mehisust, mehest rääkimata. Võltskullaga kaetud restoranis valitses sügav vaikus, kui Aliis mehega rääkis.
„Ärge liigutage, püsige rahulikult, te hingate praegu läbi kõris oleva augu. Kohe jõuab siia arst, ta võtab teil kalaluu kurgust välja, turse alaneb ning juba paari päeva pärast hakkab trahheasse tehtud auk uuesti kinni kasvama.”
„Ta on rootslane,” sosistas igasuguse igavlemise unustanud naine.
„Saate te tõlkida?”
Naine püüdis oma häält rahulikuks sundides edasi anda Aliisi sõnu. Trahhea kõrvalt mullitav verevaht ajas ta aga öökima ning poole lause pealt jooksis naine minema.
Aliis jäi talle nõutult järele vaatama, kaaludes hetkeks, kumb on ohtlikumas seisus, kas kontsadel kõikuv paniköör või liikumatult lamav vanamees. Abi tuli kuldsete paeltega karult. Rahulikult ning selgelt tõlkis ta Aliisi sõnad, samal ajal naisele otsa vaadates.
Aliis ei tundnud ebamugavust nagu tavaliselt, kui võõrad mehed talle otsa vaatasid. Jumala eest, mitte kunagi küll midagi plaanides. Vahel lihtsalt sellepärast, et kuhugi pidi ju bussis või rongis vaatama, aga ikkagi pani see Aliisi nihelema. Murest, et vaatajad võivad samal ajal mõelda, et küll on kole naine, või veel hullem, et tea, kas mõni teine mees on nii õnnetu, et sellise luuaga peab elama.
Laevaohvitseri pilk oli sõbralik, otsides kinnitust võõralt kõlavatele sõnadele. Aliis noogutas tänulikult. Lamav mees püüdis midagi öelda, mille peale kõrs trahheast peaaegu välja libises. Mõlemad, koristajaks pürgiv medõde ja verega ülikonna rikkunud sõbralik meremees, haarasid kõrrest. Mees naeratas Aliisile ja Aliis naeratas vastu, olid nad ju kahe peale ühe inimese surma käest kätte saanud. Kuigi tagasikistu oli silmanähtavalt väeti ja nõder, siis ometi oli ta nende võit.
Kohale jõudnud laevaarst paigutas trahheasse muhviga püsiva toru, mis takistaks võimalikku verejooksu kopsu, ning koukis pikkade pintsettidega välja hiiglasliku kalaluu.
„Kurat, nüüd kaebab ta meid küll kohtusse,” susises kala serveerinud kelner.
„Nähtavasti õigusega,” oli Aliis mõttes esimest korda õhtu jooksul virila vanamehe poolel. Kui panna praele kulla hind, siis võiks see tagada vähemalt su ellujäämise.
Öökides minema tormanud neiu, kes osutus patsiendi isiklikuks assistendiks, oli tagasi tulnud. Aliis tundis end üleliigsena. Pluus ning püksid hakkasid verest kangeks tõmbuma ja küünealused olid sama mustad kui lapsena porisõda pidades. Ta nihkus vaikselt ukse poole ning oleks nähtavasti enne läinud olnud, kui keegi taibanudki oleks, kui teda poleks õlast haaranud äsja assisteerinud mehe käsi.
„Härra Stahlbergil on roppu moodi vedanud, ilma trahheostoomiata oleks ta enne minu kohale jõudmist lämbunud,” konstateeris just arst.
„Ma ei nimetaks seda vedamiseks, vaid imeks, et samal ajal oli kohal veel üks arst. Kaitseingel,” lausus laevaohvitser.
Kõigi pilgud suundusid Aliisile, ja nagu oleks siin mingi õnnelike imede uskujate sekti koosolek, hakkasid ruumis viibivad inimesed plaksutama. Aliis kohendas närviliselt juukseid, sai samal hetkel aru, et on need nüüd verega kokku määrinud, ning püüdis teda kindlalt seltskonna keskmesse suunava käe käest põgeneda. „Ma pole arst… Ma olen hooldusõde.”
„Uskumatu, väga puhas ja professionaalne lõige. Te peaksite olema arst,” kiitis laevaarst Aliisi tööd, kui kannatanu raamile tõsteti. Vanamees liigutas samal ajal agressiivselt suud.
„Näete, patsient tänab teid,” rõõmustas laevaarst, et oli pääsenud surmajuhtumi konstateerimisest.
„Vaevalt küll,” raputas Aliis pead. Selleks tundis ta selliseid vanamehi küllalt. Nähtavasti sajatas ta praegu hirmsat needust ning küllap see paneb Aliisi veel kahetsema, et ta üldse samal ajal sündmuskohas oli.
Karu moodi mees ei lasknud ta õlast lahti ka siis, kui patsient piduliku spaleeri vahel ja hämmastava kiirusega end kogunud assistendi saatel saalist välja kanti. Tütarlaps nõksutas puusi nii osavalt, et enamik meeskonnast pressis kaasa rohkem tema kui kalli kannatanu pärast.
Aliis tajus restorani tühjenemist, seda, et igaüks asus oma tööd tegema, et koristaja siunas verega rikutud vaiba pärast, et köögist kostis koka kõrgendatud hääl – ja et tema seisis ikka oma õlle eest töötamist lubavas särgis, sorgus juuksed verest salkus, võõras mees õlgade ümbert kinni hoidmas. Ühe väikese ajahetke tundis ta, et polegi üksi maailma vastu. Ja siis tegi ta midagi uskumatult lolli, ta hakkas tihkuma, nuttis ühe päeva jooksul juba teist korda.
Mul on närvid korrast ära, pani ta endale mõttes diagnoosi ja määras rohugi. Töö. Nii juhtub, kui sa ei tee kogu aeg tööd. Lollid mõtted tulevad pähe. Mees võttis ta ümbert kinni, surus enda vastu ja silitas nagu õnnetut last.
„Rahu, rahu. Sa olid väga vapper, sa päästsid just inimese elu. See on normaalne. Kas sa tahaksid üht väikest drinki?”
Mees püüdis talle otsa vaadata ja nügis lõuaga naise laupa. Aliis ei tahtnud drinki, ta lihtsalt tahtis, et mees ei laseks veel käsi lahti, et veel kümme sekundit oleks ta maailma eest peidus, enne kui ta selle üksindusse tagasi sukeldub. Mehel ei jäänud muud üle, kui põlvi kõverdades oma tohutust kõrgusest alla laskuda. Seda tehes läksid ta huuled vastu Aliisi otsaesist ja ninaotsa. Mees naeratas nii soojalt, et isegi läbi kinni pigistatud silmade tajus naine sellest hoomavat kuumust. Ta lõi õhetama ja avas silmad. Üle mehe õla paistis peegelpilt, punase näoga ülekaaluline naine. Kullatud, täiesti sobimatus raamis.
„Mu pluusil on küll kirjas, et ma töötan õlle eest, aga tegelikult teen ma seda tasuta. Aitäh pakkumast, ma pean midagi puhast selga otsima…” Kiiresti, et ei jõuaks kahetseda, et mees ei jõuaks tema lõkendamise kohta halvasti mõelda, et kogu naeruväärne lummus, mis teda oli haaranud, ei saaks teistele nähtavaks, libises Aliis restoranist välja.
Joostes kajuti poole, hirmutas ta oma välimusega sama pensionäridest paari, kes enne olid jälginud ta sukkpüksietteastet. Nähtavasti teatavad kaptenile, ohkas Aliis vanapaari hirmule kaasa tundes.
Kajut oli kadunud, ta ei leidnud seda, pea oli sassis verelõhnast ja mehekätest ning suurest vihast, et see mees oli ta vastu nii hea olnud. Õnneks ilmus ei tea kust kiiskav blond mundris preili ning aitas tal üles leida peitu pugenud kajuti.
Aliis, kes kunagi midagi ära ei visanud, virutas määrdunud T-särgi prügikasti. Juba teine asi ühe päeva jooksul kuulutati rämpsuks. Sukkpükste ja särgi juurde lendasid ka selle õhtu naeruväärsed tunded ja unistused. Mitte kordagi enam, lubas naine endale, ei mõtle ma, et mis siis, kui ma oleks dringile jäänud. Tegemist oli härrasmehega, selles kutses polnud midagi isiklikku ning veel vähem väiksematki huvi tema kui naise vastu. Loodetavasti oli tegemist nii suure härrasmehega, et hetkel ei arvusta ta kusagil tagaruumides, kuidas vana naine tita kombel ta kuue märjaks nuttis ja nina vastu suud hõõrus.
Aliisi haaras hirm, et järsku näidatakse ta peale siis näpuga, et see tema üksindus saab siis kuidagi avalikuks. Nii nagu ta nooruses oli kartnud olla kodukülas lapsega tüdruk ja selle eest linna põgenenud. Valetades alguses peigmehe sõjaväelaseks ja siis juba hukkunuks. Lesk olla oli tema jaoks ikkagi parem, kui olla maha jäetud. Mitte tahetud. Ära tõugatud.
Aliis tuhlas oma kohvris, pestud juuksed tilgutasid riietele huvitavaid mustreid. Mitte midagi pole selga panna, mõtles ta nagu samal sekundil miljard naist üle maailma, ükskõik kui suur või väike nende riidekapp oli. Mittemillegi vastu oli alati üks relv. Pidžaama. Pehme, soe, kodulõhnane kaitsekiht. Küll hommikuks muutub mõni riidehilp kantavaks, lohutas ta end. Praegu ronis ta oma ruudulisse kookonisse ning puges teki alla peitu.
Puhtad linad panid ihu mõnusalt surisema ja tegid õnnelikuks. Aliis uskus kaljukindlalt, et kõige suurem õnn on inimesele magamine. Eriti puhta pesuga puhtas voodis. Kas või üksi. Või isegi – parem kui üksi. Kuigi, kellegagi koos magamist ta proovinud polnud. Kuid samas oli raske uskuda, et mingi mees võiks olla parem kaaslane kui pehme padi kaenlas. Või mõjuda rahustavamalt kui kurguni tõmmatud tekk.
Aliis ei muretsenud enam selle pärast, kuidas ta