kartis, et muutub paranoiliseks. Et ta hirmud tekitavad sundmõtteid ning et ühel päeval hakkab ta kahtlustama täiesti süütuid inimesi selles, et nad soovivad talle halba, et nad jälgivad ja jälitavad teda. Ja kõige viimaks – et nad tahavad teda tappa. Tüdruk pigistas käed rusikasse ja rebis end nende mõtete küüsist lahti. Õnneks suutis ta seda veel teha. See oli hea märk. Märk, et tal oli ehk veel lootust.
Seejärel suundusid tüdruku mõtted uuesti Jakobile. Hanna polnud temaga arvestanud. Tüdruk püüdis end veenda, et poiss oli ainult viisakas, kuid sisimas ta kartis, et see ei olnud päriselt nii. Ta oli tegelikult juba varemgi märganud, kuidas Jakob teda vaatas.
Valesti.
Mitte nii nagu teised – kummalist, veidrate riietega, augustatud gooti tüdrukut. Jakob vaatas teda nii, nagu oleks temast läbi näinud. Nagu oleks poiss teadnud, et Hanna välimus oli kõigest mask, mida tüdruk kandis. See ei olnud päriselt tema ise.
Ja vahel vaatas Jakob nii, et Hanna kartis, et poiss teadis, kes ta on.
Kes ta päriselt on.
4
Olivia ei saanud und. Kell oli kolmveerand neli öösel, kuid ta tundis end veel täiesti virgena. Pidu oli juba mitu tundi tagasi ära lõppenud. Ta oli taksoga koju tulnud, kuid selle asemel, et magama minna, oli ta istunud arvuti taha ja netis ringi surfanud. Sihitult. Suutmata õieti ühelegi leheküljele piisavalt keskenduda.
Millalgi märkas tüdruk, et Riin oli jõudnud juba peost tehtud pildid üles panna. Oliviat oleks nagu elektrilöök tabanud, kui adrenaliin ta verre voolas.
Tüdruk avas fotokausta ja hakkas pilte kiiresti läbi vaatama. Käte värinal. Iga järgneva pildiga süda aina tugevamini löömas ja lootus aina kahanemas.
See oli alles eelviimane pilt. Ta seisis köögis, käes veeklaas ja huulil vaevu aimatav naeratus. Noormees ei vaadanud otse kaamerasse, vaid sellest pisut mööda. Tumedad sirged juuksed olid laubalt kõrvale lükatud. Sinised silmad ääristatud tumedate ripsmetega. Ja ta huuled olid nii paganama ilusad… Poiss nägi tüdruku meelest lausa jumalik välja.
Olivia jõllitas fotot vist oma kümme minutit. See oli ühtaegu kummaline ja hirmutav, nii et tal ei saanud sellest küllalt. Justkui oleks ta nõiduse kütkesse sattunud. Kuigi tegelikult oli see ainult pilt. Pilt, millele ta keha reageeris südamepekslemise, kiirenenud hingamise, suurenenud pupillide ja peopesade higistamisega. Olivia ahmis poissi endasse, ühelt poolt mõistatades, mis temaga toimub, ja teiselt poolt selle pärast pisut piinlikkust tundes. Ta oleks justkui kaheks lõhestunud – tema aju, hormoonid ja nende mõjul kogu keha reageerisid ühtmoodi, ent kusagil nende kõrval või isegi kohal oli piinlikkust tundes tema teine pool – keegi või miski, mis talle sisendas, et see, mida ta teeb, on imelik, ehkki see on ainult reageering pildil kujutatule. Fotole, kus on peal tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss. Poiss, kelle nimegi ta ei teadnud.
Kui Olivia suutis pilgu viimaks arvuti ekraanilt lahti kiskuda, vahtis ta mõnda aega aknast välja. Oli ikka veel öö, kuigi taevas juba natuke ahetas.
Ta kujutles, et just see ongi öö, mis muudab tema elus kõike. Öö, mil ta teeb läbi sisemise muundumise, saavutab mingi uue kvaliteedi, hakkab siitpeale käima oma rada. Ta oli alati naernud kõige selle jama üle, mida meedias eneseleidmise kohta kirjutati, kuid praegu sai ta korraga aru, et see oligi nii. See oli päriselt. Sest äkki nägi ta kõike enda ümber täiesti uues valguses. Hoopis teistmoodi – palju teravamalt, reaalsemalt. Ja just praegu uskus ta end teadvat asju, mida ta varem ei olnud teadnud, polnud neile mõteldagi osanud. Kogu maailm oli korraga ta ees lahti, ta võis näha selle toimimismehhanisme, pisikesi õhkõrnu varjatud ühendusi inimeste ja asjade vahel, mis kokku moodustasid suure terviku. Ja see kõik oli lausa uskumatult lihtne ja selge.
Tüdruku jaoks oli korraga lihtne ja selge ka see, kes ta ise oli ning mida ta oma elult ja oma tulevikult ootas. Ta nägi, kuidas ta oli osa millestki suuremast – maailmakõiksusest. Ta nägi, kuidas kõik tema soovid ja unistused olid midagi, mida seesama maailm aitab tal täita. Kummaline tänulikkus selle eest mähkis ta endasse. Tänulikkus ja vaikne rõõm.
Olivia vaatas uuesti noormehe pilti. Ta oli äkitselt kindel, et just selle noormehe elu on tema omaga kuidagimoodi seotud. Sest miks muidu olid just praegu kogu maailma saladused tema ette laiali laotunud? See poiss pidi olema päästik, mis kõik selle vallandas. Ja ta ei saanud seda olla põhjuseta, nende vahel pidi olema veel midagi. Midagi niisugust, mille ta peab välja uurima.
Tüdruk tunnetas ääretu selgusega iga oma mõtet, tundevirvendust ja keharakku. Ta teadis, et see oligi see paljuräägitud kohalolu. See, mis on kõige alus ja algus. Teadmine, et ta elab igal hetkel täiel rinnal.
Ja nüüd oligi ta kohal. Ja ta oli valmis.
Ta oli valmis vastu võtma kõike, mida universum talle pakub.
5
Jakob oli vaadanud teda terve esmaspäevase koolipäeva, esimesest tunnist alates. Mitte enam salaja nagu varem, vaid palju julgemalt. Ja muidugi mitte nii, nagu kõik teised teda vaatasid. Jakob vaatas teistmoodi. Nagu ta hooliks. Või nagu Hanna meeldiks talle. Poisi pilk oli tüdrukut silmitsedes teistsugune kui ülejäänutel.
Kuradi kurat, kirus Hanna mõttes. Ta oli ju ometi tahtnud märkamatu olla.
Hea küll, tüdruk möönis, et märkamatu ta sellise välimusega ilmselgelt ei olnud. Aga ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Ja et keegi ei vaataks teda säärase pilguga. Just seepärast oli ta pärast juhtunut oma pikad heledad juuksed maha lõiganud ja süsimustaks värvinud. Just sellepärast maalis ta endale igal hommikul gootitüdruku jõledad silmad. Ja just seetõttu kandis ta kaht neeti kulmus ja üht ninas. Kaltsukatest kokku otsitud veidratest riietest rääkimata.
Selle pärast.
Sellepärast, et tast eemale hoitaks, et teda friigiks peetaks ja ta võiks end seetõttu vaikuses ja rahus haletseda. Sellepärast, et keegi ei tahaks saada tema sõbraks. Või veelgi hullem – kallimaks. Et ta võiks olla erak.
Ja sellepärast, et ta ei teadnud, kes ta oli. Kes ta oli pärast seda, mis temaga juhtus. Ja just sellepärast oligi viimane asi, mida ta soovis, et mingi poiss teda varjamatu huviga vahiks. Isegi kui mingile osale temast see ikka veel meeldis.
Aga mitte nii.
Mitte nüüd.
Ja mitte enam.
Hanna tundis end oma uue välimusega sama võõralt ja eksinult, kui võõrana ta sellega ilmselt ka teistele paistis. Sisimas ta teadis, et see ei olnud päriselt tema. See oli vaid maskeering. Ta kandis maski, mille taga oli tegelikult tühjus. Tema vana mina ei olnudki enam. Olid vaid killud, mis ta oli kokku korjanud ja millest nii hästi-halvasti, kui oskas, endale uue fassaadi ehitanud. Aga see ei olnud tema. Ja just seepärast ei saanud keegi talle ka enam haiget teha.
See teadmine andis jõudu. Ja ka see, et ühelgi tema klassikaaslastest ei olnud aimu, mis temaga juhtunud oli. Ehkki ka tal endal tegelikult ei olnud.
Esimesel septembril, kui ta uude kooli tuli, olid kõik vaadanud teda nagu pidalitõbist, kuid Hanna oli selle, hambad ristis, välja kannatanud. Ta polnud eriti kellegagi rääkinud ja viimaks, pärast paari nädalat, ei küsinudki keegi temalt enam midagi ega püüdnud ta vastu kena olla või teda kuhugi kutsuda. Ja see oligi hea, ta tahtis, et ta rahule jäetaks. Tal oli endagagi piisavalt palju tegemist. Enda mõtetega ja normaalsena püsimisega. Koospüsimisega. Keegi poleks teda ilmselt uskunud, kui ta oleks tunnistanud, et igal hommikul tegi ta seda uuesti. Korjas kokku need killud, mis tast järel olid, pani need kuidagi kokku ja astus uksest välja. Tehes näo, nagu kõik oleks hästi, ehkki terve ta sisemus hoopiski karjus.
Jakobil oli avanenud alles eelviimases vahetunnis võimalus tüdrukuga omavahele jääda. Andestamatu viga, mille Hanna oli teinud, kui oli otsustanud raamatukogust läbi põigata ja nädala üle tähtaja läinud raamatu tagasi viia. Kui ta sealt väljus, seisis Jakob koridoris ja tüdruk oli täiesti kindel, et poiss oli just teda oodanud.
„Kuidas sul läheb?”
„Mis mõttes?”
Hanna