Salakaebaja. Джон Гришэм

kõiki asjaosalisi, kui teil peaks abiallikaid vaja minema.”

      „Kas Mace tabas siis naise koos Soniga voodist ja pani teo toime?” päris Lacy.

      „Kahtlen selles. Ta väidab, et oli kusagil mujal, aga tema alibi tunnistaja on ebakindel. Kohtu poolt talle määratud advokaat oli kogemusteta kollanokk, kellel polnud erakordselt osavale süüdistajale midagi vastu panna. Kohtunik McDover lubas tollel tunnistajapinki kutsuda kaks vanglainformaatorit, kes ütlesid, et Mace oli kinnimajas tapmistega suurustlenud.”

      „Kas me peaksime Mace’iga rääkima?” küsis Hugo.

      „Mina alustaksin sellest küll.”

      „Aga mispärast?” küsis Lacy.

      „Sest Junior Mace teab midagi ja võib juhtuda, et ta räägib sellest teile. Tappacolas on kokkuhoidev ja kinnise suuga rahvas ning suhtub võõrastesse umbusklikult, eriti kui neil võõrastel on võim ja munder. Peale selle kardavad nad Dubose’i ja tema jõuku. Neid on ära heidutatud. Ja miks mitte suud kinni hoida? Raha tuleb nagu muda. Neil on majad ja autod, koolid ja tervishoid, tasutud õppemaksud. Milleks paati kõigutada? Kui kasiinos ajavad mingid gangsterid natuke musta äri, siis keda see huvitab? Hakkad rääkima, võid hoopis surma saada.”

      „Kas me võiksime sellest kohtunikust rääkida?” küsis Lacy.

      „Muidugi. Claudia McDover, vanus viiskümmend kuus, esimest korda valiti ametisse 1994 ja seejärel iga kuue aasta tagant uuesti. Kõikide tunnistuste kohaselt võimekas kohtunik, kes suhtub oma töösse ja kohtusaali täie tõsidusega. Kõik oma tagasivalimised võidab mäekõrguselt. Väga taibukas ja motiveeritud. Tema endine abikaasa oli Pensacolas tähtis arst, kellele meeldisid noored õed. Kole lahutus, milles tema, Claudia, tõmmati abikaasa ja tolle juristide jõugu poolt kuninglikult lohku. Haavatud ja vihane Claudia läks õigusinstituuti, et kättemaksu sepitseda, aga mingil hetkel otsustas selle vana poisi põrgusse saata. Ta asus elama Sterlingi linna, mis on Brunswicki maakonna keskus, ja ühines seal väikese kinnisvarafirmaga. Raske oli toime tulla ja varsti tüdines ta väikelinna juurapraksisest ära, siis aga mingil hetkel ristus tema tee Vonn Dubose’i omaga. Seda osa loost ma ei tea. Olen kuulnud räägitavat, et nad käisid vahelduva eduga kohtamas, aga seda ei ole tõestatud ega saagi ilmselt tõestada. 1993. aastal, kui Tappacola oli hääletanud kasiino vastu, tekkis Claudia McDoveril järsku poliitikahuvi ja ta kandideeris ringkonnakohtunikuks. Mina ei teadnud sellest midagi. Ma olin sel ajal advokaadina Pensacolas hõivatud ega teadnud isegi täpselt, kus Sterling kaardi peal asub. Olin kuulnud Tappacolast ja lugenud kasiinotülist, aga mingit huvi mul selle vastu polnud. Kõikide tunnistuste kohaselt oli Claudia valimiskampaania ülimalt hästi rahastatud ja organiseeritud ning ta võitis ametis olevat kohtunikku tuhande häälega. Kuu aega pärast tema ametisse astumist Son Razko mõrvati ja nagu ma ütlesin, juhtis ta Junior Mace’i kohtuprotsessi. Aasta oli 1996 ja sel ajal ostsid Vonn Dubose, tema liitlased, partnerid ja offshore-firmad reservaadi lähedal Brunswicki maakonnas suuri maatükke. Mõned spekulandid hüppasid veel paati, kui Tappacola paistis otsustavat kasiino kasuks, aga nad põgenesid turult pärast esimest hääletust. Vonn võttis suurima heameelega nende kinnistud endale. Tema teadis, mis ees ootab, ja varsti oli ta indiaanlaste maa ümber piiranud. Kui Son Razko oli dramaatilisel moel kõrvaldatud, võitsid kasiino pooldajad teise hääletuse. Edasine on ajalugu.”

      Lacy toksis sülearvuti klahve ja varsti oli ekraanil Claudia McDoveri ametlik suur foto, kus teda oli pildistatud mustas rüüs, haamer käes ja puha. Tal olid tumedad juuksed väga stiilselt hobusesabapatsis ning moekad prillid, mis domineerisid näos ega lasknud silmadest midagi välja lugeda. Mitte vähimatki naeratust, ei mingit jälge soojusest ega huumorist, rangelt asjalik nägu. Kas ta tõesti võis olla osaline ühe mehe süüdimõistmises, kes nüüd juba viisteist aastat ootab surmanuhtluse täideviimist? Seda oli raske uskuda.

      „Kus on korruptsioon?” küsis Lacy.

      „Igal pool. Kui Tappacola hõim hakkas kasiinot ehitama, hakkas Dubose ka. Tema esimene arendus oli golfikeskus nimega Rabbit Run, mis asub kasiino kinnistu kõrval.”

      „Me sõitsime sellest mööda. Ma arvasin, et see kuulub Treasure Key juurde.”

      „Ei kuulu, aga golfiväljaku harjutusplatsilt võid viie minutiga kasiinosse jalutada. Tappacolaga sõlmitud salaplaan nägi ette, et nad hoiduvad golfist. Nende päralt jääb hasartmängude ja lõbustuste korraldamine, Dubose saab endale golfi ja kõik muu. Ta alustas Rabbit Runi kaheksateistkümne auguga, raja ääres mõlemal pool ilusad kortermajad.”

      Myers libistas toimiku lauale ja ütles: „Siin on kaebus, mille on esitanud vande all Greg Myers. Siin ma väidan, et tema ausus Claudia McDover omab Rabbit Runi arenduses vähemalt nelja korterit, mis on varjatud Belize’is registreeritud korporatsiooni CFFX taha.”

      „Dubose?” küsis Lacy.

      „Kindlasti, aga ma ei saa seda tõestada, seni veel mitte.”

      „Aga mis kinnisturegister ütleb?” küsis Hugo.

      Myers koputas toimikule. „Siin on väljavõtted. Neist saate teada, et CFFX võõrandas vähemalt kakskümmend korterit offshore-firmadele. Mul on alust uskuda, et kohtunik McDoveril on asjaõiguslik huvi neist nelja vastu, mis kõik kuuluvad välismaistele juriidilistele isikutele. Meil on tegemist nutikate sulidega, kellel on suurepärased advokaadid.”

      „Mis nende korterite väärtus on?” küsis Lacy.

      „Tänasel päeval umbes miljon tükk. Rabbit Run on olnud väga edukas, isegi finantskriisile pidas vastu. Tänu kasiinole on Dubose’il palju vaba raha ja talle meeldivad kinnised ühesuguste majade ja korteritega elamurajoonid golfiväljaku ümbruses. Ta jätkas arendamist kaheksateistkümnest august kolmekümne kuue ja viiekümne neljani ning tal on piisavalt maad, et veelgi laieneda.”

      „Ja miks ta need korterid kohtunik McDoverile andis?”

      „Võib-olla lihtsalt heast südamest. See oli algse kokkuleppe osa, ma arvan. Claudia McDover müüs oma hinge kuradile, et osutuda valituks, ja sestsaadik talle muudkui makstakse. Kasiino ehitamine ja Brunswicki maakonna areng on kaasa toonud terve hunniku kohtuasju. Planeeringute vaidlustused, keskkonnakaitse küsimused, võõrandamised, maaomanike hagid … ja tema on suutnud ennast nagu naksti kõige selle keskel hoida. Dubose’i pool näikse kõik kohtuasjad võitvat. Vastased aina kaotavad. McDover on kuratlikult kaval ja kõiki oma otsuseid toetab ta mahuka ja hoolikalt põhjendatud memorandumiga. Apellatsioonikohtus tühistatakse tema otsuseid haruharva. 2001. aastal tekkisid tal Dubose’iga erimeelsused, ma ei tea, mille üle, aga asi läks koledaks. Arvatakse, et McDover tahtis kasiinorahast rohkem koort enda kaukasse riisuda. Dubose’i meelest sai ta niigi õiglase osa. Nii et kohtunik McDover laskis kasiino sulgeda.”