivanematele, taevalaotusele, köögijumalale ja Kuan Yinile. Kuan Yin on kaastundejumalanna, kes hoolib meist