kulutada, hiljem ehk juba sellepärast, et kogu korruse värv oleks tema metslasejuustesse ära läinud.
Aliis läks halliks juba kolmekümne kolmeselt, nüüd pea neljakümneselt oli see juba harjumuspärane. Ta nägi end vanana, ning kui ta juuksed lahti lasi, siis meenutas ta ürgtarka moori Põhjala muistendist. Mitu korda oli ta mõelnud, et müüb juuksed parukategijale ja ostab selle eest, mis iganes tol hetkel vaja oli – jõuluprae, uue rula, vihikukaaned. Alati sai murest kuidagi teisiti üle ja nii venisid juuksed nagu pikaajaline investeering pea tagumikuni. Kuigi nii vana inimese puhul peeti pikki juuksed naeruväärseks, oli Aliis nendega harjunud ning ei pannud teiste õdede halvustavaid pilke tähele. Tema hommikune soengurituaal kestis alla minuti, piirdudes öise patsi lahtiharutamisega ning krunniks keeramisega. Kui juuksed olid kinni, siis tundus Aliisile, et ta mõtleb selgemini.
Võitluses selgub siiski alati tugevam. Sukkpüksid andsid alla ja lõpetasid prügikastis. Ise ennast lahti pakkinud kohver küüditati nurka ning ka kraapiv karukampsun läks nurka häbenema.
Aliis puhkis riidekuhjade vahel tuulates, leidis kammi, ja sõdalase otsustavusega harutas ta löntsi vajunud krunni lahti. Korraga hakkas ta naerma: „Püha müristus, mis seksist nad rääkisid!?” Tema uhke üksikkajuti peegel näitas lasteraamatu kangelast Pokut, heinatuustist mätast, mis tekib talupidajate laiskusest mättalist maad niita. Hallid juuksed higisele kehale tilpnemas, jõllitas Aliis ennast peeglist, nagu näeks esimest korda.
Pikaajalise töö eest haiglas tema auks korraldatud lahkumiskohvil olid usalduslikud noored õed talle sosistanud, et nüüd elu alles algab, et ärgu Aliis ühelegi juhusele ei öelgu. „Laps sul suur, ise veel noor,” seletas sooja aktsendiga Olga ning tõstis šampanjaklaasi.
Siredate säärtega noored tulijad pajatasid pööraseid lugusid, mida nad teistes riikides töötavatelt õdedelt olid kuulnud. Kuidas uusaasta öösel lükatakse tühjema korpuse patsiendid ühte palatisse ja oi, küll siis noortel meesarstidel on lööki. Mehele küll ei saa, aga keppi saab kindlalt. Piiritus on tasuta ja tänulikud patsiendid, riigist olenemata, tassivad nii komme kui kangemat kraami.
Aliis kõõksus naerust, kujutades oma halle juukseid voolamas üle voodiserva, nooruke, üliintelligentne ja sarmikas meesarst tema kohal pumpamas. Korraga ta kangestus. Ta võiks ju sellise meesarsti ema olla. Kindlasti kõigil neil ongi ema, kes ootab, et tema pojast saab tippkirurg, et tema poeg saavutab selle, mida ta loodab. Võib-olla mõne ema on samamoodi nagu tema korjanud sent sendi haaval pojale ülikooliraha. Võib-olla keegi on otsinud selle nimel prügikastide kõrvalt taarat. Aliis võdistas õlgu ja keeras duši lahti. Tema ei maga ühegi arstiga, olgu see või saja-aastane. Mitte et tal ohtugi oleks. Või ta üldse mäletaks, mis see armastus või mis see sekski on.
Puhas Aliis ei suutnud kuidagi panna selga ühtegi neist korralikest villastest kampsunitest, mille ta reisile oli kaasa võtnud. Ta sikutas selga ühe Matu kulunud lemmikpluusi, kuhu oli kirjutatud „Work for beer”, ning rõõmustas lõdva kummiga trikoopükste üle. Ta nägi välja üsna sarnane linnamatkalt saabunud pensionäridega ning nautis vabadust, mis saabus peale kiuslikest sukkpükstest vabanemist. Natukene julgust kogunud, asus ta laevaga tutvust tegema.
Aliis ei olnud kunagi käinud välismaal, ta oli näinud mänguautomaate ainult pahade tegelastega action-filmides ning katkematu entusiasmiga röökivad meelelahutusprogrammi juhid ajasid tal pea valutama.
2
Ta oli neli tundi kulutanud, et tutvuda laeva iga koridori, baari, poe ja söögikohaga. Vaadanud neid hardas imestuses ja pelglikult nagu laps esimest korda lund, ning kogu julgust kokku võttes ja hinna peale silmi kinni pigistades tellinud kohvi, vaadates meelelahutusprogrammi soojendusprogrammi. Päris programm pidi algama südaööl, sellele ei kavatsenud Aliis küll jääda. Juba soojendusprogrammi ajal olid ilmselgelt liiga palju joonud härrasmehed käinud teda tantsima kutsumas, mõni nii agressiivselt, et Aliis pidi lauast kinni hoidma.
Ta lonkis kajuti poole, möödudes libakullaga ääristatud uste taha peituvast kallist restoranist. See paistis üsna tühi, uksel ei seisnudki enam seal õhtu läbi jalalt jalale tammunud tülpinud noorukit, kes asjatult selles vaeste laevas mõnda klienti ootas.
Aliis ei suutnud vastu panna ahvatlusele piiluda keelatud maale, peegli taha, sinna tema kuupalga suuruste praadide päriskoju. Ta tahtis näha kas või üht inimest, kes igava laevasõidu on otsustanud kaaviari ja šampanjaga lühemaks teha. Millegipärast uskus ta, et sellisel tegelasel on peas kroon ja käed täis briljante, käekotis hiiresuurune koer, ning kuigi ta on saja-aastane, näeb ta tänu kosmeetilisele protseduurile välja kaheksateistkümnene. Ükskõik, kas ta on mees või naine.
Aliis nihkus vargsi uksele, kust paistis kaks ainsat restoranikülastajat. Kange, ebameeldiva näoga vana mees ja oma küüsi vahtiv noor naine. Vanamees igavles silmanähtavalt ning näis valavat oma viha välja noore naise peale. Viimane küll püüdis midagigi vastu öelda, kuid iga sõna tundus meest veelgi enam ärritavat. Mõlemad nägid välja pettumust tekitavalt tavalised.
Mehel oli nugaterav profiil, ta polnud nähtavasti nooruseski ilus mees olnud, aga kindlasti vaadati talle järele. Mitte nii, nagu praegu vaatas teda kala serveeriv kelner. Põlguse ja hirmuga.
Aliis muigas, ta tundis selliseid patsiente. Ükskõik kuidas sa neile süsti tegid, kasutasid nad järgmist korda selleks, et sinu peale kaevata. Keegi ei arvestanud nende kaebustega, kuid neile andis see elumõtte. Meditsiiniliselt pumpas see üles vererõhu ja tootis kustuvas kehas adrenaliini.
Enamasti olid nad üksikud naised, kes olid mehed oma vingumisega hauda ajanud ning püüdsid sama teha lastega, kes neid kunagi vaatamas ei käinud. Kui lapsed kord aastas kohale tulid, siis rõõmustas kogu personal, et nad nii harva käivad, sest enamasti olid nad oma tugeva esivanema kõik halvemad jooned pärinud.
Nad seisid abitult oma ema või isa voodi juures ning süüdistasid kõiki koristajast peaarstini, et imet ei olnud juhtunud ning vanem ei tantsinud ega olnud enam akadeemikuajuga. Oma viha valasid nad valves oleva õe peale, kes siis ülejäänud 364 päeva sadistliku mõnuga pisut ebatäpse süstiga kõik tagasi tegi, või siis ei teinud – nagu Aliis. Mitte et ta oleks teistest parem olnud, mitte et ta poleks viha tundnud. Ta lihtsalt ei suutnud haiget teha. Ükskõik kellele.
Aliisi mõtted läksid kõigi selliste patsientide viimastele minutitele, mis enamasti olid üksikud ja kurvad, surma ees kaotasid nad oma bravuurikuse ning hoidsid tal käest kinni.
Ta tundis juba ette kaasa virila vanamehe lahkumishetkele ning kuulis kõigi mahajääjate kergendusohet. Või kuulis ta ohet praegu? Kuigi, see oli pigem oie. Vanamees rögises ja kõõksus, kelner viskas käes olevad mustad nõud maha ning peksis teda selga, nagu tahaks tal enne surma veel kondid murda. Ennist igavlenud naine karjus. Aliisi selja tagant jooksid kullatud saali pagunitega mehed, laevaohvitserid. Tõtati arsti kutsuma.
„Arst ei jõua,” pääses Aliisi seest välja imelik vääksatus. Ta tungis läbi inimsumma, väänas eest vanurit vigaseks peksva nooruki. „Valgust, mul on vaja valgust.”
Inimesed tõmbusid laiali, kellegi käsi ulatas talle mobiililambi. Aliis suunas valguskiire siniseks tõmbuva vanuri kurku. Kalaluu oli läinud nähtavasti nii sügavale, et ilma pintsettideta ta sinnani ei ulatu. Kõri hakkas tursesse minema. Aliis teadis, et täielik lämbumine saabub paari minutiga.
„Teravat nuga, viina, kõrt. Kiiresti!”
Ta haaras laudadelt salvrätikuid, rebis eest lahti mehe särgi ja püüdis teda põrandale pikali panna. Mees, kas krampides või surmahirmus, osutas vastupanu.
Aliisi juuksed läksid rabeledes lahti. Õnneks sekkus üks pagunitega pintsaklane. Ta pani mehe osavalt selili, hoides oma karukäppi visklevatel õlgadel. Vanamehe jõud oleks nagunii raugenud. Arsti oodata ei kannatanud enam sekunditki.
Aliis vaatas oma käes olevat pikka fileerimisnuga ning valas selle nagu unes olles üle viinaga, enese sees tegutses ta aegluubis. Ta hingas aeglaselt, ta nägi lõtvuvat mehekeha. Mees lamas maas hingetuna.
„Ma ei julge,” niutsus hääl Aliisi sees. Kuid tal ei olnud valikut. Leides kõhnalt kõrilt trahhea asukoha, lõi ta sinna noa ning surus haava