et need on sealihast.”
„Tänan, isand, aga meil on uus etendus.” Tüdruk tõusis ja jooksis eemale, käreda paksu dornlanna juurde, kes juhtis rüütli nukku, Dunk aga seisis ja tundis end lollina. Kuid talle meeldis, kuidas tüdruk jooksis. Kena tüdruk, ja pikk. Tema suudlemiseks ei tarvitseks mul põlvili laskuda. Suudelda ta oskas. Aasta eest oli kõrtsitüdruk teda Lannisportis õpetanud, aga tüdruk oli olnud nii lühike, et pidi tema huulteni ulatumiseks laua peal istuma. See mälestus pani ta kõrvad tulitama. Oli ta ikka loll küll. Praegu oleks pidanud piigivõitlusele mõtlema, mitte suudlemisele.
Saarekoolme isanda puusepad lupjasid vöökõrgusi puubarjääre, mis pidid piigivõitlejaid lahutama. Dunk jälgis veidi aega nende tööd. Oli valmistatud viis võitlusrada, kõik põhja-lõuna suunas, et päike ühelegi osalejale silma ei paistaks.Võitlusvälja idapoolsesse külge oli püstitatud kolmerealine tribüün, oranž varikatus selle kohal kaitses isandaid ja emandaid vihma ja päikese eest. Suurem osa pidi istuma pinkidel, aga platvormi keskel oli neli kõrge seljatoega tooli Saarekoolme isanda, kauni piiga ja külla tulnud printside jaoks.
Aasa idapoolses servas oli üles pandud piigitorkemärklaud, posti otsas pöörlev nukk, mille pika põikpuu lühemas otsas oli sälguliseks taotud kilp; tosinkond rüütlit püüdsid seda kordamööda tabada ja nukku pöörlema panna. Dunk vaatas, kuidas Jõhkard Bracken seda tegi, tema järel piirimaade isand Caron. Mina ei oska nii kindlalt sadulas istuda kui nemad, mõtles ta murelikult.
Mujal harjutasid mehed jalgsi, rünnates teineteist puust mõõkadega, nende kannupoisid aga hõikasid kõrvalt rõvedaid nõuandeid. Dunk jälgis, kuidas jässakas nooruk püüab tõrjuda lihaselist rüütlit, kes näis nõtke ja kiirena nagu puuma. Mõlema kilbile oli maalitud Fossowayde punane õun, kuid noorema oma hakiti varsti kildudeks. „See õun pole veel küps,” ütles vanem teisele vastu kiivrit virutades. Noorem Fossoway oli alistudes muljutud ja verine, kuid vastane isegi ei hingeldanud. Ta tõstis visiiri, vaatas ringi, nägi Dunki ja ütles: „Sina seal. Jah, sina, suur mees. Tiibadega karika rüütel. Kas see on pikkmõõk, mida sa kannad?”
„See kuulub õigusega minule,” ütles Dunk tõrjuvalt. „Ma olen ser Duncan Pikk.”
„Ja mina olen ser Steffon Fossoway. Kas sa võtaksid minuga kätt proovida, ser Duncan Pikk? Oleks hea kellegi uuega mõõgad ristata. Mu nõbu pole veel küps, nagu sa isegi nägid.”
„Tehke seda, ser Duncan,” ässitas löödud Fossoway kiivrit peast võttes. „Mina pole võib-olla küps, aga mu hea nõbu on läbinisti mäda. Lööge tal seemned välja.”
Dunk raputas pead. Miks segasid need kaks isandat teda oma tülisse? Tal polnud mingit tahtmist selles osaleda. „Tänan, ser, aga mul on asjad ajada.” Nii suur hulk raha tegi ta olemise ebamugavaks. Mida rutem ta Terase-Pate’ile ära maksab ja oma turvise kätte saab, seda parem.
Ser Steffon vaatas teda põlglikult. „Rändrüütlil on asjad ajada.”Ta vaatas ringi ja märkas läheduses teist võimalikku vastast. „Ser Grance, kena kohtuda. Tule kätt proovima. Ma tean kõiki neid hädiseid nippe, mis mu nõbu Raymun on selgeks saanud, ning näib, et ser Duncanil on vaja tagasi rändama minna. Tule, tule.”
Dunk kõndis minema, nägu punetamas. Temalgi polnud just palju nippe, olid need siis hädised või mitte, ja ta ei tahtnud, et keegi enne turniiri teda võitlemas näeks. Vanamees ütles alati, et mida paremini sa oma vastast tunned, seda lihtsam on sul temast jagu saada. Rüütlitel nagu ser Steffon oli teravat silma, et juba paari pilguga mehe nõrkused üles leida. Dunk oli tugev ja kiire, kaal ja käeulatus olid tema kasuks, kuid ta polnud hetkekski uskunud, et ta oskused oleksid teiste omadega võrdsed. Ser Arlan oli õpetanud teda nii hästi kui oskas, aga vanamees polnud ka noores eas kunagi parimate rüütlite hulka kuulunud. Suured rüütlid ei elanud oma elu rännates ega surnud mudase tee ääres. Minuga nii ei lähe, vandus Dunk. Ma näitan neile, et võin olla midagi enamat kui rändrüütel.
„Ser Duncan.” Noorem Fossoway kiirustas, et talle järele jõuda. „Ma poleks tohtinud peale käia, et sa mu nõbuga harjutaksid. Ma olin tema peale ta ülbuse pärast vihane ja sa oled nii suur, et ma mõtlesin … noh, see oli minust vale. Sul pole turvist seljas. Kui ta oleks saanud, oleks ta su käe murdnud, või põlve.Talle meeldib harjutusplatsil mehi taguda, et nad oleksid verimuhkudes ja haavatavad, kui ta peaks nendega võitlusplatsil kokku sattuma.”
„Sinul ta midagi puruks ei löönud.”
„Ei, aga ma olen temaga üks veri, kuigi tema õunapuu vanemast harust, nagu ta mulle alatasa meelde tuletab. Ma olen Raymun Fossoway.”
„Meeldiv tutvuda. Kas sina ja su nõbu osalete turniiril?”
„Tema küll, see on kindel. Ma tahaksin, kui saaksin. Aga ma olen alles kannupoiss. Mu nõbu on lubanud mu rüütliks lüüa, aga ta kinnitab, et ma pole veel selleks valmis.” Raymunil oli kandiline nägu, nöbinina ja lühikesed krussis juuksed, aga ta naeratus oli võluv. „Sa paistad väljakutsujana, vähemalt mulle paistab nii. Kelle kilpi sa kavatsed lüüa?”
„Pole vahet,” ütles Dunk. Nii pidi ütlema, kuigi seal oli kogu maailma jagu vahet. „Ma lähen võitlema alles kolmandal päeval.”
„Selleks ajaks on mõned eestvõitlejad juba langenud, jah,” ütles Raymun. „Noh, et Sõdalane sulle naerataks, ser.”
„Sulle samuti.” Kui tema on kõigest kannupoiss, siis mis asja on mul rüütlite sekka? Üks meist on narr. Iga sammu juures kõlises Dunki taskus hõbe, aga ta teadis, et võis kõik selle ainsa südametukse vältel kaotada. Isegi turniiri reeglid olid tema vastu, samahästi kui välistades, et talle satub algaja või nõrk vastane.
Turniiri korraldamiseks oli kümneid viise, kõik sõltus võõrustava isanda tujust. Mõnikord lavastati lahinguid rüütlite meeskondade vahel, mõnikord toimus hull lahingumöll, kus võitjaau läks sellele, kes viimasena püsti seisis. Kui peeti võitlusi mees mehe vastu, siis vahel paarid loositi, vahel aga määras need turniiri korraldaja.
Saarekoolme isand oli turniiri kokku kutsunud oma tütre kolmeteistkümnenda nimepäeva tähistamiseks. Kaunis neid pidi istuma isa kõrval kui valitsev ilu ja armastuse kuninganna. Teda kaitsesid viis eestvõitlejat, kes olid saanud tema soosingu. Kõik teised pidid esinema väljakutsujatena, kuid iga mees, kes suutis eestvõitlejat võita, asus ise tema kohale eestvõitlejaks – kuni mõni uus väljakutsuja ta kukutas. Kolm päeva kestva piigivõitluse järel pidid viis allesjäänut otsustama, kas ilu ja armastuse kroon jääb kaunile neiule või hakkab seda kandma keegi teine.
Dunk silmitses rohtukasvanud võitlusvälja ning tühje istmeid tribüünil ja kaalus oma võimalusi. Ta vajas ainult ühte võitu – siis võis ta nimetada end üheks Saarekoolme aasa eestvõitlejaks, olgu siis või ainult tunniks.Vanamees oli elanud peaaegu kuuskümmend aastat, aga eestvõitleja polnud ta kunagi olnud. Seda pole ju liiga palju loota, kui jumalad on head. Ta mõtles kõigile lauludele, mida ta oli kuulnud, lauludele pimedast Symeon Tähesilmast ja õilsast Peegelkilbi Serwynist, prints Aemon Loherüütlist, ser Ryam Redywne’ist ja Narr Florianist. Nad kõik olid saanud võitu palju hirmsamatest vastastest kui need, kellega temal tuleks vastamisi minna. Aga nad olid suured kangelased, vaprad ja kõrgestisündinud mehed, kui Florian kõrvale jätta. Kes olen mina? Dunk Kirbunõost? Või ser Duncan Pikk?
Ta arvas, et vastus sellele peaks selguma õige pea. Ta kergitas kotti turvisega ja pöördus kaupmeeste lettide poole, et leida Terase-Pate.
Muna oli laagriplatsil mehemoodi tööd teinud. Dunk oli rahul; ta oli pisut peljanud, et ta kannupoiss võib jälle jalga lasta. „Kas sa said oma ratsu eest hea hinna?” küsis poiss.
„Kust sa tead, et ma ta maha müüsin?”
„Sa läksid ratsa ja tulid tagasi jalgsi, ning kui röövlid oleksid ta varastanud, oleksid sa palju vihasem kui praegu.”
„Sain