ega löö arvutimänge mängides aega surnuks.
Kuid võib-olla tulenes poisi ebamugavustunne natuke ka sellest, et Jakob pettis teda. Ta ei viitsinud juba ammu ema rõõmuks neid lilli, linde ja liblikaid pildistada.
See, mida ta tegelikult pildistas, oli midagi hoopis muud.
Ema valis välja foto käpalisest, mille poiss oli möödunud suvel ühelt Hiiumaa puisniidult leidnud. Tal ei olnud aimugi, mis selle orhidee nimi üldse oli, aga see ei häirinud teda põrmugi. Pildil fookuses olev roosakate õitega käpaline ja ta kõrval kasvavad kaaslased olid niisamagi ilusad.
Jakob töötles fotot pisut ning aitas emal selle siis Photopointis ära tellida. Seejärel läks ta allkorrusele ja sõi kolm taldrikutäit seljankat, mõeldes seejuures, et ta peaks järgmiseks lauapäevaks uue fotosessiooni kokku leppima. Kuna midagi paremat polnud parajasti käepärast, siis kritseldas ta laviinina pähe tulvavaid mõtteid kiiresti telekava kirjavabadele osadele. Adrenaliin, mis koos ideedega saabus, oli nii võimas, et hiljem kõndis ta tükk aega mööda tuba ringi ja püüdis leppida mõttega, et laupäevani on veel nii neetult kaua aega. Ja isegi siis, kui see päev viimaks kätte jõuab, ei saa olla lõpuni kindel, et vihm midagi pekki ei keera.
Jakob helistas õhtupoolikul modellidele ning leppis nendega pildistamisaja kokku. Poisi õnneks paistis neile kõigile laupäev sobivat. Seejärel püüdis ta end kuidagi järgmiseks päevaks jäetud kodutöödest läbi närida.
Ja viimaks, kõige viimaks, justkui preemiaks, mõtles ta Hannale. Peamiselt küll Hanna silmadele.
Sest need olid ainukesed osad tüdrukust, mis olid ikka veel endised.
8
Joakim.
Joakim Lind.
Olivia istus voodil, sülearvuti põlvedel, ja guugeldas. Salapärase noormehe nimi oli niisiis Joakim Lind. See nimi oli peaaegu sama ilus kui selle omanik isegi. Sama ilus ja sama mõistatuslik. Fotosid oli Joakimist netis vähe. Poisi Facebooki kontol siiski üht-teist leidus ning neid pilte Olivia nüüd juba mõnda aega vaataski.
Ta oli küsinud Arturilt Joakimi kohta pärast seda, kui nad olid reedesest peost rääkimise lõpetanud. Olivia oli küll tundnud, kuidas tal seda küsimust esitades süda puperdama hakkas, kuid Artur polnud loomulikult midagi aru saanud. Mida oligi siin aru saada? Arturi kodus peetud peol oli olnud keegi võõras tüüp, keda Artur näis tundvat, seega oli igati loogiline küsida, kes see oli. Kuid sellele põhjendusele vaatamata oli Olivia paaniliselt kartnud, et Artur näeb teda läbi, et huvi selle poisi vastu on ta näkku kirjutatud.
Artur oli ütelnud, et nad käisid kunagi koos purjetamistrennis, ja et kuna Joakim oli vahetult enne pidu tema juurest läbi astunud, siis oli ta palunud poisil ka peole jääda.
„Te olete siis üsna head sõbrad?” oli Olivia justkui muuseas uurinud.
Kui Artur noogutas, oli Olivia poisile laialt naeratanud. Talle oli äkki selgemast selgem, et kui ta tahab Joakimiga tuttavaks saada, siis peab ta Arturi ligi hoidma.
Teine võimalus oli muidugi ise välja uurida, kus Joakimiga kohtuda võiks. Kuid igal juhul ei tohtinud ta katkestada lähemat sidet Arturiga senikaua, kui ta on Joakimiga tutvunud.
Kui Artur oli pärast kohvikus käiku tüdrukut koju saates hakanud rääkima ühest äsja kinno jõudnud filmist, mida ta näha tahtis, oli Olivia elevust teeselnud ja ütelnud, et tema tahaks seda samuti näha.
Ta ei mäletanud praeguseks enam selle filmi nimegi, kuid see ei olnud oluline. Nad olid kokku leppinud, et lähevad nädalavahetusel kinno.
Olivia lootis, et see on täiesti normaalne film, mitte mingi ulmekas või peksukas. Sest ka Artur oli päris mõistlik tüüp. Poiss oli tark, sõbralik, sportlik ja nägi hea välja. Tegelikult oli Artur nii mõnegi nende klassi tüdruku unistus.Igal juhul oli see perfektne win-win situatsioon. Artur saab Oliviaga kinno minna. Ja Olivia saab ehk uut infot Joakimi kohta.
Olivia vaatas kella ja ohkas. Juba veerand kümme ja tal oli vene keel ikka veel õppimata! Ta oli kaks tundi lihtsalt arvutis surfanud ja unistanud.
Tüdruk läks kööki ja valas endale klaasi apelsinimahla. Kui ta läbi elutoa sammus, peatus ta pilk teleril. Isa vaatas Aktuaalset Kaamerat, kus käis parajasti intervjuu ühe ärimehega, kes rääkis mingist kinnisvaraarendusest. Umbes viiekümnele läheneval sportliku välimusega mehel oli meeldiva tämbriga hääl ja ta jättis ka muidu üsna sümpaatse mulje. Ekraani all servas oli kiri: Janar Lind.
Olivia taipas, et see on Joakimi isa, sest Artur oli muu hulgas märkinud, et Joakimi perekond on suhteliselt heal järjel, kuna poisi isa on mingi kõva ärimees.
Olivia naeratas endamisi. See oli kõige selgem märk! Universum oli selle talle saatnud, andmaks teada, et ta oli õigel teel.
9
Hanna vaatas kella. See oli alles pool kolm. Üle poole ööst oli veel ees, kuid ometi oli tal tunne, et magamisest ei tule enam midagi välja. Viimasel ajal juhtus juba muret tekitavalt sageli, et ta keset ööd ärkas ja siis tükil ajal enam und ei saanud.
Hanna ei mäletanud taas kord, mida ta unes nägi, kuid ta oli täiesti kindel, et see oli olnud seesama unenägu. Unenägu või mälestus. Luupainaja, millest ta ärkas alati higist läbimärjana ning tundega, et unenägu ikka veel tema toas ringi hiilib. Justkui oleks unenäost midagi päris ellu kaasa tulnud. Tegelikult tuligi. Arusaam, et ta ei näinudki õieti und, vaid et need olid tema mälestused, mis keha puhkeolekus kuskilt ajusopist pinnale kerkisid. Ja siis veel hirm. Halvav hirm. Hirm selle ees, et see võib juhtuda uuesti. Hirm, et kuskil oli keegi, kes teadis, mis temaga juhtus. Hirm, et see, mis juhtus, tuleb välja, et keegi veel saab sellest teada. Või et ta ise saab teada ning peab sellega edasi elama.
Kuid veel hullem oli mõte, et lisaks Hanna hirmudele, mida need unenäod põhjustasid, võis sealt ka päriselt midagi välja lipsata. Mõni jõletu unenäoolend või kurjus, mis end kahe maailma vahelisest praost sisse pressis. Keegi, kes nüüd toanurgas passis ja tema hirmust toitus. Keegi, kes siis, kui Hanna uuesti uinub, tuleb ja ta näo katki kratsib, keegi, kes ihkab ta verd või koguni hinge.
Hanna isegi ei märganud, millal see algas. Ent järsku peksis ta süda metsiku hooga. Tüdrukul oli tunne, et ta sureb või et kohe tabab teda infarkt. Ja sellest ei olnud vähimatki kasu, et ta teadis, et see ei olnud tegelikult nii. Et seda oli ka varem juhtunud ja ta oli need hood üle elanud. Sest hirm varjutas kogu ta kaine mõistuse.
Õhku ei olnud. Ta hingeldas nagu astmahaige. Silmade taga hõõgus. Hanna oleks tahtnud täiest kõrist appi karjuda, kuid ta suust vallandus vaid vaikne kägin. Ta nägi vaimusilmas, kuidas vanemad ta siit hommikul leiavad. Surnult. Võib-olla lõhki rebitult. Ta ei tahtnud surra! Ja ta ei tahtnud, et ta vanemad peaksid midagi sellist üle elama.
Hanna surus sõrmed mõlemalt poolt ümber voodi äärte ja vajutas, vajutas nii kaua, kuni sõrmeliigesed ning lihased tulitasid ja peaaegu tuimaks muutusid. Kui tal jaks üles ütles, hakkas ta nutma. See oli tegelikult hea, sest paanika oli nüüd möödas. Järel olid vaid enesehaletsus ja jõuetu viha, lootusetus, et see kunagi ei lõppegi.
Hanna ajas end ettevaatlikult voodist üles. Ta käed ja jalad värisesid. Justkui oleks ta tükk aega jooksnud või jalgrattaga sõitnud. Nagu äsja sündinud vasikas koperdas ta nõrkadel jalgadel kapini ja pani selga kuiva T-särgi. Seejärel jõi ta ära klaasi vett ja vaarus uuesti voodisse. Voodi lõhnas endiselt hirmu järele. Nagu ka higi ja pisarate järele.
See kõik juhtus viis kuud tagasi. Mai alguses. Tema eelmises elus.
See, mida ta ei mäletanud.
Ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud seda ööd meelde tuletada, ei suutnud ta ainsatki mälupilti taastada. Kuid ometi ta teadis, et midagi oli juhtunud. Ehkki ta aju oli selle blokeerinud. Võib-olla seetõttu, et see oli nii hirmus. Või oli ta lihtsalt nii purjus olnud. Või mõlemat. Või ei olnudki tal tegelikult midagi mäletada? Ehk ta mäluaugud olidki lihtsalt augud ta mälus? Tühjad kohad, mida ei olnudki võimalik täita?
Hanna oli kuskilt lugenud, et kui inimene on väga purjus, siis