sa ka eelmisel korral. Ja üle-eelmisel, ja üleüle-eelmisel… Keda sa sellega alt vead? Tien, sul hakkab aeg otsa lõppema, kas sa ei mõista?
Jekaterin pöördus köögi poole ja hakkas juba planeeritud perekondlikku õhtusööki mõttes niimoodi ümber korraldama, et see sobiks ka impeeriumi pealinnast pärit Vor-lordile. Valge vein? Jekaterini piiratud kokkupuuted selle tõuga andsid mõista, et kui Vor piisavalt täis joota, pole enam tähtis, mida sa talle süüa annad. Jekaterin pani veel ühe hinnalise koduplaneedilt sisse toodud pudeli külma. Ei… paneme parem kaks pudelit.
Ta lisas veel ühe istekoha köögirõdule, mida nad pidevalt söögitoana kasutasid, ja kahetses, et polnud õhtuks teenrit võtnud. Kuid inimesest teenrid olid Komarril nii kallid. Ja Jekaterin oli tahtnud, et nad saaksid koos onu Vorthysega olla väikese koduse mulli sees. Isegi ametlike uudistekanalite rahulikud esindajad tüütasid kõiki uurimisega seotuid – mitte ühe, vaid lausa kahe Keiserliku Audiitori saabumine õnnetuspaigale Komarri orbiidil ei olnud oletustetulva kahandanud, vaid selle ainult ümber suunanud. Kui Jekaterin sai pärast onu orbiidile saabumist temaga esimest korda põgusalt rääkida kanalil, mis nurjas suurest kaugusest tuleneva viivituse tõttu kõik katsed pikemaks jutuajamiseks, oli tavaliselt kannatliku onu Vorthyse kirjeldus avalikest infotundidest, millesse ta oli tiritud, selgelt ärritunud. Ta oli vihjanud, et rõõmustaks nendest pääsemise üle. Kuna rumalate küsimustega olid õppejõuna töötatud aastad onu ära harjutanud, mõistatas Jekaterin, kas tema pahameele tegelikuks põhjuseks ei olnud mitte see, et ta ei osanud neile vastata.
Kuid peamiselt, pidi Jekaterin endale tunnistama, tahtis ta lihtsalt meenutada õnnelikuma mineviku maitset, hoida seda ahnelt enesele. Pärast ema surma oli ta elanud kaks aastat tädi ja onu Vorthyste juures ning käinud nende üsnagi kerge järelvalve all Keiserlikus Ülikoolis. Elu professori ja profetrissi – tädi oli samuti professor – juures oli miskipärast olnud vähem piiratud ja vähem piirav kui isa konservatiivses Vori majapidamises Lõunamandri uusasunikelinnas, kus Jekaterin oli sündinud – võib-olla sellepärast, et Vorthysed kohtlesid teda täiskasvanuna, kes ta püüdis olla, mitte lapsena, kes ta oli tegelikult. Pisut süüdlaslikult tundis ta nendega suuremat lähedust kui oma tegeliku vanemaga. Mõnda aega oli tundunud võimalik igasugune tulevik.
Siis valis ta Etienne Vorsoissoni või valis mees tema… Tollal olid sa ju üsna rahul. Jekaterin ütles väga hea meelega jah isa leitud baba abielukorraldustele. Sa ei teadnud. Ka Tien ei teadnud. Vorzohni düstroofia. See ei olnud kellegi süü.
Pikkade sammudega kalpsas kööki üheksa-aastane Nikolai. „Ema, mul on kõht tühi. Kas ma võin tüki kooki võtta?”
Jekaterin tõrjus kärmed sõrmed, mis üritasid koogiglasuurist proovi võtta. „Sa võid saada klaasi puuviljamahla.”
„Ooh…” Kuid Nikolai võttis siiski vastu pakutud asenduse, mis ulatati talle kavalalt ühes õhtusööki ootama rivistatud veiniklaasidest. Nikolai hakkas suurte sõõmudega mahla kulistama, võngutades end. Kas ta on elevil või hakkab päritud haigus välja lööma? Ära kanna seda talle üle, keelas Jekaterin ennast. Poiss oli olnud viimased kaks tundi oma toas ja nokitsenud pingsalt mudelite kallal, nii et muidugi tahab ta kangeks jäänud keha liigutada.
„Kas sa mäletad onu Vorthyst?” küsis Jekaterin. „Sellest on kolm aastat, kui me tal külas käisime.”
„Muidugi mäletan.” Nikolai lõpetas vahepala neelamise. „Ta viis mu oma laboratooriumisse. Mina arvasin, et seal on katseklaasid mulisevate ollustega, aga seal olid ainult suured masinad ja betoon. Ja lõhnas imelikult, kuidagi tolmuselt ja teravalt.”
„Keevitamisest ja osoonist, täpselt nii,” nõustus Jekaterin, imestades poisi hea mälu üle. Ta päästis klaasi. „Siruta käsi välja. Ma tahan näha, kui palju sul on veel kasvada jäänud. Suurte käppadega kutsikatest peaksid ju tulema suured koerad.” Nikolai tõstis käe ja nad surusid pihud kokku. Nikolai sõrmed olid Jekaterini omadest vähem kui kaks sentimeetrit lühemad. „Heldene aeg.”
Üle Nikolai näo vilksas kohmetu, kuid rahulolev naeratus, ta lõi korraks pilgu maha ja liigutas mõtlikult varbaid. Tema parema jala suur varvas vaatas välja uuest august tema uue soki sees.
Nikolai lapseheledad juuksed hakkasid tumedamaks tõmbuma, need võivad veel muutuda sama pruuniks kui Jekaterinil. Nikolai ulatus talle rinnuni, kuid Jekaterin oleks võinud vanduda, et ainult veerand tundi tagasi oli poiss ulatunud talle kõigest puusani. Nikolai silmad olid pruunid nagu tema isalgi. Tema räämas käsi – kust ta siin kupli all nii palju mustust leiab? – oli sama kindel kui tema silmad selged ja kavaluseta. Värinaid ei ole.
Vorzohni düstroofia varased sümptomid olid petlikud, need matkisid poolt tosinat teist haigust ja võisid lüüa välja igal ajal puberteedist keskeani. Kuid mitte praegu, mitte Nikolail.
Mitte veel.
Esikust kostvad helid ja madalad mehehääled meelitasid Jekaterini ja Nikolai köögist välja. Nikolai sööstis emast ette. Kui Jekaterin kohale jõudis, oli tüse, valgejuukseline mees, kes tundus täitvat kogu esiku, Nikolai juba peaaegu üles tõstnud. „Uuh!” Nikolaid keerutama ta ei hakanud. „Sa oled kasvanud, Nikki!”
Oma uuest aukartustäratavast tiitlist hoolimata ei olnud onu Vorthys muutunud – seesama uhke nina ja suured kõrvad, seesama kortsus, üleliia suur mundrikuub ja püksid, mis nägid alati välja, nagu oleks nendega magatud, seesama kõmisev naer. Ta asetas oma õetütre lapse põrandale, leidis aega kallistada ka õetütart ennast, kes kallistas kõvasti vastu, siis aga kummardus ja hakkas reisikotis kobama. „Siin vist oli sulle midagi, Nikki…” Nikolai kargas tema ümber ringi, Jekaterin aga tõmbus ajutiselt eemale, et oma korda oodata.
Tien tuli pagasiga uksest sisse, õlg ees. Alles nüüd märkas Jekaterin meest, kes seisis pisut eemal ja jälgis kodust stseeni, äraolev naeratus näol.
Jekaterin neelatas jahmatusest. Mees oli üheksa-aastasest Nikolaist ainult õige pisut pikem, kuid täiesti eksimatult mitte laps. Tema lühikese kaela otsas oli suur pea, kehahoiak oli pisut küürus, muidu aga tundus ta kõhn, kuid tugev. Tal oli seljas õrnhall kuub, mille alt paistis peen valge särk, jalas aga sama tooni püksid ja läikima löödud poolsaapad. Tema riietuse juures puudusid täielikult igasugused pseudosõjaväelised kaunistused, mis kõrg-Vore tavaliselt mõjutasid, kuid rõivaste täiuslik istuvus – need pidid olema valmistatud eritellimusel, et isemoodi kehale sobida – viitas hinnale, mida Jekaterin ei julgenud isegi oletada.
Mehe vanust ei osanud Jekaterin kindlalt pakkuda – ehk pole ta palju vanem kui Jekaterin ise? Mehe tumedates juustes ei olnud üldse halli, kuid talviselt kahvatut nahka katsid silmade ümbruses naerukurrud, suu ümber aga valukortsud. Kui ta pani koti maha ja pöördus vaatama Nikolaid, kes püüdis oma vanaonu monopoliseerida, liigutas ta kangelt, kuid muidu ei paistnud väga vigane. Ta ei olnud inimene, kes rahva sekka sulanduks, kuid tema olek oli selgelt pealetükkimatu. Kas ta tunneb end seltskonnas ebamugavalt? Korraga meenusid Jekaterinile tema kohustused Vori tütrena.
Ta astus mehe juurde. „Tere tulemast meie koju…” oih, Tien ei olnud öelnud külalise nime „… milord Audiitor.”
Mees sirutas käe ja haaras tema käe täiesti tavalisse, asjalikku pigistusse. „Miles Vorkosigan.” Tema käsi oli kuiv ja soe, Jekaterini käest väiksem, kuid selgelt mehelik; küüned olid puhtad. „Ja teie, proua?”
„Oh. Jekaterin Vorsoisson.”
Jekaterini kergenduseks vabastas mees tema käe, ilma et oleks seda suudelnud. Jekaterin vahtis natuke aega Vorkosigani pealage, mis oli tema rangluude kõrgusel, taipas siis, et külaline peab rääkima tema dekolteega, ja taganes pisut. Mees vaatas üles, talle otsa, kerge naeratus endiselt näol.
Nikolai vedas juba onu Vorthyse suuremat kotti külalistetoa poole, näidates uhkelt oma jõudu. Tien järgnes vanemale külalisele, nagu ette nähtud. Jekaterin tegi kiire ümberarvestuse. Ta ei saa seda Vorkosiganit mingil juhul Nikolai tuppa panna, lapse voodi sobiks piinlikkusttekitavalt hästi. Kas pakkuda Keiserlikule Audiitorile magamiseks elutoa diivanit? Vaevalt küll. Ta andis Vorkosiganile märku, et see tuleks tema järel teise koridori, tema taimetuba-kabinetti. Seal