sama puust laua taga istusid, jõi Myers pudelist sama marki õlut ja hakkas rääkima.
Tema tegelane Omar oli päriselus mees nimega Vonn Dubose ja põlvnes tõepoolest ühest neist algsetest gangsteritest, kes alustasid oma tempe kalarestorani tagaruumis Forrest City lähistel Arkansases. Tolle emapoolne vanaisa oli restorani omanik, kes aastaid hiljem politseihaarangus surma sai. Isa poos ennast vanglas üles või vähemalt ametliku raporti kohaselt leiti ta pooduna. Mitmesugused arvukad onud ja nõbud olid samamoodi otsa leidnud ja jõuk oli võrdlemisi kokku kuivanud, kuni Vonn avastas peibutava tuluallika Lõuna-Florida kokaiiniäris. Mõned head aastad seal veetnud, oli tal juba küllalt vahendeid, et oma väike grupeering taas jalule tõsta. Praeguseks lähenes ta seitsmekümnendale eluaastale, elas kusagil rannikupiirkonnas ning tal ei olnud seaduslikku aadressi, pangaarvet, juhiluba, sotsiaalkindlustuskoodi ega passi. Kui Vonn kasiinoga kullasoont tabas, vähendas ta oma jõuku tasapisi vaid käputäie „nõbudeni”, et kassa kallal oleks vähem sõrmi. Ta tegutses täiesti anonüümselt ja peitis end offshore-firmade taha, mida kõiki haldas üks teatud advokaadibüroo Biloxis. Nappide tunnistuste kohaselt oli ta päris rikas, kuid elas tagasihoidlikult.
„Olete te temaga kunagi kohtunud?” küsis Lacy.
Myers muigas seepeale halvakspanevalt. „Ärge olge rumal. Keegi ei kohtu selle mehega, mõistate? Ta elab varjus, umbes nagu minagi vist. Te ei leia Pensacola kandist kolme inimestki, kes tunnistaksid, et nad tunnevad Vonn Dubose’i. Mina elasin seal nelikümmend aastat ega kuulnud temast enne, kui mõne aasta eest. Ta tuleb ja läheb.”
„Aga tal pole passi,” ütles Hugo.
„Kehtivat passi. Kui ta ükskord vahele peaks jääma, leitakse tema juurest pool tosinat valepassi.”
1936. aastal määras Indiaani Asjade Büroo privileegid Tappacola reservaadi väikesele hõimule, keda oli Loode-Floridas umbes nelisada inimest. Suurem osa neist elas kolkahüttides Brunswicki maakonna soode keskel. Hõimul on kolmesaja-aakrises reservaadis, mille föderaalvalitsus moodustas kaheksakümmend aastat varem, midagi peakorteri taolist. 1990. aasta paiku oli Lõuna-Florida võimas seminolide hõim, nagu ka paljud teised Ameerika hõimud, enda jaoks avastamas kasiinoäri võlusid. Samal ajal asusid Vonn ja tema jõuk Tappacola reservaadi naabruses odavalt maad ostma. Mingil hetkel üheksakümnendate alguses – keegi täpselt ei teadnud, sest need vestlused on ammust aega maha vaikitud – pakkus Dubose Tappacola hõimule tehingut, mis oli liiga hea, et olla tõsi.
„Treasure Key,” pomises Hugo.
„Õige. Põhja-Florida ainus kasiino ja mugavalt kõigest kümne miili kaugusel kümnendast osariikidevahelisest kiirteest lõunas ja kümme miili randadest põhjas. Täisteenusega kasiino, avatud kakskümmend neli tundi ööpäevas, Disney stiilis lõbustused kogu perele, osariigi suurim veepark, korterid müügiks, liisimiseks, kindlaks perioodiks kaasomandisse, valik on teie. Tõeline meka nendele, kes armastavad hasartmänge või tahavad päikese käes lustida, ning mugav asukoht kahesaja miili raadiuses elava viie miljoni elaniku jaoks. Käibenumbreid ma ei tea, sest indiaanlased, kes kasiinosid peavad, ei anna kellelegi aru, aga arvatakse, et Treasure Key küünib vabalt poole miljardi dollarini aastas.”
„Me olime eelmisel suvel seal,” möönis Hugo, justkui oleks midagi valesti teinud. „See oli viimase hetke pakkumine nädalavahetuseks saja viiekümne eest. Polnud paha.”
„Mis paha? See koht on oivaline. Sellepärast ongi seal rahvast murdu ja Tappacola teeb suurt raha.”
„Ja jagab seda Vonni ja tema poistega?” küsis Hugo.
„Teiste seas ka nendega, aga ärme rutta ette.”
Lacy lausus: „See on Brunswicki maakonnas, mis kuulub kahekümne neljandasse ringkonda. Kahekümne neljandas on kaks ringkonnakohtunikku, üks mees ja üks naine. Kas ma olen õigel teel?”
Myers muigas ja koputas suletud toimikule laual. „Siin on kaebus. Annan selle teile hiljem üle. Kohtunikuks on tema ausus Claudia McDover, ametis juba seitseteist aastat. Temast räägime hiljem. Esialgu lubage mul rääkida taustalugu. See on väga oluline.
Ent tagasi Tappacola juurde. Hõim oli kasiinonduse küsimuses raevukalt lõhestunud. Vastuseisu juhtis agitaator nimega Son Razko, kes oli kristlane ega sallinud hasartmänge kõlbelistel kaalutlustel. Ta korraldas oma poolehoidjate tegevust ja paistis, et neil on ülekaal. Kasiino pooldajad tõotasid kõigile rikkust – uusi maju, eluaegseid pensione, paremaid koole, tasuta kõrgharidust, tervishoidu, ja see nimekiri läks aina edasi ja edasi. Vonn Dubose rahastas salaja kasiino heakskiitmise asja, aga nagu tavaliselt ei leitud tema sõrmejälgi kuskilt. 1993. aastal pandi küsimus hääletusele. Hääletajaid, kes olid vähemalt kaheksateist aastat vanad, oli umbes kolmsada. Ainult neliteist ei käinud hääletuskasti juures, mida valvasid föderaalvalitsuse korrakaitsjad juhuks, kui asjad peaksid vägivaldseks kiskuma. Son Razko ja tema traditsionalistid said 54 protsendi häältega võidu. Järgnes räpane kohtuasi, milles nõuti hääletustulemuste tühistamist väidetava pettuse ja heidutuse tõttu, aga ringkonnakohtunik jättis selle nõude rahuldamata. Kasiino oli surnud.
Varsti oli Son samuti surnud.
Tema surnukeha leiti ühe mehe magamistoast koos tolle mehe naisega, mõlemat oli kaks korda pähe tulistatud. Nad olid alasti ja paistis, nagu oleks nad teolt tabatud. Naise abikaasa nimega Junior Mace arreteeriti ja ta sai süüdistuse mõlema isiku mõrvas. Ta oli olnud kasiinovaidluste ajal Razko lähedane liitlane. Mace eitas kaljukindlalt oma süüd, aga sellegipoolest pidi silmitsi seisma surmanuhtlusega. Protsess sai sedavõrd kurikuulsaks, et värskelt ametisse valitud Claudia McDover otsustas selle üle viia teise maakonda, kuid nõudis seejuures enda jurisdiktsiooni säilimist. Ta juhtis kohtuprotsessi ja soosis igas faasis süüdistavat poolt.
Kasiino ees seisis kaks märkimisväärset takistust. Üks oli Son Razko. Teine takistus oli asukoht. Suur osa Tappacola territooriumist oli madal soine ja vesine ala, peaaegu asustuskõlbmatu, aga kuiva maad oli siiski niipalju, et ehitada üks suur kasiino, mille ümber oleks piisavalt vajalikke aakreid. Probleem oli aga juurdepääsuga. Reservaati viis vana ja kehvasti hooldatud tee, mis poleks suuremale liiklusele vastu pidanud. Maksutulude, kõrgepalgaliste töökohtade ja erksate tulede lootuses nõustusid Brunswicki maakonna juhtfiguurid ehitama 288. osariigimaanteelt uue neljarealise maantee reservaadi piirini, mis jäi kasiino plaanitud asukohast vaid kiviviske kaugusele. Maantee ehitamine eeldas aga eramaade sundvõõrandamist või riigistamist ja suurem osa teele ette jäänud maaomanikke olid kasiino ehitamise vastu.
Maakond andis korraga sisse üksteist kohtuasja, milles nõuti plaanitava tee jaoks üheteistkümne maatüki sundvõõrandamist. Neid protsesse asus juhtima kohtunik McDover, kes sõitis advokaatidest jõhkralt üle, korraldas „kiirmenetlused”, nagu ta neid nimetas, ja juba mõne kuuga oli tal esimene vastuseisja kohtu ees. Selleks ajaks polnud enam erilist kahtlust, vähemalt mitte advokaatide seas, et ta on maakonnavalitsuse poole kaldu ja soovis maantee võimalikult kiiret ehitamist. Kui lähenes esimene kohtuprotsess, korraldas ta oma kohtusaalis kokkuleppeistungi ja nõudis kõikide advokaatide kohalolu. Selle maratonistungi jooksul kuulutas ta välja kokkuleppe, mille kohaselt maakond maksab igale maaomanikule tema maatüki eest vastavalt hindamisaktile kahekordse hinna. Florida seaduste kohaselt polnud suurt kahtlust, et maakond saab maad võõrandada. Küsimus oli kompensatsioonis. Ja ajas. Protsessi forsseerides säästis kohtunik McDover kasiinole mitu aastat ootamist.
Kui sundvõõrandamised juba plaanipäraselt edenesid ja Son Razko enam ei seganud, nõudsid kasiino pooldajad uut referendumit. Teisel korral said nad kolmekümne häälega võidu. Järgnes taas hagi, milles hääletustulemused väidetava pettuse tõttu vaidlustati, kuid kohtunik McDover ei rahuldanud seda. Tee oli vaba, et ehitada Treasure Key, mis avati 2000. aastal.
Junior Mace’i apellatsioonikaebused roomasid mööda süsteemi ringi ja kuigi mitu instantsi olid protsessi juhtinud kohtuniku ja tema otsuse suhtes kriitilised, ei leitud tõsiseid rikkumisi. Surmaotsus jäi jõusse ja aastad kulusid.
„Me uurisime seda juhtumit õigusinstituudis,” märkis Hugo.
„Mõrv leidis aset kuusteist aastat tagasi, nii et teie olite siis kui vanad – kahekümnesed?” küsis Myers.
„Enam-vähem.