ometi polnud midagi juhtunud, isegi mitte siis, kui Lisbethil lubati hoolimata talle kehtestatud rangematest turvameetmetest päeviti aias ja keraamikatöökojas töötada. Keraamikas oli ta täiesti andetu. Tema tehtud vaasidest jubedamaid polnud Alvar varem näinud, samuti polnud vang loomu poolest kuigi sotsiaalne. Ta poetas haruharva mõne sõna. Tundus, et ta elab omas maailmas, ta ei hoolinud pilkudest ega repliikidest ega isegi tõukamisest või Benito salamahti antud hoopidest. Lisbeth raputas selle kõik endalt maha nagu tolmu või linnusita ja ainus, keda ta hoolega jälgis, oli just Faria Kazi.
Lisbeth hoidis tal silma peal, arvatavasti oli ta olukorra tõsidusest juba aru saanud. Võib-olla viib see mingisuguse vastasseisu tekkimiseni. Alvar ei teadnud, kas ta aimus on õige, ent see tegi talle muret.
Alvar Olsen oli kõikidest raskustest hoolimata uhke individuaalsete programmide üle, mis ta oli iga kinnipeetava tarvis välja töötanud. Kedagi ei pandud automaatselt tööle. Iga vang sai oma probleemidele ja vajadustele kohandatud plaani. Mõned kinnipeetavad õppisid täisvõi osalise koormusega. Teised osalesid rehabilitatsiooniprogrammides, kohtusid psühholoogide ja nõustajatega või said kutsenõustamist. Lisbeth Salanderile tuli Alvari meelest – vähemalt kinnipeetava paberite järgi otsustades – anda võimalus täiendada oma kooliharidust või vähemalt nõustada teda selles küsimuses. Ta polnud gümnaasiumis käinud, ta polnud põhikooligi lõpetanud, ja kui kõrvale jätta lühemaajaline töö ühes turvafirmas, siis jäi mulje, et tööl polnud ta üldse käinud. Ühtepuhku oli tal olnud probleeme ametivõimudega, ehkki vanglasse sattus ta nüüd alles esimest korda. Lihtne oleks talle päevavarga silt külge kleepida. Ometi oli selles pildis ka mõrasid. Neid ei tekitanud mitte üksnes õhtulehtedes avaldatud kirjeldused temast kui mingisugusest märulikangelasest. Põhjust andsid ka kogu tema väljanägemine ja eeskätt üks sündmus, mis oli Alvarile mällu sööbinud.
See sündmus oli ainus positiivne või üllatav asi, mis viimase aasta jooksul osakonnas oli toimunud. See juhtus pärast õhtusööki kell viis mõni päev tagasi sööklas. Väljas sadas vihma. Vangid olid oma taldrikud ja klaasid kokku korjanud, nõud ära pesnud ja ruumi puhtaks teinud ning Alvar oli jäänud üksi kraanikausi kõrvale toolile istuma. Õigupoolest polnud tal seal midagi teha. Tema sõi personali sööklas vangla teises tiivas, vangid hoolitsesid oma söögiruumi eest ise. Vangidest niinimetatud majandusjuhtidel Josefinil ja Tinel – mõlemad olid Benitoga kambas – oli oma eelarve, nad tellisid toiduained, valmistasid söögi, koristasid ja hoolitsesid selle eest, et toitu kõigile jätkuks. Majandusjuhi koht oli prestiižikas. Juurdepääs toidule annab vanglas võimu, nii on see alati olnud, ja on paratamatu, et mõned, nagu näiteks Benito, said rohkem, teised aga vähem. Alvar hoidis seepärast sageli köögil eriliselt silma peal. Köögis oli ka kogu osakonna ainus nuga. Nüri lõikeriist oli terastrossiga seina külge kinnitatud. Ent see võib kõigest hoolimata kahju tekitada, ja tol päeval heitis ta noa poole aeg-ajalt pilgu, püüdes ise samal ajal õppida.
Alvar tahtis Flodbergast minema pääseda. Ta tahtis paremat tööd. Ent temasuguse mehe jaoks, kes polnud kunagi ülikoolis käinud ega töötanud mujal kui vanglas, polnud valik eriti suur. Seepärast õppis ta kaugõppes majandust ja sel ajal, kui kartulikotlettide ja keedise lõhn veel õhus heljus, luges ta, kuidas finantsturgudel aktsiaoptsioonidele hinda määratakse, ehkki ta ausalt öeldes ei taibanud sellest kuigi palju ega tulnud toime ka õpiku harjutuste lahendamisega. Sel silmapilgul tuli sisse Lisbeth Salander, kes tahtis omale veel midagi süüa võtta.
Lisbeth hoidis pilku põrandal, ta oli nähtavasti tujust ära ja endassetõmbunud, ja kuna Alvar ei tahtnud järjekordse ebaõnnestunud suhtluskatsega ennast taas piinlikku olukorda panna, jätkas ta oma arvutusülesannete tegemist. Ta kustutas maha ja sodis juurde, oli näha, et see ärritas Lisbethi. Lisbeth tuli lähemale ja jäi Alvarile ainiti otsa vahtima, nii et mehel hakkas piinlik. Alvaril oli sageli piinlik, kui Lisbeth talle otsa vaatas, ta hakkas juba püsti tõusma, et osakonda tagasi minna, kui Salander tema käest hariliku pliiatsi kahmas ja tema raamatusse mõned numbrid kritseldas.
„Kui turud on nii ebastabiilsed, on Black-Scholesi võrrandid ülehinnatud pask,” ütles Lisbeth ja kadus, Alvari hõikest välja tegemata.
Ta lihtsalt läks minema, nagu poleks Alvarit enam olemaski, tollel kulus juhtunust arusaamiseks natuke aega. Alles sama päeva hilisõhtul oma arvuti ees istudes taipas ta, et Salander oli sekundiga tema ülesandele õige vastuse kirjutanud, aga see polnud veel kõik. Iseenesestmõistetava autoriteediga oli ta samas kritiseerinud Nobeli preemiaga auhinnatud optsioonide hindamise mudelit. Temale, kes tajus osakonnas vaid vastulööke ja alandust, oli see suur asi. Ta unistas, et sellest saab alguse nendevaheline kontakt või koguni pööre Salanderi elus, kui too viimaks oma ande suurust mõistab.
Ta kaalus kaua, mis peaks olema tema järgmine samm. Kuidas saaks ta naist rohkem motiveerida? Lõpuks tuli talle mõte. Ta laseb Salanderil IQ-testi teha. Kohtupsühhiaatrid, kes püüdsid määrata Benitol psühhopaatia ja aleksitüümia ja nartsissismi ja mille iganes astet, olid tema kabinetti patakate viisi vanu teste ja tabeleid jätnud.
Alvar oli ka ise mitmeid teste teha proovinud ja mõtles, et nii mängleva kergusega matemaatilisi probleeme lahendav naine peaks loogiliselt võttes intelligentsustestis hea tulemuse saama. Kes teab, võib-olla oleks sellel tema elus mingi tähtsus. Seepärast ootaski ta õhtul koridoris Salanderit, tema meelest oli see hea võimalus. Ta arvas koguni nägevat mingit relvitust vangi näos ja alustas talle komplimendi tegemisega. Ta kujutas ette, et nende vahel tekkis kontakt.
Naine võttis testi vastu. Ent siis juhtus midagi. Väljas mürises rong, Salanderi ilmesse sugenes pinevus ja pilk muutus süngeks, Alvar hakkas kokutama ja lasi tal minna. Hiljem andis Alvar oma kolleegidele korralduse kongide uksed sulgeda. Ta läks oma kabinetti, mis asus massiivse klaasukse taga vangide kambrikoridori lõpus, nii-öelda administratsiooni poolel. Alvar oli ainus, kellel oli oma kabinet. Ruumi aken avanes jalutusõue, metallvarbadest aia ja betoonmüüri poole, ruum ise polnud kongidest kuigi palju suurem ega ka kuigi palju õdusam. Ent erinevalt kongidest oli seal internetiühendusega arvuti ja paar ekraani, mis kuvasid osakonna valvekaamerate pilte, ja ka mõned kasinat hubasust lisavad nipsasjad.
Nüüd oli kell 19.45. Kongide uksed olid lukus. Müra oli vaibunud ja rong Stockholmi poole kadunud, kolleegid istusid kohviruumis ja peksid keelt. Ta kirjutas oma vanglaelu kajastavasse päevikusse paar rida. See ei teinud ta tuju paremaks, ta ei kirjutanud päevikusse enam tõtt. Edasikirjutamise asemel vaatas ta seinatahvlil rippuvaid Vilda ja nüüdseks juba neli aastat surnud ema pilte.
Väljas oli aed, see oli nagu oaas kõledal vanglamaastikul. Taevas oli pilvitu. Ta vaatas uuesti kella. Oli aeg koju helistada, Vildale head ööd soovida ja öelda talle „nägemist, kullake”. Ta tõstis telefonitoru, ent kaugemale ei jõudnudki. Vanglasisene häiretelefon hakkas tööle. Ta vaatas ekraani ja nägi, et helistatakse seitsmendast kambrist, Lisbeth Salanderi kongist, ning ühtäkki tärkas temas uudishimu ja mure. Kõik kinnipeetavad teadsid, et töötajaid ei tohi ilma põhjuseta segada. Lisbeth polnud häiretelefoni kunagi varem kasutanud, ta ei jätnud viriseja muljet. Kas midagi on juhtunud?
„Mis lahti?” küsis ta.
„Ma tahan, et sa siia tuled. See on tähtis.”
„Mis asi see nii tähtis on?”
„Sa andsid mulle ju ühe IQ-testi, eks.”
„Täpselt nii, ma mõtlesin, et sinusugune tüdruk peaks sellega kenasti toime tulema.”
„Selles on sul võib-olla õigus. Kas sa ei võiks minu vastuseid kohe üle vaadata?”
Alvar vaatas uuesti kella. Pagan, see pole ju võimalik, et tal test juba tehtud on.
„Jätame selle parem hommikuks,” ütles ta. „Siis jõuad oma vastused hoolikamalt üle vaadata.”
„Sel juhul on see ju sohk,” jätkas Salander. „Ma võin seda terve öö teha.”
„Hästi, ma tulen,” vastas Alvar.
Ta ei teadnud õieti, miks ta seda ütles, ja otsekohe käis tal peast läbi mõte, kas ta ehk kiirustas liialt. Teisalt kahetseks ta kindlasti, kui ta sinna ei läheks. Ta oli ju nii siiralt soovinud, et Salanderile tunduks test