otse mööda ühest Komarri kasutamata ussiurke hüppepunktist. Komarri kosmoseruum oli aktiivsete hüppepunktide poolest ebatavaliselt rikas ning sellel olid strateegilised ja ajaloolised tagajärjed – üks siinsetest hüppepunktidest oli Barrayari ainsaks ligipääsuks ussiurkesüsteemile. Just nimelt kontrolli pärast hüppepunktide üle, mitte kõleda planeedi oma valdusse saamiseks oligi Barrayari vallutuslaevastik kolmkümmend viis aastat tagasi siia voolanud. Peamine oli, et keisririigi sõjaväe käes oleksid need olulise tähtsusega punktid, keisririigi huvi Komarri planeedi elanikkonna ja selle probleemide vastu võis parimal juhul nimetada leigeks.
See hüppepunkt aga ei pakkunud võimalust ei liikluseks, kaubanduseks ega strateegiliseks ohuks. Selle kaudu uusi kosmosepiirkondi uurides oli jõutud ainult tupikusse: kas sügavale tähtedevahelisse ruumi või tähtede lähedusse, kus ei leidunud asustatavaid planeete ega ressursse, mida oleks tasunud sealt sisse tuua. Sealt ei hüpanud välja ükski laev ja ka sinna sisse poleks pidanud hüppama ükski laev. Esimest mõtet mõnest arusaamatute motiividega piraat-kurikaelast, kes hüppas ussiurkest välja, pani pahaaimamatule maagiveolaevale kabelimatsu – sealjuures mingi relvaga, mis ei jätnud mingit jälge – ja vupsas kohe sisse tagasi, ei toetanud seni mingid asitõendid, kuigi piirkonnast oli neid piinliku hoolega otsitud. See oli parasjagu ka uudistemeedia lemmikversioon. Ei olnud aga leitud ka ühtegi viiedimensioonilist jälge, mis ussiurkehüppeid sooritavatest laevadest jäävad.
Hüppepunkti viiedimensiooniline anomaalia ei olnud kolmemõõtmelisest ruumist tavavahenditega isegi jälgitav, see poleks tohtinud lihtsalt oma olemasoluga kaubalaeva kuidagi mõjutada, isegi kui laev oleks sõitnud otse läbi selle keskkeerise. Puksiir oli mõeldud kasutamiseks ainult päikesesüsteemi siseselt, sellel polnud Necklini vardaid ja puudus hüppevõimekus. Kuid ikkagi… seal oli hüppepunkt. Midagi muud seal ei olnud.
Miles hõõrus kaela ja võttis ette uue lahkamisraporti. See oli jube, nagu alati. Piloot oli olnud komarrlanna, viie- ja kuuekümne vahel. Võib-olla oli põhjuseks tõesti Barrayari sugudevaheline vahetegemine, kuid naissoost surnukehad häirisid Milesi alati rohkem. Surm on nii õel väärikuse hävitaja. Kas Miles ise oli näinud välja sama lõhutud ja kaitsetu, kui snaipri lasuga pihta sai? Piloodi kehal oli näha tavaline järjestus: purustatud, õhutühja ruumi sattunud, kiiritatud ja külmunud, kõik avakosmoses toimunud kokkupõrgete puhul täiesti tavaline. Üks käsi oli küljest rebitud, pigem esialgse mürtsu käigus kui hiljem, kui arvestada lähivaates vidide järgi, mis näitasid köndist eraldunud vedelike külmumist. Vähemalt oli surm olnud kiire. Miles teadis juba, et ei maksa lisada: Peaaegu valutu. Piloodi külmunud kudedest ei olnud leitud mingeid jälgi keelatud ainetest ega alkoholist.
Komarrlasest kohtuarst oli lisanud viimasele kuuele ettekandele sõnumi, milles küsis, kas tal on Milesi luba anda kuue peegli positsioonil hoidmise eest vastutanud rühma liikme surnukehad nende ootavatele perekondadele. Püha taevas, kas seda polnudki veel tehtud? Miles kui Keiserlik Audiitor ei peaks ju uurimist juhtima, ta peaks lihtsalt vaatlema ja tehtust ette kandma. Ta ei soovinud, et paljalt tema kohalolek külmutaks kõigi algatusvõime. Ta saatis loa otsekohe teele, sealtsamast proua Vorsoissoni komkonsoolilt.
Ta hakkas kuut ettekannet läbi töötama. Need olid üksikasjalikumad kui esialgne raport, mida ta oli äsja näinud, kuid ei sisaldanud mingeid üllatusi. Nüüd ootas ta juba üllatust, midagigi, ükskõik mida lisaks sellele, et „kosmoselaev plahvatas täiesti ilma põhjuseta ja seitse inimest sai surma”. Rääkimata veel astronoomilisest varaliste kahjude arvest. Kui ta oli kolm ettekannet endasse imanud ja kõht hakkas juba maitsetut hommikueinet kahetsema, tõmbus ta mõneks ajaks eemale, et vaimule toibumisaega anda.
Iivelduse möödumist oodates hakkas ta äraolevalt proua Vorsoissoni faile sirvima. Üks, pealkirjaga „Virtuaalsed aiad” tundus meeldiv. Ehk pole naisel midagi selle vastu, kui Miles nendes virtuaalse jalutuskäigu teeb? Eriti meelitas teda „Veeaed”. Ta avas selle holovidiekraanil.
Nagu Miles oli arvanudki, oli tegu maastikukujundusprogrammiga. Plaane oli võimalik vaadata ükskõik kui kaugelt ja ükskõik millise nurga alt, alates täielikust ülevaatest, kus kõik oli imepisike, kuni tohutu suurenduseni, kus iga istutatud taime sai põhjalikult uurida; jalutuskäigu mööda rada sai ette võtta samuti ükskõik millisel kõrgusel. Miles valis enda silmade kõrguse, enam-vähem khm ja veel midagi tolli alla viie jala. Iga taim kasvas vastavalt realistlikele algoritmidele, mis võtsid arvesse valgust, vett, gravitatsiooni, mikroelemente ja isegi programmeeritud kahjurite rünnakuid. Sellest aiast oli täidetud umbes kolmandik, sinna oli prooviks seatud kõrrelisi, kannikesi, tarnasid, vesiroose ja osjasid, parajasti kannatas aed vetikapuhangu all. Värvid ja kujundid lõppesid valmimata servadel järsult, justkui oleks aeda tunginud sisse mingi võõras hall geomeetriline universum, mis hakkas kõike õgima.
Milesi uudishimu oli ärganud, niisiis laskus ta Julgeolekuteenistuse parimas vaimus programmide aluskihini ja uuris, kui palju mingit programmi kasutatakse. Selgus, et hiljuti oli kõige rohkem käidud programmis nimega „Barrayari aed”. Miles läks tagasi vaatetasemele, valis jälle oma silmade kõrguse ja sisenes aeda.
Selles aias ei olnud kaunid Maa taimed, mis olid seatud sobilikku tuntud paika Barrayaril – see aed koosnes täielikult ja eranditult Barrayari enda liikidest, mille olemasolugi Miles poleks võimalikuks pidanud, rääkimata sellest, et pidada neid kauniteks. Ta oli alati pidanud nende ühetaolisi punakaspruune toone ja töntsakat kuju parimal juhul igavateks. Ainus Barrayari taim, mille ta otsekohe ära tundis ja mida nimetada oskas, oli see, millele ta oli ägedalt allergiline. Kuid proua Vorsoisson oli kuidagi kasutanud vormi ja tekstuuri, et luua seepiatoonides idüll. Kivid ja voolav vesi raamistasid kõikvõimalikke taimi, seal oli kipitava rebasheina madal karmiinpunane segadik, mis moodustas äärise lopsaka heleda nugarohupuhma jaoks – kunagi oli keegi Milesile kinnitanud, et puhtbotaaniliselt pole tegemist rohuga. Milesile oli hakanud silma, et noa osa nimest ei seadnud keegi kahtluse alla. Rahvapäraste nimetuste järgi otsustades ei armastanud eksinud Barrayari kolonistid oma uue planeedi võõraid liike – paganarohi, kanapuhits, kitsehukk… Aga see siin on imeilus. Kuidas see naine need nii ilusaks tegi? Miles ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Võib-olla peab sedalaadi kunstnikusilmaga lihtsalt sündima, see on nagu absoluutne kuulmine, mis Milesil samuti puudus.
Vorbarr Sultanas, keisririigi pealinnas, oli Vorkosigani Maja kõrval, kvartali servas, kohas, kus üks vana häärber maha oli lammutatud, väike ja luitunudroheline park. See väike park oli loodud pigem naabruses elava lordregendi turvalisust kui mingit esteetilist plaani silmas pidades. Kas poleks imeline, kui saaks pargi asendada suurema versiooniga sellest imelisest elegantsist ja anda linnaelanikele maitsta nende planeedi pärandit? Isegi kui – Miles vaatas järele – sellise küpse kõrgpunktini kasvamiseks kuluks viisteist aastat…
Virtuaalaia programm pidi aitama vältida aeganõudvaid ja kalliksminevaid kujundusvigu. Aga kui kogu aed, mida sa pidada saad, peab mahtuma sinu pagasisse, võis seda ilmselt võtta omaette hobina. Igatahes oli see puhtam, korralikum ja lihtsam kui päris aia pidamine. Niisiis… miks arvas Miles, et see pakub proua Vorsoissonile umbes sama palju rahuldust kui õhtusöögi vaatamine holovidilt selle söömise asemel?
Võib-olla vaevab teda lihtsalt koduigatsus. Kahetsusega pani Miles programmi kinni.
Puhtalt õpitud harjumuse pärast avas ta järgmisena proua Vorsoissoni rahandusprogrammi, et teha väike kiire analüüs. Selgus, et programmis on perenaise majapidamisarve. Milesile tundus, et proua Vorsoisson juhib majapidamist üsna napi eelarvega, kui arvestada administraator Vorsoissoni palka – naise kord kahe nädala tagant saadav taskuraha oli üsna kitsi. Ta ei kulutanud oma botaaniliste hobide peale kaugeltki nii palju raha, kui tulemuste järgi arvata oleks võinud. On tal siis teisi hobisid, teisi pahesid? Rahakulutamine paljastab inimeste tegelikud soovid alati kõige paremini, ka Julgeolekuteenistus võttis just sellepärast palgale keisririigi kõige paremaid raamatupidajaid, et need leiaksid nutikaid mooduseid Julgeoleku tegevuse peitmiseks. Riietele kulutas proua Vorsoisson neetult vähe, ainult Nikolai riided olid erandiks. Miles oli kuulnud tuttavaid lapsevanemaid lasteriiete hindade üle kurtmas, kuid see oli juba midagi erakordset… oot-oot, need kulud ei olnudki riietele. Siin, siin ja seal kokku hoitud vahendid suunati kõik väikesele erikontole, mille nimeks oli „Nikolai ravi”. Miks? Kas Vorsoissonide kui Barrayari bürokraatiamasina