Mees, kes otsis oma varju. Давид Лагеркранц

ära unustama, vähemalt nädalavahetuseks. Laupäev pärast ajakirjanumbri materjali üleandmist oli kuu kõige parem päev, õigupoolest ainus päev, kui ta lubas endale täielikku vabadust. Teisest küljest aga … ta oli lubanud, ja seetõttu ei tohiks laiskusele järele anda.

      Lisbeth oli andnud talle aastakümne pommloo ja sellega hoolitsenud Millenniumi positsiooni taastamise eest avalikkuse silmis. Ent lisaks oli ta päästnud ühe lapse elu ja harutanud lahti rahvusvahelise kuriteo niidiotsad, ning oli täiesti kindel, et peaprokurör Richard Ekström ning esimese astme kohtunikud on idioodid. Sel ajal kui Mikael kogus au ja kuulsust, istus tõeline kangelane trellide taga. Seepärast jätkas ta info otsimist Leo Mannheimeri kohta, nagu Salander oli palunud.

      Kuigi palju huvitavat ta ei leidnud, ehkki avastas üsna pea, et neil on Leoga ka midagi ühist. Mõlemad olid püüdnud välja selgitada tõde Brüsselis asuva Finance Security vastu korraldatud häkkerirünnaku kohta. Tegelikult olid küll pooled Rootsi ajakirjanikud ja kogu finantsturg ühel või teisel moel sündmusega tegelenud, nii et see seos polnud kuigi tähelepanuäratav, ent siiski … Võib-olla on seal midagi ja kes teab, võib-olla on Leo Mannheimeri valduses üks või teine fakt või saladus rünnaku kohta.

      Mikael oli Lisbethiga sellest sündmusest rääkinud. Lisbeth oli sel ajal Gibraltaris oma isiklikke rahaasju korraldamas. See oli üheksandal aprillil, vahetult enne tema vanglasseminekut, ja Lisbethi jättis kogu see teema kummaliselt ükskõikseks. Mikael mõtles, et Lisbeth tahab võib-olla nautida oma viimaseid tunde vabaduses, mitte muretseda uudiste pärast, isegi kui tegemist on häkkerlusega. Aga loogiliselt võttes oleks see pidanud teda huvitama ja võib-olla – seda võimalust ei saanud välistada – ta koguni teadis sellest midagi. Mikael istus sel päeval Götgatanil toimetuses, kui kolleeg Sofie Melker läbi astus ja rääkis, et pankade internetiteenustega on probleeme. Mikaeli ei huvitanud see kopika eestki.

      Näis, et ka börs ei reageeri uudisele mitte kuidagi. Ent siis pandi tähele, et kodumaine aktsiakauplemine on loid. Kohe seejärel lõppes üldse igasugune kauplemine ja tuhanded inimesed avastasid, et nad ei näe netipangas enam oma saldosid. Vara või väärtpaberitesse paigutatud investeeringuid polnud enam lihtsalt olemas. Saadeti välja terve rida pressiteateid:

      Tegemist on kõigest tehnilise veaga. Viga parandatakse peagi. Olukord on kontrolli all.

      Sellest hoolimata ärevus kasvas. Krooni kurss langes ja järsku ilmus hiidlainena välja kuuldus, et kahju on nii ulatuslik, et väärtpaberikontosid pole võimalik enam taastada. Räägiti riskist, et märkimisväärsed varandused on õhku haihtunud, erinevate autoriteetide rahustavatest kinnitustest polnud abi. Finantsturud kukkusid kokku. Igasugune kauplemine peatati, telefonid olid punased ja meiliserverid jooksid kokku. Riigipangale tehti pommiähvardus. Purustati aknaid. Ärimees Carl af Trollel õnnestus ühele pronksskulptuurile virutades oma parema jala luu murda.

      Oli ridamisi veidraid vahejuhtumeid, eelaimus selle kohta, et kõik võib kontrolli alt täiesti väljuda. Ning kohe varsti oli kõik möödas. Investeeringute kirjed ilmusid tagasi ja riigipanga juhataja Lena Duncker väitis, et tõelist ohtu pole kunagi olnudki. Objektiivses mõttes oli see kindlasti tõsi. Ent seekord ei pakkunud kõige suuremat huvi objektiivne külg – IT-turvalisus –, vaid tekkinud segadus ja paanika. Kes selle valla päästis?

      Oli selge, et rootslaste kõiki investeeringuid registreeriv väärtpaberikeskus, mis vastavalt aja vaimule oli müüdud Belgia firmale Finance Security, oli langenud massiivse küberrünnaku ohvriks, ja ainuüksi see näitas, kui haavatav on finantssüsteem. Aga see polnud veel kõik.

      Kuulduste, väidete, manitsuste ja valede karussell ujutas sotsiaalmeedia üle ja juba samal päeval oli Mikaelil põhjust pahvatada:

      „Kurat, kas keegi tahab börsikrahhi korraldada?”

      Järgnenud päevade ja nädalate jooksul sai ta oma teooriale ka kinnitust. Aga täpselt nagu kõik teised, ei jõudnud ta põhjuste uurimisega kuigi kaugele. Ühtegi kahtlustatavat ei leitud ja mõne aja pärast jättis ta uurimise sinnapaika. Kogu riik jättis selle sinnapaika. Börs läks ülesmäge. Majandus õitses. Taas tekkis bull market ja Mikael leidis põletavamaid teemasid, millest kirjutada – põgenikekatastroof Euroopas ja terrorirünnakud, parempopulismi ja fašismi pealetung Euroopas ja USA-s. Aga nüüd …

      Ta silme ette kerkis Lisbethi sünge nägu kokkusaamiste ruumis, ta mõtles Lisbethi õe Camilla ning tolle häkkeritest ja bandiitidest kaaskonna peale, ähvardustest Lisbethi vastu ja veel paljust muust. Siis jätkas ta oma uurimistööd ja luges läbi essee, mille Leo Mannheimer oli kirjutanud ajakirjale Fokus. Ajakirjandusliku teostuse mõttes ei avaldanud see Mikaelile erilist muljet. Mannheimeril polnud ilmselgelt mingit uut informatsiooni. Ometi andsid artikli mõned osad sündmuste käigust hea psühholoogilise pildi. Mikael nägi, et Mannheimer peab sellel teemal ka loengusarja pealkirjaga „Turgude salamure”. Juba järgmisel päeval, pühapäeval, pidi ta kõnelema aktsiaomanike liidu korraldatud üritusel Stadsgårdskajenil.

      Minut või kaks silmitses Mikael netist leitud Mannheimeri pilte ja püüdis esimesest muljest kaugemale näha. Ta ei näinud mitte üksnes puhaste näojoontega ilusat meest. Ta aimas mehe pilgus ka melanhooliahelki, mida ei õnnestunud varjata isegi firma kodulehel avaldatud stiliseeritud pildil. Mannheimer ei väitnud kunagi midagi vastuvaidlematu kindlusega. Tema lähenemine ei olnud „müü, osta, tegutse kohe!”. Alati oli aimata ka väikest kõhklust, küsimust. Ta pidavat olema analüütilise mõtlemisega ja musikaalne, teda huvitas džäss, eeskätt vanem niinimetatud hot jazz.