„Kahjuks peavad isegi barraiaritest administraatorid leppima siin sellega, mis neile määratakse. Ma tellin teile gravivoodi, kindlasti tuuakse see kohale veel enne, kui õhtusöök söödud saab. Kuid siin toas saate vähemalt omaette olla. Minu onu norskab nii vapustavalt… Vannituba on siinsamas koridoris, paremat kätt.”
„Pole midagi,” rahustas külaline. Ta astus akna juurde ja jäi kuplialusesse parki vaatama. Ümbritsevate hoonete tuled kumasid soojalt poolenisti tumedaks jäänud päikesepeegli hõõguvas hämaruses.
„Ma mõistan, et te pole millegi sellisega harjunud.”
Mehe suunurk kerkis tuksatusega. „Kunagi magasin ma poolteist kuud paljal maapinnal. Koos kümne tuhande ülimalt räpase marilaklasega, kelle hulgast paljud norskasid. Ma kinnitan, sellest pole midagi.”
Jekaterin naeratas vastuseks, teadmata, mida sellest naljast arvata, kui see ikka oli nali. Ta jättis külalise oma asju oma äranägemise järgi seadma ning kiirustas helistama rendifirmasse ja lõpetama ettevalmistusi õhtusöögiks.
Hoolimata Jekaterini parimatest kavatsustest pakkuda pidulikumat teenindust kogunesid nad kõik lõpuks ikkagi kööki, kus pisike Audiitor nurjas taas Jekaterini plaanid, lubades endale valada ainult pool klaasi veini. „Ma alustasin tänast päeva seitsme tunniga skafandris. Niimoodi olen ma juba enne magustoiduni jõudmist näoli taldrikus ja magan.” Tema hallides silmades veikles lõbusus.
Jekaterin juhatas nad kõik rõdule laua taha ja pakkus mahedalt vürtsitatud hautist, mille aluseks oli tehisvalk ja mille kohta ta oli õigesti oletanud, et see meeldib onule. Kui ta laua taga istujatele leiba ja veini jagas, oli ta ennast lõpuks niipalju kogunud, et sai ka onu endaga sõnakese vahetada.
„Mis uurimise osas praegu toimub? Kui kauaks sa saad jääda?”
„Suurt rohkemat kui uudistest kuulda, pole kahjuks öelda,” vastas onu. „Me saame planeedil pausi teha ainult niikauaks, kuni põhjuste uurimisega tegelevad meeskonnad tükkide kogumise lõpetavad. Mõned üsna olulised tükid on ikka veel puudu. Veomoodul maagipuksiiri taga oli täislastis, selle mass oli tohutu. Kui mootorid plahvatasid, lendasid kõikvõimalikes mõõtudes tükid kõikvõimalikes suundades ja kõikvõimalike kiirustega laiali. Meil oleks hädasti vaja leida niipalju kontollsüsteemide osi kui võimalik. Kui veab, peaks enamik neist kolme päevaga kätte saadama.”
„Nii et tegu oli sihiliku sabotaažiga?” küsis Tien.
Onu Vorthys kehitas õlgu. „Kuna piloot on surnud, saab seda olema väga raske tõestada. Tegu võis olla enesetapurünnakuga. Meie rühmad pole leidnud veel mingeid märke sõjaväe ega isevalmistatud lõhkeainetest.”
„Lõhkeained oleksid olnud üleliigsed,” pomises Vorkosigan.
„Pöörlev kaubalaev tabas peegleid kõige hullema võimaliku nurga all, küljetsi,” jätkas Vorthys. „Poole kahjustustest tekitasid peegli enda osad. Mitmesugused plahvatused andsid peeglile niipalju energiat, et see rebenes ise lõhki.”
„Kui kõik see oli ette kavatsetud, pidid arvestused olema tõeliselt hämmastavad,” märkis Vorkosigan kuivalt. „See ongi üks asi, mis kallutab mind uskuma, et tegemist võis tõesti olla õnnetusega.”
Jekaterin silmitses oma meest, kes silmitses vargsi pisikest Audiitorit, ja luges tema pilgust välja tumma häiritud halvakspanu – mutant! Mida Tien arvab sellest mehest, kes kannab avalikult, silmanähtavalt vabandust palumata ja isegi piinlikkust tundmata selliseid ebanormaalsuse häbimärke?
Tien pöördus Vorkosigani poole, pilgus uudishimu. „Ma saan aru, miks keiser Gregor saatis professori, kes on keisririigi tuntuim autoriteet rikkeanalüüsi ja muu sellise alal. Aga mis on, ee… teie osa selles, lordaudiitor Vorkosigan?”
Vorkosigani naeratus muutus kõveraks. „Mul on kosmoserajatistega mõningaid kogemusi.” Ta naaldus tooli seljatoele, kergitas nõksuga lõuga ja silus näolt kummalise iroonia, mis oli seal korraks vilksatanud. „Põhjuste uurimise osas olen ma tegelikult lihtsalt kaassõitja. See on esimene tõeliselt huvitav probleem, mis on esile kerkinud kolme kuu jooksul, pärast seda, kui ma audiitorivande andsin. Ma tahtsin näha, kuidas seda lahendatakse. Kuna lähenevad Gregori pulmad komarrlannaga, on ta eluliselt huvitatud, kas see juhtum võib tuua kaasa mingeid poliitilisi tagasilööke. Tõsiseks tagasiminekuks Barrayari ja Komarri suhetes oleks praegu väga kohatu aeg. Kuid ükskõik, kas tegu oli õnnetuse või sabotaažiga, mõjutab peeglile tehtud kahju täiesti otseselt terraformimisprojekti. Ma saan aru, et teie Serifosa sektor on selle üsna tüüpiline esindaja?”
„Täpselt nii. Ma viin teid mõlemaid homme ekskursioonile,” lubas Tien. „Ma lasen oma komarrlastest assistentidel valmistada teile ette täieliku tehnilise ettekande, kus on kõik numbrid olemas. Kuid kõige tähtsam number on ikka veel täielikult oletuslik. Kui kiiresti peegel ära parandatakse?”
Vorkosigan krimpsutas nägu ja keeras peopesa ülespoole. „See, kui kiiresti, sõltub osalt sellest, kui palju raha keisririik tahab kulutada. Ja siin läheb asi juba väga poliitiliseks. Kuna osal Barrayarist käib endiselt aktiivne terraformimine ja Sergyar tõmbab mõlemalt planeedilt sisserändajaid peaaegu nii kiiresti, kui inimesed jõuavad laevade pardale minna, arutlevad mõned valitsuse liikmed avalikult selle üle, miks me kulutame keiserlikust varakambrist nii palju Komarri-suguse vähetähtsa planeediga jahmerdamisele.”
Jekaterin ei saanud Vorkosigani talitsetud toonist aru, kas tema on nende valitsuse liikmetega ühel meelel või mitte. Ta ütles jahmunult: „Kui me Komarri vallutasime, oli selle terraformimine kestnud juba kolm sajandit. Me ei saa sellele ju nüüd lõppu teha!”
„Kas me peame siis juba tuulde läinud rahale veel rohkem raha järele loopima?” Vorkosigan kehitas õlgu ega vastanud oma küsimusele. „On ka teine vaatenurk, puhtalt militaarne. Rahvastiku sundimine kuplite alla teeb Komarri sõjaliselt haavatavamaks. Miks peaks andma vallutatud planeedi elanikkonnale lisamaad, kuhu taanduda ja kus vägesid koguda? Sellest mõttesuunast tuleneb huvitav järeldus, et kolmesaja aasta pärast tulevikus, kui terraformimine on viimaks lõpule jõudnud, pole Komarri ja Barrayari elanikkonnad ikka veel ühte sulandunud. Kui oleksid, oleksid need ju meie kuplid ja me ei taha ju, et need oleksid haavatavad, või kuidas?”
Ta tegi pausi, et võtta suutäis leiba ja hautist, loputas selle veiniga alla ning jätkas: „Kuna Gregor on kuulutanud, et eesmärgiks on rahvastike sulandamine, ja ta toetab oma eesmärke oma keiserliku isikuga, siis… muutub sabotaaži motiivide küsimus, ee… keeruliseks. Kas sabotöörid võisid olla barraiarid, kes ei soovi ühinemist? Komarri ekstremistid? Ükskõik kummad neist, kes loodavad süü avalikult teiste kaela ajada? Kui hingelähedane on keskmisele kupli all elavale komarrlasele eesmärk, mille täitumist ükski praegu elav inimene oma silmaga näha ei saa, ja kas nad paneksid selle raha pigem kõrvale? Tehniliselt pole vahet, kas tegu oli sabotaaži või õnnetusega, kuid poliitiliselt on vahe väga suur.” Vorkosigan ja Vorthys vahetasid kõvera naeratuse.
„Niisiis ma jälgin, kuulan ja ootan,” lõpetas Vorkosigan. Ta pöördus Tieni poole. „Ja kuidas teile Komarril meeldib, administraator Vorsoisson?”
Tien muigas ja kehitas õlgu. „Poleks vigagi, kui komarrlasi poleks. Tuleb välja, et nad on üks pagana pirtsakas kamp, kes solvuvad kõige peale.”
Vorkosigani kulmud kerkisid järsult. „Neil pole vist tõesti üldse huumorimeelt.”
Jekaterin võpatas külalise rõhutatud kuiva tooni peale ja vaatas kartlikult Tieni poole, kuid mees ei olnud nähtavasti midagi tabanud ja ainult mühatas. „Nad on enam-vähem võrdselt jagunenud ahneteks ja pahurateks. Barraiarite petmist peetakse isamaaliseks kohustuseks.”
Vorkosigan sirutas tühja veiniklaasi Jekaterini poole. „Ja teie, proua Vorsoisson?”
Jekaterin kaalus vastust ja valas Vorkosigani klaasi täis, enne kui külaline jõudis teda takistada. Kui onu on audiitoriteduo tehniline ekspert, kas see tähendab siis, et Vorkosigan on… poliitikaekspert? Kumb neist on tegelikult juhtpositsioonil? Kas Tien oli tabanud pisikese Vori jutus vilksatanud alatoone? „Komarrlaste hulgas sõpru leida pole olnud kerge. Nikolai käib barraiari koolis. Ja minul pole otseselt tööd.”
„Vor-leedil