klass läks lõuna ajal kooli kohvikusse sööma. Ma ei olnud kunagi näinud niimoodi käituvaid lapsi nagu need ameeriklased. Mulle tundus, et nad ripuvad laetalade küljes ja kriiskavad. Sööklaprouad liikusid laua juurest laua juurde, karjudes juhtnööre, mida keegi ei kuulanud. Mina olin tulnud teiste järel ja lükkasin kandikut mööda pikka letti edasi. Erinevad prouad küsisid minult küsimusi ja kui mina ainult noogutasin, heitsid nad mu taldrikule fooliumis nutsakaid. Lõpuks sai sellest kokku järgmine valik: hakkliha, mis oli vormitud alustassi kujuliseks, kartulid, mis ei olnud mitte ümmargused, vaid pressitud pastataoliseks massiks, kaste, mis meenutas sojakastet, aga oli heledam ja vähem soolane, saiakukkel ja piim. Ma ei olnud lehmapiima kunagi varem peaaegu joonudki ja see pani mu kõhu valutama. Ülejäänud toit oli huvitav, aga kuna riisi ei pakutud, oli mul tunne, nagu ei olekski ma söönud.
Pärast lõunat andis härra Bogart meile paberilehed, millele oli joonistatud maakaart.
„See on kiire tiad-mis-t-knt-roll,“ ütles ta. „Kant-kek-aard-ile kõik pealinnad.“
Teised lapsed oigasid, aga paljud hakkasid kirjutama. Mina vaatasin oma paberilehte ja siis heitsin meeleheites pilgu enda kõrval istuva valge tüdruku paberile, püüdes mõista, mida me tegema peame. Äkitselt tõmmati paberileht mu sõrmede vahelt ära. Härra Bogart seisis mu kõrval, minu paber tema käes.
„Ei mingit spii-ker-damist!“ kärkis ta. Õpetaja nina ja põsed punetasid, nagu oleks talle tekkinud lööve. „Oled sina aga hea-tege-lane!“
„Mina vabandust, härra…“ alustasin. Ma tean küll, et ta ei saanud nimetada mind heaks tegelaseks nagu Superman. Mida ta oli siis öelnud? Kuigi ma olin oma vanas koolis Hongkongis inglise keelt õppinud, ei sarnanenud mu endise õpetaja aktsent mingilgi moel sellega, mida ma nüüd Brooklynis kuulsin.
„Ma palu-uun,“ ütles ta, suud kriipsuks surudes. „Ma palun vabandust.“
„Ma palun vabandust,“ kordasin. Minu inglise keele vead ilmselgelt ärritasid teda, kuigi ma ei teadnud, miks.
Härra Bogart kirjutas mu paberile suure nulli ja andis lehe mulle tagasi. Mulle tundus, nagu olnuks see null helendav, plinkides neoonvärvilisena kogu ülejäänud klassile. Mida ema ütleb? Ma ei olnud kunagi varem nulli saanud ja nüüd arvasid kõik, et ma olen petis. Minu ainus lootus oli jätta härra Bogartile hea mulje oma töökusega, kui me pärast kooli klassi koristame. Kui ma olin kaotanud igasuguse lootuse siin oma intelligentsiga silma paista, võisin talle vähemalt näidata, et suudan kõvasti tööd teha.
Aga kui tunnilõpukell viimaks helises, jooksid kõik teised lapsed klassist välja. Keegi ei jäänud klassi põrandat pühkima ja pesema, toole üles panema ega tahvlit pesema.
Härra Bogart nägi mind kõhklemas ja küsis: „Kuidas ma saan sind aidata?“
Ma ei vastanud, vaid lahkusin kiirustades klassiruumist.
Ema ootas mind väljas. Ma olin teda nähes nii õnnelik, et kui ta mul käest kinni võttis, hakkasid mu silmad tulitama.
„Mis lahti?“ küsis ta, keerates mu nägu enda poole. „Kas teised lapsed narrisid sind?“
„Ei.“ Pühkisin põsed käeseljaga kuivaks. „Ei ole midagi.“
Ema vaatas mind tähelepanelikult. „Kas keegi lastest lõi sind?“
„Ei, ema,“ vastasin ma. Ma ei tahtnud teda muretsema panna, sest ta ei oleks saanud niikuinii midagi teha. „Siin on kõik teistmoodi, muud midagi.“
„Ma tean,“ vastas ta, endiselt mureliku näoga. „Mida sa täna tegid?“
„Ma ei mäleta.“
Ema ohkas, aga andis siis alla ja hakkas mulle õpetama, kuidas omapäi vabrikusse tulla. Ta kandis ette pika nimekirja asjust, mille suhtes ma ettevaatlik pean olema: kummalised mehed, kodutud, taskuvargad, räpasest käsipuust kinnivõtmine, platvormi äärele liiga lähedal seismine jne.
Kui me olime metroosse sisenenud, kurdistas mind sissetuleva rongi möire ja ema sõnad läksid kaduma. Määrdunud akende taga nägime uduselt mööda kihutavaid tunneliseinu. Rongis oli nii vali müra, et sõidu ajal saime hädavaevu millestki rääkida. Teisel pool vahekäiku istusid kaks minuealist poissi. Kui pikem neist tõusis, kukkus tema taskust maha kobakas nuga. See oli nahktupes, soonilise käepidemega, mis oli loodud suure käe jaoks. Ma teesklesin, nagu ma ei vaataks, ja soovisin, et oleksin nähtamatu. Teine poiss andis talle märku, mispeale noa omanik relva üles korjas ja nad läksid rongilt maha. Ma piilusin ema poole ja nägin, et ta oli silmad sulgenud. Pugesin talle lähemale ja keskendusin peatustele ja metrooliinide vahetustele, et ma üksi vabrikusse tulles ära ei eksiks.
Kui me rongijaamas maha läksime, pöördus ema minu poole ja ütles: „Ma tahaksin väga, et sa ei peaks üksinda metrooga sõitma.“
See oli esimene kord. Pärast kooli tehasesseminek muutus minu jaoks millekski nii automaatseks, et vahel, veel aastaid hiljem, kui pidin minema kuhugi mujale, leidsin end jälle kogemata vabrikusse viivatelt rongidelt, nagu olnuks see koht, kuhu viivad kõik teed.
Hiinalinn nägi välja väga Hongkongi sarnane, kuigi tänavatel liikus vähem rahvast. Kalapoes oli kuhjas huntahvenaid ja korve krabidega, toidupoe riiulid olid täis konservpapaiasid, litšipähkleid ja tähtvilju; tänavakaubitsejad müüsid praetud tofut ja riisikörti. Ma keksisin ema selja taga, kui me möödusime restoranidest, kus sojakastmest pruunikad kanad rippusid akendel, ja ehtepoodidest, mis särasid kollasest kullast. Ma suutsin kõigist ilma mingi pinguseta aru saada. „Ei, ma tahan teie parimaid kõrvitsaid,“ ütles üks naine. „See on liiga kallis,“ sõnas puhvis jopega mees.
Ema juhatusel jõudsime ukseavani, mis viis meid kaubaliftini. Me sõitsime liftiga ülemisele korrusele ja väljusime. Kui ema lükkas lahti vabriku metallukse, lõi sealt seest meile vastu kuumapahvak, mis mässis end tihedasti minu ümber nagu rusikas. Õhk oli paks ja maitses metalli järele. Saja Singeri õmblusmasina möirgamine kurdistas mind. Iga masina taga oli kummargil üks tume pea. Keegi ei vaadanud üles, õmblejad andsid masinatele ette riiside4 kaupa kangast, sööstes ühelt rõivaesemelt teisele ilma vahet pidamata ja ühendusniiti katkestamata. Peaaegu kõigil õmblejannadel olid juuksed üles pandud, kuigi mõned salakavalad salgud olid lahti pääsenud ja kleepunud higist märgadele kaeltele või põskedele. Kõigil olid suu ees õhufiltrid. Filtritele oli kogunenud õhuke kiht määrdunud punast tolmu, see oli sama värvi nagu liiga kaua õhu käes seisnud liha.
Vabrik võttis enda alla terve korruse tohutu suurest tööstushoonest Canal Streetil. See oli sügav koopa moodi hall, kus kõikjal oli näha raudtalasid ja roostes polte, mis olid kaetud üha tiheneva mustusekihiga. Seal kõrgusid tööliste kõrval põrandal kangakuhjad, tohutud kärud olid täis pooleldi valmis rõivatükke, pikkadel metallriiulitel ja – restidel rippusid pressitud ja viimistletud rõivad. Kõikjal üle põrandal sõelusid kümneaastased poisid, kes vedasid kiirustades neid kärusid ja reste vabriku ühest osast teise. Laest langes läbi kangatolmu meieni justkui keereldes helendav luminofoorlampide valgus, mis tekitas naiste peade ümber valge helenduse.
„Seal on tädi Paula,“ ütles ema. „Varem oli ta väljas üüriraha kogumas.“
Tädi Paula liikus kiirustades üle vabriku põranda, kätel kuhi punast kangast, ja jagas õmblejatele tööd kätte. Need, kellele ta andis suurema kuhja, näisid tänulikuna ja noogutasid talle korduvalt tänutäheks.
Nüüd oli ta meid märganud ja tuli meie juurde.
„Siin te oletegi,“ ütles ta. „Vabrik avaldab muljet, eks ole?“
„Vanem õde, kas ma võiksin sinuga rääkida?“
Ma nägin, et see ei olnud vastus, mida tädi Paula oli oodanud. Tema nägu oleks kui pingule tõmbunud ja siis ta ütles: „Lähme kontorisse.“
Kuigi keegi ei tihanud avalikult vaadata, jälgisid meid paljude tööliste pilgud, kui me kõndisime tädi Paula järel onu Bobi kontorisse vabriku eesotsas. Me möödusime naistest, kes kasutasid masinaid, mida ma ei