kodust väljas, ta oli täiesti sõltuv hooldajatest ja abilistest, kes tema eest Liljeholmeni korteris hoolitsesid. Ent ta nõudis tungivalt võimalust vanglasse tulla, sõitis invataksoga kohale ja saabus ratastoolis ning hapnikumaskis hingeldades. Sellest hoolimata oli kohtumine tore. Holger ja Lisbeth rääkisid vanadest aegadest, Holger oli sentimentaalne ja liigutatud. Vaid üks asi häiris Lisbethi. Holger rääkis, et tal oli külas käinud keegi Maj-Britt Torell, kes oli töötanud St. Stefani lastepsühhiaatria osakonnas, kus Lisbeth lapsena oli viibinud. Naine oli Lisbethi kohta lehest lugenud ja ulatas vanale advokaadile paki pabereid, mis tema arvates võiksid huvi pakkuda. Kuid Holgeri sõnul oli see kõik vana tuttav laul selle kohta, kuidas Lisbethi kliinikus rihmadega kinni seoti ja muidu kohutavalt koheldi. „Sul pole vaja seda näha,” ütles Holger. Ometi oli dokumentides ilmselt ka midagi uut, sest kui Holger uuris lohetätoveeringu kohta ja Lisbeth jutustas leegitseva sünnimärgiga naisest, küsis mees:
„Kas ta töötas Registris?”
„Kus?”
„Geneetika ja keskkonna uurimise registris Uppsalas. Minu meelest ma lugesin seda kusagilt.”
„See pidi siis olema kirjas uutes paberites,” vastas Lisbeth.
„Arvad?” küsis Holger. „Võib-olla ajan ma lihtsalt midagi segi.”
Võib-olla ajas ta tõepoolest lihtsalt midagi segi. Holger oli vanaks jäänud. Sellest hoolimata jäi see infokild Lisbethile meelde. See näris teda pärastlõunati, mil ta spordisaalis poksikotti tagus, ja hommikuti, kui ta keraamikatöökojas töötas, see näris teda ka praegu, kui ta keset oma kongi seisis ja jälle põrandale vahtis.
Koguni põrandal lebavad IQ-testi lehed näisid muutuvat ega jätnud teda enam ükskõikseks, pigem näisid need olevat Holgeri ja tema jutuajamise omamoodi jätk, ja hetkeks ei taibanudki Lisbeth, mispärast. Ent siis meenus talle, et ka sünnimärgiga naine oli lasknud tal teste teha. See lõppes alati tüli ja mässuga, ja lõpuks põgenes ta kuueaastasena keset ööd kodunt.
Siiski polnud ei testid ega ka põgenemine mälupiltide juures kõige olulisemad. Lisbethis oli juba idanema hakanud kahtlus, et tema lapsepõlves oli midagi põhimõtteliselt tähtsat, millest ta aru ei saanud, ja ta leidis, et see tuleb välja uurida.
Tõsi, peagi pääseb ta taas vabadusse ja saab teha, mida tahab. Aga ta teadis ka, et osakonnajuhataja Alvar Olsen on tal pihus. See polnud esimene kord, kui mees rünnakut nähes selja pööras. Osakond, mida ta juhatas ja mida seni peeti kriminaalhoolduse auks ja uhkuseks, oli tegelikult moraalse huku lävel ja Lisbeth mõtles, kas Alvar Olsen ei saaks aidata teda asjaga, mis oli kõigile siinsetele asukatele keelatud – internetiühendusega.
Ta kuulatas. Koridorist kostis vaheldumisi sõbralikku jutuvada ja vandumist, uksed paukusid ja võtmed kõlisesid, kajasid eemalduvad sammud. Seejärel jäi kõik vaikseks. Ainult ventilatsioonisüsteem undas, ehkki see ei töötanudki korralikult. Kambris oli lämbe ja väljakannatamatult umbne. Lisbeth Salander vaatas põrandal vedelevat testi ja mõtles Faria Kazi, Benito ja Alvar Olseni peale, ning kaelal hõõguva sünnimärgiga naise peale.
Ta kummardas ja korjas paberid kokku, istus kirjutuslaua taha ja kritseldas kiiruga vastused valmis. Kui ta lõpetas, helistas ta raudukse kõrval olevat hõbedast sisekella. Alvar Olsen vastas viivitades ja närviliselt. Lisbeth ütles, et peab temaga otsekohe rääkima.
„See on tähtis,” rõhutas ta.
2. peatükk
ALVAR OLSEN TAHTIS koju minna. Ta tahtis siit minema pääseda. Ent kõigepealt tuleb tal valve lõpuni vastu pidada, paberitööga ühele poole saada ja loomulikult helistada ning üheksa-aastasele tütrele Vildale head ööd soovida. Lapsehoidjaks oli nagu tavaliselt Alvar Olseni tädi Kerstin, nagu tavaliselt, oli Kerstinil kästud ka ukse turvalukk kinni panna.
Kaksteist aastat oli Alvar olnud Flodberga turvaosakonna juhataja, kaua oli ta oma töö üle uhke olnud ja end selle jaoks täpselt õigeks meheks pidanud. Alvar Olsen oli nooruses päästnud oma alkohoolikust ema elu ja suutnud viia ema nii kaugele, et too püsis edaspidi kaine. Kirgliku loomusega mees oli alati seisnud nõrgemate poolel, seepärast ei olnud see kellelegi üllatuseks, kui ta kriminaalhooldusesse tööle läks ja talle seal aastatega laitmatu maine kujunes. Ent nüüdseks polnud tema kunagisest idealismist enam suurt midagi järel.
Esimese hoobi andis tema oma naine, kes mehe ja tütre maha jättis ning oma eelmise ülemusega Åresse kolis. Lõplikult purustas tema illusioonid aga Benito. Alvar ütles tavaliselt, et igas kurjategijas on ka midagi head. Kuid Benitos polnud mitte midagi head, kuigi paljud olid seda otsinud – poiss-sõbrad, tüdruksõbrad, advokaadid, terapeudid ja kohtupsühhiaatrid ning koguni paar kirikuõpetajat. Benito õige nimi oli Beatrice. Ta oli tuntud Itaalia fašisti järgi omale uue nime võtnud, tal oli kaelal tätoveeritud haakrist, siilipea ja mõnevõrra haiglase jumega kahvatu nägu. Ometi polnud tema välimus eemaletõukav.
Maadlejat meenutavast kehast hoolimata õhkus temast isevärki graatsiat, paljusid koguni võlus tema grandioosne kuju. Enamikus tekitas ta aga lihtsalt surmahirmu. Benito oli – vähemalt niimoodi räägiti – tapnud kolm inimest oma kahe pistodaga, mida ta nimetas Krisiks või Keriseks, see oli kinnipidamiskohas nii sageli jututeemaks, et relvad muutusid müüride vahel valitseva ähvardava ja lämmatava meeleolu üheks osaks. Ikka ja jälle räägiti, et pole midagi hullemat sellest, kui Benito lubab sinu vastu pistoda tõsta, siis oled sa surmalaps või sama hästi kui surnud. Isegi kui see enamasti oli lihtsalt tühi loba – eriti veel seetõttu, et terariistu hoiti vanglast turvalises kauguses –, vajutas see õhkkonnale oma pitseri. Legendid pistodadest levitasid koridorides õudu ja muutsid Benito veelgi ähvardavamaks. Kõik see kokku oli häbilugu, suur skandaal. Alvar oli alistunud.
Ta oleks pidanud olema valmis Benitole vastu astuma. Alvar oli sada üheksakümmend kaks sentimeetrit pikk. Ta kaalus kaheksakümmend kaheksa kilo, keha oli tugev ja lihaseline, juba teismelisena oli ta kakelnud joodikute ning kaabakatega, kes püüdsid tema emale läheneda. Aga tal oli üks nõrk koht. Ta oli üksikisa ja umbes aasta tagasi tuli Benito jalutusõues tema juurde ning sosistas talle kõrva jäiselt täpse samm-sammulise ülevaate iga väiksemagi koridori ja trepi kohta, mis Alvar igal hommikul läbis, et oma tütar Örebro Fridhemsskolani kolmandale korrusele 3A klassi viia.
„Mu pistoda on sinu tüdruku poole suunatud,” ütles ta, rohkem polnudki vaja.
Alvar kaotas kontrolli osakonna üle, kaos levis hierarhias allapoole. Ta ei kahelnud hetkekski, et mõned kolleegidest – näiteks argpüks Fred Strömmer – olid muutunud lausa korruptiivseks. Ükski aastaaeg polnud hullem kui suvi, mil vangla täitus puhkuste ajaks tööle võetud ebakompetentsetest ja hirmunud asendajatest, ja hapnikuvaene õhk koridorides vaid suurendas ärritust ja pinget. Alvar ei teadnud enam, kui mitu korda oli ta hommikul ärgates endale lubanud, et lööb töö juures korra majja. Ometi ei suutnud ta seda teha, asja ei teinud paremaks ka fakt, et kinnipidamiskoha direktor Rikard Fager oli idioot. Rikard Fagerit huvitas ainult fassaad, mis oli endiselt särav ja läikiv, ehkki kõik muu selle taga oli mäda.
Igal pärastlõunal halvas Alvarit taas Benito pilk, survestamise psühholoogia reeglite järgi muutus ta iga alistumise järel nõrgemaks. Tal oli tunne, nagu jookseks ta verest tühjaks, kõige hullem oli see, et ta ei suutnud kaitsta Faria Kazit.
Faria mõisteti kohtus süüdi oma vanema venna tapmises, kelle ta oli Stockholmi eeslinnas Sicklas läbi suure klaasakna tõuganud. Ent tema loomuses polnud midagi agressiivsest ega vägivaldset. Enamasti istus ta oma kongis ja luges või nuttis, turvaosakonda oli ta sattunud ainult põhjusel, et ta võis kalduda enesetapule ja teda võis ähvardada oht. Ta oli muserdatud inimene, kõik olid ta hüljanud, kaasa arvatud ühiskond. Ta ei suutnud jätta vanglakoridorides karmi muljet, tal polnud respekti sisendavat terashalli pilku, oli vaid piinajaid ja sadiste parvena ligi tõmbav habras ilu, ja Alvar vihkas iseennast suutmatuse pärast midagi ette võtta.
Viimase aja ainsaks konstruktiivseks katseks oli sekkuda uue tüdruku, Lisbeth Salanderi saatusesse. Ka see polnud naljaasi. Lisbeth Salander oli karm bitch, temast räägiti sama palju kui Benitost. Osa imetles Salanderit, teised pidasid teda tühiseks eneseupitajaks, kolmandad